Mida tehnilisem marsruut, seda rohkem molutamist on. Sinu 3B - üks tüüp teeb üleval jaama, teine võtab all eelmist maha (või vastupidi), ülejäänud ripuvad puntras koos ja külmetavad ja sõimavad vaheldumisi alla ja üles suunas. Peegelkaamerat kotist kätte ei saa, aga kompakt on olemas.

... see on siis teooria. Praktikas on ikkagi nii, et raskete (ja seetõttu huvitavate ja oluliste) kohtade pildid on puudu. Mõtled - misasja ma seal passisin ja miks ei pildistanud!!! Aga näe - ei tulnud pähe sel hetkel... Selle asemel oli vaja kiruda, et miks see jaama tegemine nii kaua aega võtab... ja lahti võtmine veel eriti...

Moraal - keerukates kohtades peab end pildistama sundima.

Mägimatk võib olla ka päevane jalutuskäik mägedes, jalas tossud ja seljas kilekas. Siis võib peegli kaasa vedada küll. Kui pead kusagil köie otsas kõlkuma, siis milleks peegel? Kui valgust on piisavalt siis kobedam seebikas on täiesti piisav. Ma ei ole ühtegi oma pilti A4 formaadis seinale pannud. Ok, vanas korteris üks oli. Kui saan naela seina löödud, siis riputan jälle üles. Albumi ja arvutimonitori jaoks pole suurt vahet, millega sa neid teed. Kui oled väikest viisi fotopede, siis jah, ainult peegel. Aga siis pead ka oskama kõike ise seadistada.

Üks võimalus oleks vast veel see, et hankida täiendav väiksemamõõduline objektiiv. Hübriidkaamera korpus on iseenesest väike ja on võrreldav kompaktkaameraga. Sellepärast ma seda peegelkaamerale eelistangi. Reisi jooksul saab siis vastavalt olukorra sobivusele vastavat objektiivi kasutada. Keerulistemates oludes võib väikse objektiivi ette keerata ning sellisena mahuks ta ka vöökotti. Linnatuuridel vms. kohtades võib jälle suuremat originaalobjektiivi kasutada. Kui on soov inimesi pildistada, siis on suurema fookuskaugusega aparaadiga seda mugavam ja diskreetsem teha (ei pea inimesele päris nina alla ronima). Teine võimalus on osta veidi suurem vöökott, aga peab veel kaaluma, kui mugav see on.

Aga ega keegi juhuslikult ei tea, kas on selliseid ettevõtjaid, kes valmistaksid spetsiaalse disaini ja mõõtmetega vöökotte? Matkakottide ja saabaste valmistajaid on vist küll.

Mägimatk võib olla ka päevane jalutuskäik mägedes, jalas tossud ja seljas kilekas. Võib-võib. Aga sellisele matkale võid ka oma vanaema kaasa tassida, peegelkaamerast rääkimata. Igasugune varustuse jutt on arukas ainult siis, kui marsruut on kas pikk, raske või tehniline. Päevasele radiaalile paar kilo rohkem - mis sest ikka? Aga kui on pikk matk, lõikad trussikutelt hinnalipikuid maha, et veidikenegi kaalu säästa :)

Pole küll päris mägimatka teema, aga võib-olla saab siit mingeid mõtteid http://www.dpreview.com/articles/7118583476/dpreview-recommends-best-compact-cameras-for-travel?utm_campaign=internal-link&utm_source=mainmenu&utm_medium=text&ref=mainmenu

Abiks võib olla erinevate kaameratega tehtud piltide võrdlemine. Näiteks Flickr-s on paljudel piltidel all metainfo sh kasutatud kaamera mark.

1. matkamine (hiking) https://www.flickr.com/search/?q=hiking

2. alpinism https://www.flickr.com/search/?sort=relevance&text=alpinism

Trussikute hinnasildi lõikamine oli küll kümnesse. Võib tunduda naljakas aga umbes nii ongi.

