Olen ka varem Egiptuses käidud, aga kuna lapsed olid väikesed, siis ei tasunud püramiide ja muid kultuuriväärtuseid teekonna keerukuse pärast, ette võtta. Tuneesias ei olnud enne käinud ning mõtlesin, et viskan kiirpilgu sinna ka.
Seega eesmärk Tuneesias Kartaago ja Bardo muuseum, oleks tahtnud ka Saharasse jõuda, aga piiratud ajalimiit ei võimaldanud. Lihtsalt sisse ja tagasi ka ei tahtnud.
Eesmärk Egiptuses püramiidid, Memphis, Sakkara, Egiptuse muuseum ja Alaksandria.
Tuneesiat ja Egiptust ühendab Egyptair. Ka Tunisair, kuid sellele mingil põhjusel piletite müüki veel mõned kuud enne Kairosse ei olnud. Piletite ostmisel olulist vahet, kas äriklassis või turistiklassis polnud, seega otsustasin ära proovida Tunise ja Kairo lounged ning Egypairi äriklassi.
Ja nüüd nõuanded ja tähelepanekud:
- Tunise lennujaam on suurepärane, väljaarvatud lounged. See kuhu võimaldas Egyptairi pilet lounge oli olematu teenindusega, internetita, ülerahvastatud ühe peldikuga olematu valikuga ning kohutava kohviga. Teine oli Star Alliance lounge , mis oli puhas, samas puudus ka söök ega jook, puudus internet, teenindus ja wc. Kõik see, mis lounges puudus, oli väga viisakas vormis ülejäänud lennujaamas olemas.
- Egyptairi äriklass on masendav paksude stjuarditega ja väga mornide stjuardessidega. Teenindus pardal oli kohutav, samuti nagu ka pakutav. Mingil määral kompenseeris seda täitsa viisakas istmeruum ja videosüsteem (sinna lennul), tagasi lennul oli videosüsteem olemas aga kohutav)
- Kairo lennujaama lounge oli naljakas, kehva kohviga ning ilma alkoholita. Süüa sai kuivi võileibu. Internet oli kirjade järgi olemas aga tegelikult puudus. Personal oli kohutav.
- Kairo lennujaama turvamees, kes valgustas läbi minu pagasi, küsis peale seda minult tippi! Uskumatu!
- Arusaamatuks jääb lennujaamade dokumendikontroll ja paberite täitmine interneti ajastul. Milleks täita mingeid blankette, kui on olemas copy/foto seadmed. NB! Kirjutusvahend peab endal kaasas olema, kui ei ole, siis võidki jääda sinna. Egiptuse viisa on lihtsalt kleeps pangakontorist ning Kairo lennujaamas on viide, kust seda osta saab olematu.
- Taksomajandus on nagu ikka käest ära, kohe kui saabud hakkavad lennujaama hoone sees sind rafineeritumad vennad moosima ning lennujaamast väljudes ümbritseb sind räuskav seltskond, kes kõik arvavad et oled nende sponsor. Tegelikult tasub esmakordsel saabumisel alati transfeer tellida, kallim aga muretu. Mitmendat korda saabudes tekib juba kogemus ning raske on jalust rabada. Sama käib ka Tunise kohta.
- Kairo on kohutavalt räpane, majad on mingitel maksupõhjustel lõpetamata (tegelikult nad ilmselt ei viitsinud), liivakarva pruun. Sellist prügiuputust kohtasin ma viimati Indias. Masendav- Kairo liiklus on pidev tuututamine, kõik trügivad ja ühelgi autol ei ole alla 100 mõlgi/kriimu ja nii et mõni pamper ei ripu. Jalakäijad ei ole mitte keegi, foore on vähe. Jalakäijad peavad laveerima tänavatel suurtel kiirustel sõitvate auto vahel (pimedal ajal pooltel autodel tuled ei põle), peale edukat teeületust suruvad jalakäijad üksteisel kätt.
- Suurte, kuulsate ja kallite hotellide ning saatkondade piirkonnas tegelik elu puudub. Tänavad on suletud, tõkestatud ja sõduritega mehitatud. Garden City on absoluutne kesklinn, mis tänaseks on pimedate tänavate ja tühjade majadega geto, kus ei liigu ei inimesed ning kus ei ole isegi poekesi.
- Võiks arvata, et restorane kohtab Kairos igal sammul, tegelik elu on aga selline, et restoranid puuduvad. Omal käel otsides ei pruugi üldse midagi leida, Google kaardirakenduselt midagi leiad, aga need võivad olla suletud/piiratud territooriumil, kuhu saab ainult kohalik töötaja/teenistuja. Söök on ikka nii ja naa. Aga hind on üsna mõistlik .
- Tunises on söögiga sama lugu, inimesed söövad kiirtoitu ning restorane kus õhtul turist saaks süüa, on vähe.
- Ilm veebruaris on kohutavalt külm. Tegelikult ma tahtsingi, et ei oleks palav ning saaks keskenduda ajalooväärtustele. Tegelikkuses on nii, et Kairos oli üks päev soe veebruari lõpus, teistel päevadel oli 16-18 kraadi, kui tuul oli nii tugev, et käisin kampsuni ja jopega. Tuneesias oli 13-17 kraadi, samasugune tugev tuul. Mul ei ole Eestiski talvel nii külm.
