Planeerin juba järgmist reisi(olin 2kuud Tais),aprillist kuu Marokos.

Olime ka 3 nädalat Ameerikat ja Kariibi mere saari avastamas ja tagasi tulles saime trauma ja ainus moodus, et seda leevendada ostsime uue reisi

Miks elada seal kuhu naasmine tekitab traumasid või pohmakaid ? Sado-maso sündroom? Olles pikemal ringreisil ning jäin elama sinna, kus tekkis see Õige tunne. Ja mu reisi eesmärk polnud sellise koha otsimine. Hilisemalt reisides mujale on mind tõmmanud justnimelt siia... elatakse kord, miks teha seda pidevalt piineldes ? Olen Eestist ära ca 3 aastat, siin saanud kõik sujuma. Nii, et ei saa väita justkui oleks mul alguse eufooria...

Soh ja mina arvasin, et selline asi juhtus ainult minuga. Indias olles hakkas päike mulle lõpuks vastu - tundsin füüsiliselt, kuidas see rinnale vajutas. Naastes aga ei suutnud kuidagi olla. Magada ei saanud - pidasin seda alguses ajavahe süüks. (Samas sinnapoole lennates läksin kohe sealsesse aega.) Mõne aja pärast sain aru, et see ei ole ajavahe, vaid seletamatu miski, mis andis kuidagi nagu rinnus tunda - ärevus või midagi sarnast. Pool aastat ei joonud kohvi - lihtsalt ei tahtnud. Kokku võttis aklimatiseerumine aega paar kuud. Teadmine, et kord ma lähen tagasi jäi ja kestab siiani - viis aastat on möödas.

Kuid jah, sellised asjad käivadki vist natuuri pidi - olen kord ka nädalasel komandeeringul Rootsis koduigatsust tundnud.

Kõik läheb mööda - reisipohmell ka.

See teema tundub eksistentsiaalne. Esitan eksistentsialismi vaimust kantud seletuse. Reisil on suhe ümbritsevasse paratamatult pinnapealsem, meeleseisund kodusest erinev (puudub rutiin, mitmesugused nähtused, mis kodumaal painavad/panevad põdema, neid võõrsil ei taju. Koju naastes võiks samuti elu-olusse suhestuda mitte sellise tundega, et jalad on kuni põlvedeni mudas, vaid natuke kergemalt, (viide meelemürkidele puudub) pisut nagu hõljudes. :) Samas mõtestatud ja köitev tegevus-töö ja lõbus pidu sõpradega ei ole ka üleliigsed.

Mul oli peale Vietnami reisi umbes sama asi, mitte nüüd nii hull, aga ikkagi. Eks asi selles ka, et kaua oled reisil/elad välismaal. Oleneb ka kus sa oled. Aasia on võrreldes Eestiga täiesti teine maailm ning kindlasti avab see esmakordselt silmad mõlematpidi. Saad aru, et tegelt Eesti pole midagi nii halba ja elu siin väga hea. Pole mõtet pidevalt vinguda nagu suurem osa eestlastest seda teeb. Samas Aasias olles saad aru, et elus on ka materiaalsetest asjadest (uus Iphone, suur telekas jne) palju tähtsamaid asju nagu puhas vesi, puhas söök või üldse söök, puhas voodi jne. Samas õpid hindama seda nö oma ruumi, mis sul Eestis on. Sama kehtib ka õhu kohta, mis Eestis ikka nii hea ja puhas on :)

Võrdluseks võin tuua selle, et ma elasin ja töötasin kolm kuud Hispaanias Mallorca saarel, kus olid asjad just vastupidi. Inimesed olid väga materiaalsed ning ära hellitatud, sest eluolu nii hea. Ei taha üldistada, kuid keskmine hispaanlane ja seal puhkav inglane on kindlasti palju rumalam kui keskmine eestlane ning vingub samapalju. Seega Eestisse tagasijõudes oli just väga hea teisi eestlasi näha.

Ühesõnaga ühinen teistega, et mida rohkem reisid ja ringi vaatad seda parem on, sest siis oskad hinnata Eestis asju, mida ennam ei pannud tähelegi. Järgmine reis on arvatavasti Ameerika Ühendriikidesse. Saab põnev olema.

