Oluline on see, et sa ise rahul oled. Teiste arvamus pole oluline. Olen kogu elu kasutanud matkadel (ka mägimatkal) peegelkaameraid. Kui sa soovid kasutada peegelkaamerat, pead sa seda tegema, hoolimata teiste arvamusest. Sinu kaaslased peavad aktsepteerima sind sellisena nagu sa oled. Tavaliselt kõlgub fotokott rinnal ja raskemates olukordades paned aparaadi koos kotiga seljakotti. Sellega tuleb arvestada, et alati on oht jääda ilma oma kallist fototehnikast (niiskus, veerevad kivid, akude külmakahjustused jne). Digiapaaraatide kõige suuremaks puuduseks on akude kestvus. Asulatest kaugel pole võimalik akusid laadida.

Olles üksjagu mägimatkanud...

1. Kui tahad teha tehniliselt korralikku pilti ja kanda suurt kaamerat, pead olema teistest tugevam (jaksad kilo rohkem kanda) ja kiirem (jooksed ette või jääd maha, jooksed järgi, kordad).

2. Kaamera seljakotis on nuhtlus. Kogemus näitab, et seljakotis kantud peegelkaamera omanikud saavad kõige viletsamad pildid, sest neil ei teki lihtsalt võimalust pildistada! Või jätavad nad kaamera radiaali või tiputõusu ajaks telki.

3. Ma ise olen kasutanud kompaktkaamerat ja vöökotti või jope taskut. Maastikuvaateid teevad ka pisikesed kompaktid piisavalt hästi.

4. Kui tahad näitusekvaliteedis pilti, siis pead olema teistest tugevam (kaamera tassimiseks) ja kiirem (jooksed ette v jääd maha, pildistad, jooksed järgi..)

5. Kui eesmärk on lihtsalt emotsiooni tabada, siis piisab isegi mobiilist. Aga see kipub veel kiiremini tühjaks saama kui fotokas.

6. Varuakusid võta peoga kaasa.

Sinu kaaslased peavad aktsepteerima sind sellisena nagu sa oled.

See on puhas jamps. Grupp peab töötama koos ja mõtteviisil "olen nagu olen, käitun nagu tahan" pole mägedes kohta. Matkakoolitusel on muide eraldi teema "problemaatilised grupiliikmed". Üks standard-tüüp ongi "paadunud fotograaf".

Soovitan näiteks Panasonic LX100 või Fujifilm X100 mudeleid. Vastab pildikvaliteedilt üle keskmise hübriidile ja taskut ei ole ka vaja palju suuremaks venitada. :-) Vähemalt ei kvalifitseeru siis välise vaatluse põhjal kohe paadunut fotograafina.

Lähed everestile? löö googlesse everest, vali pildid ja mõtle, kas on ikka vaja veel rohkem pilte sellest samast kohast :) Ükskord saab see internet täis ka.

Seletan veel korra. Grupp peab aksepteerima sind sellisena nagu sa oled. Ja sina pead aksepteerima teisi sellistena nagu nad on. Kui teised on vastu, et sa keset matka hakkad tundma õppima sipelgate elu ja tahad jääda nädalaks laagrisse, jääb see ära. Kui keegi ei söö liha, on ebaeetiline iga päev teha seapraadi ja oodata, mil herbivoorist saab omnivoor. Kui teised aksepteerivad mind, arvestan mina teiste soovidega. Kui grupi mentaliteet pole mulle vastuvõetav, jääb selle seltskonnaga minemata (kõik peale minu on taimetoitlased, päikesekummardajad, islami eksremistud jne). Matk ei ole ühe inimese ambitsioonide realiseerimine. Välja arvatud juhul kui enne minekut on reeglid selged (kõik teevad kõik selleks, et x saaks end ehtida loorberipärjaga). Oled vast kuulnud ütlust: keti tugevus sõltub nõrgema lüli tugevusest. Reeglina ei käi veidrikud koos teistega rasketel matkadel.

Reeglina käivad rasketel matkadel justnimelt veidrikud :) Normaalsed inimesed käivad Egiptuses või Kanaaridel.

Mul on Everesti pilt!!! Mul on täiesti täiesti ükskõik, mitu pilti TEISTEL sellest samast mäest on. Mina vaatan OMA pilti ja mulle tuleb meelde, kuidas MINA istusin väiksel avatud lagendikul enne Namchet ja ootasin teisi järele ja kõlgutasin jalgu ja sõin apelsine ja mõtlesin, et küll mul on ikka elus vedanud. Ehk, pilt on mälestus... ja see, et miljonil inimesel on sama mälestus, ei sega mind kuidagipidi. Lisaks on mul veel Everesti pilt tüdrukutega, Everesti pilt Lhotsega, Everesti pilt Ama Dablamiga ja need on kõik mingitpidi tähtsad. Mulle, mitte teile ega "internetile"!

To 1000V: lastega on asi veel hullem. Maailma rahvaarv kasvab katastroofiliselt, laste kantseldamine on veel jubedam kui peegelkaamera kaasas tassimine, aga ikka tahetakse oma.

Küsija dilemmat mõistan ja olen ka ise sama probleemi ees olnud. Olude sunnil (sobiva väiksema kaamera puudumine) olen kas peeglit kaasas tassinud või täitsa ilma olnud. Ja täpselt nii ongi - väiksema kotiga kaelas tassida ebamugav; seljakotti pakituna aga ei viitsi seda välja otsida.

Mäletan Annapurna baaslaagrist tagasi tulekut, kui valgus läks õhtuselt sumedaks, ilm ilusaks ning käänaku tagant ilmus täiesti vapustav vaade. Järgmised kilomeetrid parajalt väsinuna kiirkõndi tehes möödusid dilemmaga võideldes, et kas otsida kaamera välja või mitte. Ning kotti ta jäigi...