Ise sellsitel matkadel ma käinud pole, kus kõik padajann kukil on. Päevasele käigule koti pakkimine on lihtne. Seal kilo siia -sinna pole tõesti mure.

Ülevaatlik kaamerate sensorite suuruste võrdlus http://www.photoseek.com/wp-content/uploads/sensor-sizes-2013-795x651.jpg

Tripp on enamuse punktidest kirja pannud. Küsija küsimust lugedes tekkis mul mõte, et võta ikka võimalikult kerge kaamera kaasa. Soovitus baseerub sellel, et minul kui fotohaigel ei tekiks kunagi küsimust, et kas võtta kuhugi (mägi)matkale kaasa suur hunnik fotovarustust. Fotovarustus (kus juba ainult objektiivid kaaluvad sinna 3 kilo kanti) on baas, pigem lõigun ka trussikutelt hinnasildid ära (ja veel auke ka sisse) kui need maha jätan. Jah, on raske, väga raske on kohati. Aga kui on fotohaigus peal, siis pakin ka järgmise ja ülejärgmise retke varustuse täpselt samamoodi. Päris mägironimist muidugi nii ei tee (seal jätaks ilmselt teleobjektiivi koju), kuid kõikidel muudel juhtudel on fotokola alati kaasas. Aga fakt on ka see, et seltskond peab olema sobiv. Sest küsija väide, et "hea pildi saamiseks peaks fotokas olema kiiresti kättesaadav", ei ole mägimatka puhul korrektne. Kui just linnu- või loomafotograafiaga ei tegele. Hea foto jaoks peab olema aega - otsid kohta, ootad valgust, sätid statiivi jne. Ning kui 9 inimest tahab normaalses tempos matkata ja 1 inimene tahab häid pilte teha, siis see kombinatsioon tegelikult ei tööta. Oma kogemus ütleb, et ega ikka ei jõua enam järele joosta, kui pildihoog vahepeal peale tuleb. Ehk siis kui põhiteemaks on matkamine, siis võta kaasa võimalikult kerge fotokas. Kui eesmärk on fotograafia, siis võta kaasa kõik mis sul on. Peegelkaamera puhul on tegelikult ka 2 lihtsalt reeglit - see on mõistlik ainult siis kui pildistad formaati RAW ning fotoka pakist välja võttes keerad settinguketta tähe M (manuaal) peale ning ei puutu seda nuppu enam kunagi. Kõigil muudel juhtudel on kompakt- või hübriidkaamera mõistlikum valik. Tänapäeva kompaktkaamerad (sh hübriidid) on väga võimekad ning kui kasutad automaatrežiime, siis pole mõtet peeglit kaasas tarida. Kusjuures kui oled unustanud kvaliteetsesse objektiivi investeerida, siis võivad kompakti pildid olla isegi paremad.

Hea foto jaoks peab olema aega – otsid kohta, ootad valgust, sätid statiivi jne. Sõltub, kas teed puhast loodusfotot või matkapilte.

Hea matka-foto on selline, kus on inimene peal. Selleks peab tabama hetke. Või õiges kohas ette jooksma. Ja fotokas peab olema lähedal ja valmis.

Ootamine ja statiiv ja värk on puhta loodusfoto jaoks. Kui lähed ajakirja või võistluse jaoks pilte tegema, siis on neid vaja. Aga muidu on ju jama, kui sina ootad loojangut ja samal ajal sõbrad karjuvad "tule ometi edasi raisk, me ei tohi pimeda peale jääda".

Pagan, ma hakkasin nüüd oma eelmise suve pilte üle vaatama, nostalgia tuli peale ja kohe tahaks mäkke tagasi :(

Ok, tegelikult tuleb vist nõustuda jah. Ei oska enam selles kategoorias mõelda :) Sellises olukorras sobiks ikkagi võimalikult käepärane kompakt, taskust välja, klõps-klõps, taskusse tagasi. Nagu ma kirjutasin - tänapäeva kompaktid ON väga võimekad.