Olen ka kunagi aastate eest Indoneesiast tagasi tulles sama tundnud. Pigem läks see suhteliselt kiiresti üle. Nagu eelpool teisedki maininud on, siis reisil olles ongi kõik teistsugune - teistsugused inimesed, teised söögid, erinev kultuur ja mis peamine, puudub rutiin, millest stress tekkida saaks. Olen samas aga aru saanud, et mida rohkem igal pool ringi rännata, seda vähemaks see nii-öelda kohatuse tunne koju tagasi jõudes jääb. Pigem oskan ma palju rohkem hinnata seda kõike mis mul siin kodus Eestis on ning usun, et rutiin võib tekkida igal pool, ka näiteks Indias. Kui saab läbi reisi/puhkuse chill ja spontaansus, siis vahetub see igapäevaste toimetuste ja rutiini vastu ning ilmselt kui otsustaksidki kolida Indiasse, siis varem või hiljem tekib see sarnane rutiin ka seal olles. Et motivatsiooni üleval ja sära silmades hoida olen isegi teinud sama mis nii mõnigi siin vastanutest - lihtsalt hakanud kohe uut reisi planeerima, et oleks jälle mida oodata :)

Nii tore ja aegumatu teema! Ma mäletan veel seda tagasijõudmise raskust peale esimesi reise. Ja mäletan veel ka seda palavikulist uue reisi planeerimist. Alguses sai käidud 1 kord aastas pikemalt ära, siis 2 korda aastas, siis 3 korda... Mäletan, kuidas reisilt tagasi jõudes oli uue reisi planeerimine juba tagasilennul ainus asi, millega sai üle elatud nn stabiilse elu periood Eestis. et siis jälle kuhugile minna. Et olla liikumises, kogeda spontaansust, uusi värve, maitseid. Tundus, et ainult reisil olles on võimalik kogeda elusolemise tunnet. Elu eksisteeris reisilt reisini. Vahepealne aeg oli lhtsalt vajalik üle elada.
Kuni ühel päeval said aru, et sa oled siinsamas Eestis täpselt sama inimene kui reisil. Et need värvid ja maitsed ja emotsioonid on sul kogu aeg ja igal pool olemas. Ja mitte miski ei takista ka Eestis elades elada spontaanselt ning olla liikumises. Et kui sa tegelikult oled selline inimene nagu sa tunned end reisil olevat, siis saad sa igal pool olla selline inimene. Et see ongi päriselt Sina. Ja kõik need piirangud, mida sa oled omale välja mõelnud, et nii ju ei tehta või mida nad siis minust arvavad jne, et need on nii mõttetud. Lihtsalt ela! Kõigile, kes tulevad oma elu esimeselt pikalt reisilt soovitus: olge kannatlik, see läheb üle :) Kui soovid kogeda vabadust ja spontaansus, siis hakka ettevõtjaks ja vali tegevusala, kus sul on kirjg! Minu elus kestis see hullumeelne reisimise periood üle 10 aasta. Lõpuks oli elu sätitud nii, et reisisin iga kahe kuu tagant ja kodu oli lisaks Eestile ka teisel pool maakera. Täna aga kinnitan, et haigusest on võimalik paraneda :) Raviks on selgusele jõudmine, kes sa siis ise tegelikult oled ja julgus olla see tõeline sina igal pool ja hetkes. Olla vaba igal pool, ka Eestis või kusiganes sa siis otsustad elada. Ma reisin täna ka, ikka veel, aga see pole enam see palavikuline sundus ja ma ei koge tagasi jõudes ei masendust ega kohanemisraskust. Uskuge, sel moel on maailm palju mõnusam paik ja elu nauding!

Aitab kui uue reisi piletid ära osta. Siis tunned, et sul on eesmärk ja saad vahepealse aja kuidagi ära taluda.

Kas elul, mille eesmärgiks ainult ühest geograafilisest punktist teise liikumine, tegelikult üldse on eesmärki? Aga Dharma ütles selle kohta juba kõik ära, ka selle, mida ei osanud iseenda jaoks sõnadesse pannagi.

Kummalin, mingil pohjusel ei ole woimalik seda blogi lugeda. Peab olema kutse blogi autorilt? Palun kutset - olen > reis06.