Kokkuvõtteks - kui suurem kaamera on kaasas olnud, siis olen pildistanud oluliselt vähem, kui algselt plaanis. Samas - kui väntsutused on meelest läinud, on tehtud pildid suu kõrvuni tõstnud.

Mul on ka Annapurna baaslaagrist tulles tehtud foto. Peegelkaameraga! EOS 300 (filmikaamera, mitte D) ja 24-85 is usm. Lainurk andis võimaluse saada kaadrisse nii noor naeratav naisterahvas kui sügiseselt kollakas, kerges lumekirmes Annapurna org ise. Ohhh...!!! Olid ajad!

Kaamera osas olin siis sammukese ees - mul oli EOS 300V :) Kuuajalise reisi peale sai pildistatud kaks filmitäit, kümmekond pilti sai ka A4-ks tehtud, pildikvaliteet on peeglile omaselt hea ja filmi kasutamine on andnud piltidele tuntava ja isikupärase aktsendi. Tagantjärele neid paarikümmet pilti vaadates on iga viimane kui üks nendest armas ning vähem on kahtlemata rohkem.

Ning muideks - just nimelt Trippi tehtud Annapurna fotod (ehk praktiselt ainus eestikeelne Annapurna ja Nepaali kohta käib reisijutt, mis tollal Internetis leidus) oli üheks inspiratsiooniallikaks, miks see teekond sai ette võetud.

Kollakas, lumekirmes org - ilmselt mõtled seda rohumaa moodi ala, mis oli metsapiirilt kõrgemal. Üks enda lemmikpiltidest sai just sealsamas tehtud, pildil samuti naeratav naisterahvas, ümbrus paksult udusse mattunud, nähtav on vaid veidi sedasamma rohutuustilist maastikku ning keset pilti säravad tüdruku punased kindad.

Umbes-täpselt aasta hiljem, kui naisterahval oli suur kõht ees ning olime sügisesel Koku jooksul, hakkas äkitselt tugevalt lund sadama. Ootasin teda järele, ja sealt ta tuli, pea läbipaistmatu valge müür selja taga ning needsamad punased kindad näkku karjumas. Deja vu missugune :)

Kõik sõltub sellest, kui oluline pildistamise teema enda jaoks on. Kui oled paras sõltlane, omad peegelkaamerat ja matkale minek on sinu jaoks suures osas võimalus jõuda kohtadesse, kuhu muidu pildistamiseks raske pääseda, siis mingit küsimust ei tekigi. Kui eelmine peab paika, siis ei raatsi nagunii kaamerat väga käest panna (aeg-ajalt läheb vasakusse kätte puhkama). Kui on korralikum objektiiv ka ees, siis ei ole probleemiks tolm ega väike vihm. Ühe normaalzoomiga peaks üldjuhul hakkama saama, siis sensori määrdumise teemat ka ei tohiks tekkida. Viimastel matkadel on 1 aku kestnud keskmiselt 2,5 päeva. Ebay-s on akud normaalse hinnaga. Lisaks mõnus stiimul enne matka kaamera jagu kilosid endalt maha võtta.

Mägimatkal on ühes käes kirka, teises köis, milles sa seda kaamerat veel hoiad?

Päriselt ka on häda sellega, et kõige huvitavamatest kohtadest või hetkedest pilte ei teki. Kõigil on nii palju tegemist ellujäämisega, et pildistamine läheb lihtsalt meelest. Saaks vaid tippu, või eluga alla ja laagrisse, oleks juba hea! Või siis on mäehaigus nii kallal, et tuigud zombina ringi ja situd iga kivi taga, mitte ei pildista.

Mägimatkal kirka ja köis? Vt ka http://www.vagabund.eu/kuidas-naeb-valja-magimatk/

Aga alustaks ehk hoopis sellest, mida nende piltidega pärast teha plaanid? Blogisse, välja trükkida või midagi kolmandat? Eks sellest sõltub ka fotoka valik.

Kui mul lõpetas peegelkaamera mõni aeg tagasi funktsioneerimise (eks tal olid muidugi ka päris rasked ajad seljataga) ja oli järjekordselt Aafrikasse minekuks midagi pildistavat osta, mis iga hetk saadaval oleks, siis sai natuke parem Panasonicu Lumix valitud.

Pildi kvaliteeti peegelkaamera omaga ei tahaks päris võrrelda, aga asjaolul, et ma sain kaamera püksitaskust igal hetkel kiirelt kätte, tekkis omaette väärtus. Pealegi, kompakt on inimeste pildistamisel enamasti süütu putukas, peegelkaamera tekitab tihti ebavajalikku tähelepanu.

Eelnev ei puuduta otseselt mägimatku ja kui on plaan mingil eesmärgil parema kvaliteediga pilte saada, valiks pigem peegelkaameraga.

Katsuge aru saada, et mägimatkal, nagu ka paljudel teistel elualadel, on mitmeid raskusastmeid. Raskemad matkad hõlmavad ühte või mitut 3B* kuru. 3B kuru läbimine on koht, kus pildistamiseks eriti palju aega ei jää. Kahtlen, et taskus olev komaktkaamera võimaldab sul pilte teha. Liikumine turismimarsruutidel, ööbimine hotellides jne, on tõesti väärt vaid jalutuskäigu nimetust.

Minu viga. Arvasin, et kirka ja köis on ainult alpinismi teema. Inimene õpib kogu elu ... Sel juhul võtaksin ilmselt taskukaamera. Varem kasutasin Canon s95. Nüüd uuemad mudelid 110 ja 120, aga need hakkavad ka oma pisikeste sensoritega ajale jalgu jääma.