Ma olen käinud liiiiiiga paljudel kohtumistel, kus inimesed näitavad enda reisipilte. Ja kuna matkaja on üldiselt erak-nohik, siis häbeneb ta teist inimest pildistada. Samuti ei taha matkaja ise pildile jääda.

Tulemuseks on MILJON maastikuvaadet. Paljud neist väga kenad. Aga kui näed sedasama Everesti juba sajandat pilti järjest, siis on IGAV. Tahaks teada, mida SINA tegid, mitte näha loojangut mägedes! Kas sul oli raske? Huvitav? Kas grupis oli mõni äge tüli? Kas kukuti läbi liustiku või vigastati end mingil muul viisil? Inimesi huvitavad inimesed, mitte maastikud!

Matkavideotega sama asi. Võetakse maastiku panoraam, pannakse Vangelis taustaks ja arvatakse, et sai hea film. (Vangelis, sest häbenetakse oma teksti peale lugeda, nohikud ju.) Palun vabandust - ei saanud.

Reisipiltidega on minu arust üldse see teema, et nende vaatamine võib kiirelt tüütuks minna. Ise olen järginud põhimõtet, et korraldan oma piltide näitamise alles siis kui keegi siiralt küsib ja soovib vaadata. Mitte, et vead lõksu kõik oma sõbrad ja tuttavad, kes juhtuvad peale mõnda reisi külla tulema. Ning näitamise ajaks peavad olema mul pildid töödeldud/sorteeritud, seega on tehtud mõtestatud valik parimatest piltidest (mis teistele võiks huvi pakkuda). Minu viimast reisi jäävad näiteks meenutama muuhulgas ca 4000 linnupilti (sorteerimata kujul, sisaldab seeriaid), mille esitlusega saaks ka kõige kannatlikumal ornitoloogil juhtme kokku ajada.

Ise mulle meeldib teiste reisipilte vaadata. Tõsiselt. Kuigi see ära toodud faktor - kümnetest piltidest koosnevad seeriad ühest ja samast paigast - häirib tugevalt. No kurat vali üks välja! Lisaks veel udused fotod (mis ei ole kuidagi kunstilised) ja see kui isegi kordagi ei ole mõeldud valgusolude ja kompositsiooni peale. Aga need elab tegelikult üle. Kõige hullem on minu arust see, kui inimene ei oska midagi tarka juurde rääkida. "Oli mingi kirik...", "See on see kuulus XYZ" (millest keegi kuulnud pole), "Rand 1, Rand 2, mingi mets, Rand 3" jne. Tahaks emotsiooni, muljeid, juhtumisi.

Aga see läheb nüüd hoopis teiseks teemaks kätte...

Mina soovitaks hübriidi Nikon1 AW1. Olen seda proovinud küll vaid vee all, aga kaalun päris tõsiselt selle variandi lisamist oma varustuse hulka. Tegin sellest millalgi ka põgusa ülevaate http://www.iamphotographer.eu/EE/blogi/2014/03/tutvumas-veemaailmaga-koos-lastega-ja-nikon-1-aw1-ga Kvaliteeti on kindlasti rohkem, kui sul tegelikult vaja on. Spetsifikatsiooni siia kirja panemine läheb pikaks, loe läbi tutvustus nt http://www.fotoluks.ee/?op=body&id=863&cid=9926&cgid= ja sulle saab selgeks, kas see kaamera on sinu vajadustele vastav. Et kaamera kaelas ei pendeldaks on lahenduseks nt BlackRapid'i süsteemi kasutamine. http://www.fotoluks.ee/?op=body&id=592 Ise kasutan nt nende RS-7 mudelit ja enam ei tule mõttesegi tavapäraselt 'kivi kaelas kanda'.