Mõistlik küsimus, miks te miinustate?

Aga vastuseks. Võta naine. Või mine mehele. Saa lapsed. See peaks igasugu post-blah-kriiside vastu mõneks ajaks aitama. Tekitab muidugi uusi juurde kah, sünnitusjärgne depressioon on täiesti sage nähtus, aga läheb üle.

Kui lapsed juba olemas ja suured, siis... siis minegi reisima. Või välismaale elama. See on täiesti võimalik!

Või kasuta klassikalisi keskea kriisi haldamise võtteid - uus naine, uued hobid jne.

meil sama tunne, aga reaalsus (st raha puudus, puhkuse puudus, et kohe edasi kuhugi minna) hoiab kahe jalaga maa peal. Kuni järgmise reisini :)

See seisund läheb mingil hetkel enamasti ise üle. Käi aga veel reisimas ja ühel hetkel avastad, et Eestisse tagasitulek polegi enam totaalne oskamatus olla. Peale esimest paari, viite, kümmet reisi on vist pea kõigil nii.

See on kinni selles, et veel pole tekkinud neid reisimisega seotud mustreid, kus sõltumata sellest, kui tundmatu uus reisisiht ka poleks, tead päris paljusid asju-süsteeme juba ette. Kui ahmid esimestel reisidel suurel hulgal uusi muljeid, siis tekibki tunne, et "oi, ma ei sobi Eestisse enam kuidagi". Sama seis kunagi endal läbi elatud.

Mul näiteks ei teki ümberlülitusega Eestisse tagasi saabudes juba mõnda aega mingeid probleeme, sõltumata sellest, kas olen väga teises keskkonnas ära olnud 3 nädalat, 3 kuud või aasta. Mingi kole maja on vahepeal kuhugi ehitatud ja that's it.

Nii karm kui ka see ei ole- üldjuhul paneb raha asjad paika. Oleks ju chill kohe järgmisesse seiklusesse minna, kuid kui Eestimaal pole 10 ha metsa rahaks teha, tuleb siiski töösse sukelduda ja seada reaalsed sihid järgnevaks. Nüüd on muidugi valikuvõimalus, kas Eestimaal mõni keskpärane töökoht või midagi välismaal veidi tasuvam. Muidugi on veel igat sorti alternatiive nagu jalgsi läbi kontinentide, hääletamisega matkamine jne.

Nädal-paar naasmispohmelli jääb ikka. Eriti räme on harjuda kevadise / talvise päikesevalgusega, mis enne sõitu tundub hele ja rõõmus, kuid peale naasmist, kuigi aeg on jõudsalt suve poole liikunud, selline hämar, kollane ja jõuetu.

See kolmanda maailma chill läheb kohapeal üle.

Indias oled sina sahiib, kõik jooksevad su ümber ja ümmardavad. Ja kõik toimib. Sul on kokk, autojuht, lapsehoidja ja aednik ja see kõik ei maksa valge maailma mõistes mitte m--igi.

Aga siis hakkad sa nägema näiteks seda, et su kokk lõikab näppu. Või on aednikul hammas katki. Ja see näpp / hammas mitte ei saa terveks, vaid on iga päevaga veel katkisem ja mädasem. Ja siis selgub, et kohalik inimene arstil ei käi, sest kogu tema sissetulek on sinu makstav "mitte m--igi". Nii et kui hammas mädaneb, siis mädaneb, kuni mädaneb või kuni patsient sureb. Mida ta siis lõunamaise fatalismiga ka teeb.

Nii et mõtelge enne, kas see kolmanda maailma rõõmsameelsus ikka on nii rõõmsameelne.

Kogu see spontaansus ja seiklus oli järsku kadunud.

1. võta spontaanselt naine.
2. võta kohe ka teine. Seiklus tagatud!

Tavaliselt kuu kohanemist ja rütm taastub. Seejärel uut seiklust kavandama ning järgmise väljalennuni lennata mõtetes, et siis päriselt pärale jõudes avastada, et see kõik on hoopis teistsugune kui arvasid olevat.

Teema mõistetav ja hästi kirja pandud blogis:) Oli üsna sarnane tunne esimest korda Indiast tagasi tulles 2010. Ja muidugi ei olnud võimalik kohe tagasi minna. Aitas teadmine, et varem või hiljem teen seda ikka ja mõne aja pärast juba leidsingi soodsad lennud järgmiseks talveks. Lihtsalt see teadmine, et piletid olemas, oli tõeliselt abiks vahepealse aasta üleelamisel.

Oujee, on lahe näha, et pole üksi selles supis ja on teisigi, kes sama asja läbi teinud. Mulle meeldis teiste seas Tera vastus, et tulebki uuesti siin sihid seada ja hakata nende poole liikuma. Vanad harjumused on kadunud ja päevakorral küsimus: kes ma olen ja miks ma siin olen? Ma pooldan muutusi elus, sest minu puhul on need asju kõvasti paremuse poole nihutanud. Muidugi olen ma tänulik, et tänu juhuste kokkulangemistele on üldse olnud võimalusi rännata ja liikuda. See on parim asi, mis on juhtunud. Seejuures on ka kohal see tagasijõudmise masendus. Küsimus on, kas meie elu on õnnelik või õnnetu. See kukkumine õnnetundest mitte nii õnnelikku tundesse on järsk. Valus. Kirjutan blogi edasi, sest ühel päeval tuleb keegi reisilt tagasi ja teadmata, mida oma eluga teha, otsib google¨st abi ja leiab lohutuse teadmises, et ta pole ainus.

Igaks juhuks, kui kohatuse tunne võtab võimust siis:

Usaldustelefon 655 8088 (emotsionaalse toe telefon) on avatud iga päev (k.a. riiklikud pühad) kella 19-07

Psühholoogiline kriisinõustamine Silmast-silma vastuvõtud tööpäeviti 9.00-20.00, aadressil Pärnu mnt. 9a, Tallinn. Telefoninõustamine ja registreerimine vastuvõtule toimub samal ajal numbril 6 314 300.

Tripp, "Indias oled sina sahiib, kõik jooksevad su ümber ja ümmardavad." Mnjah, mida keegi idamaadest otsib ja mida naudib. Palun ära üldista! Kohtades, kus "oled sina sahiib" (elik turismipiirkonnad), teenivad nii teenindajad kui kokad piisavalt, et endale arstiabi lubada. Muudes piirkondades põllumajanduses töötajatega võib olla asi pisut teine, kuid ilma abita ei jää ka nemad- olgu siis tänaval toimetava hambaarsti või kohaliku ayurveda arsti abil. Tõsi, nende oskused ei küüni keerukamate terviseprobleemide lahendamiseni. Samas on tõhusaks probleemi leevendajaks pro bono asutused... Ja oskus olla rõõmsameelne ka s*tas seisus on väärt imetlust nii Indias kui Eestis. Ainult Eestis kohtab sellist suhtumist haruharva.

Naabrimees- kas Sinu ilkumisel on mingi kaugem eesmärk?

Ainult huumor! Huumor loob hea tuju, rõõmsameelsust!

Kunagi Indiast tagasi:

• esimese asjana sõin keedukartuleid, paljalt otse potist - jube kartuli igatsus oli;
• mõnus kuum dush ... normaalse survega ... ilma "vanniloomadeta";
• ca poolteist aastat ei tahtnud riisi ja kana;
• proovisin Eestist leida normaalset naani - nüüd vist isegi on;
• üksi väljas käimine on mõnus, igal ajal, igal pool - keegi ei karju midagi, keegi ei proovi katsuda, teiste seast välja ei paista - mõnus anonüümsus;
• ostmine ilma tingimiseta - ükskõik mis meeleolus oled sa ei pea siin suhtlema kauplustes;
• üldse ei tahtnud midagi osta, kuna kõik tundus jube kallis;
• tänaval võib sõrmed puhtaks limpsida, ilma et düsenteeria saaks;
• piimatooted - pikemal mittetarbimisel võib liigne manustamine kõhu sama hullult lahti lüüa nagu esimene India tänavatoidu ports;
• värsket mahla pole :(
• kus on soojad ööd?
• ajab närvi, et bussi peab peatuses ootama, selle asemel et suva kohas viibata;
• tänavanurgal vaatad ringi, et kus riksad on;
• pool aastat hiljem kuulan vabatahtlikult punjabi't.

Hehe, mõned asjad neist on tuttavad atomik :D minul küll eesti toidu igatsust ei tekkinud, seega sööme riisi edasi. Jube lihtne on teha basmati riisi, kõrvale dhali või näiteks palaki, spinatisousti. Chillit on kaasa võetud, samuti masalat. "Lassit" saab väga hästi, kui segada keefiri ja banaani. Kui banaanilassi Indias maitses, siis ilmselt maitseb see ka.

Mulle tundus Indias, et neil on seal raskuste vastu üks väga hea relv, abinõu, mida eestlased väga ei valda. Nimelt naeratamine. Kui tekib mingi kokkupõrge või ebamugavus, nad venitavad esimese asjana suu kõrvuni, see lahendab juba palju probleeme. Konflikt ei jää sisse. Muidugi panin tähele, et nad suhtuvad valgetesse erilisemalt, aga ka omavahel suhtlus ei erinenud palju, tundus, et olid sõbralikud ka omavahel.

Millegipärast alati mõni eestlane üritab selgitada, et see rõõmustamine ja hästi tundmine, selleks pole tegelikult põhjust, sest tegelikult on kõik ikka väga halvasti. Kui näed perroonil näiteks ilma jalgadeta meest, kellel on plätud käte otsas ja kes niimoodi vaikselt roomab oma rongi poole nagu putukas - muidugi alguses see ehmatab. On kurb, et neile ei anta isegi ratastoole ega riigipoolset tuge. Kuid samas võib ka rõõmustada, et vaatamata puudele, saab ta oma asjad aetud, leiab endas jõudu ja elab. See on omamoodi väike ime. Osa India elujõust ja positiivsest suhtumisest.