- Hotellid Tunises võivad olla ilma kütteta (ilmselt ongi), kohutavalt külm. WC-sse minekuks panin alati sandaalid jalga, sest nii külm oli põrand. Esimene hotell oli küll põrandaküttega osaliselt, seal puhusid aknad läbi.
- Egiptuse majandus tundub olevat ülesse ehitatud tipile, pistisele ja korruptsioonile. Kõik on ostetav. Sa ei tohi seal hauakambris pilti teha, kuid 2 euro eest tee mida tahad. Meie autojuht pidi hotelli turvamehele pistist maksma selle eest, et ta hotell kõrval peatus ja meid peale võttis.
- Turisti püüab igaüks pügada, see ei olekski kohtutav, kui nad sind niivõrd lolliks ei peaks. Ilmselt keskmine turist on oma tipi jagamisega ja olekuga ikka täitsa loll, aga minu jaoks oli nende käitumine solvav. Seega palju õnne kõikidele tipijagajatele ja ülemaksjatele, te olete suutnud ühe riigi inimeste suhtumise turistidesse põhjalikult tuksikeerata. Loomulikult on nad harjunud juba aastasadu turiste pügama, terved suguvõsad on ilmselt sellele keskendunud. Kui keegi tuleb teile ligi ja ütleb, et te näete välja nagu egiptlane, siis tegelikult tahab ta teie raha. Nagu ka kõik muud küsimused ja hüüatused: „Sul on ilusad jalanõud“, „Kust sa pärit oled“, „mul oli kunagi eestlannast tüdruksõber (alati jääb mulje, et eestlasi on hästi palju, sest kõigile jagub) “ jne.
- Püramiidid on võimsad ja uhked, kahju et rahvas, kes need ehitas on kuhugi Egiptusest ära läinud. Sama kehtib ka Tunise ja Kartaago kohta, Kartaago hiilgusest võiks vähemalt midagigi järgi olla.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et sain seda, mida otsisin. Ajalooväärtuseid, elu/olu ja pisut seiklust. Mulle isiklikult selline räämas ja räpane, korraldamata ja korruptiivne kogemus meeldis. Ja tagasi läheks ikka.
Gambiat loetakse Aafrika vaesemaks riigiks. Vähemalt need hinnad, mida seal küsitakse, viitaks justkui vastupidisele. Seekord jätsin pere koju ja ei kahetse. Liiga suur kultuurišokk oleks olnud. Esimese väikse kopika poetasin juba lennujaamas poistele, kes mind "takso" juurde viisid. Takso hinna ütlesin ise aga poisid tahtsid ka oma suure vaeva eest. Takso ise oli iga hetk laiali vajumas ja meeldivalt ekstreemne. Siis hotelli juurde jõudnuna üritas juht väga veenvalt rääkida, et kokkulepitud tasu läheb tema bossile ja ma peaks talle ka maksma. Keskmise sõrme näitamise asemel soovitasin tal oma muinasjutt kohe lennujaamas ette vuristada. Kohvrile kedagi ligi ei lasknud ja lohistasin ise hotellituppa. Tuppa jõudes jäi mul äsjaleitud "sõprade" lugemiseks ühe käe sõrmedest puudus. Põhiliselt tehakse juttu hellõu ja mis maalt oled. Kui oled turistiviisaga, siis näiteks Senegali saad minna aga tagasitulles peaksid ostma Ganbia viisa. Ostsin reisi kohalikelt ja käisin üle piiri midagi maksmata. Mingid omavahelised kokkulepped seal kehtivad. Sadamas tassiti ka meid läbi rahvasumma. Tagasitulles oli meeletu rahvamass ja giid sosistas, et maksime natuke peale ja nüüd kõik minu järel hanereas. See möll seal metalltõkke taga oli igati korralik. Nagu loomaaed. Ilmselt enam kohti polnud ja osad siis said altkäemaksuga peale. Hetk hiljem läkski kakluseks. Tulemust ei tea, sest kiirustasime väljuvale praamile. Hotellist välja minnes on teil vastas kohe sada sõpra, kes kõik midagi müüvad või sõbruneda tahavad. Peavad olema head närvid, et neid lihtsalt eemale tõrjuda. Mina sammu ei vähendanud, ütlesin aitäh ja head aega ja marssisin tuimalt edasi. Teistkordsel Senegalis käimisel asjad enam nii hästi ei sujunud. Minnes oli kõik OK. Senegali ametnik piiripunktis istus laua taga, mille kõik neli jalga olid ilmselt erineva pikkusega. Laud valmis ilmselt enne teist suurt ilmasõda ja oli riiki teeninud ilma igasuguse värskenduseta. Selle ametniku juures oli tunda, et ta peab ennast selle pisikese piiripunkti kunniks. Ainus IT vahend oli suur paks rasvane kaust versus teise piiripunkti sõrmejäljed ja silmairise pilt. Aga mõned meetrid eemal vaatas riideräbalate vahelt vastu korralik must auk. Nimeks kuulipilduja. Ametnik oli rõhutatult vaoshoitud, lühilaused ja muu sinna juurdekuuluv. Pass tuli ka esitada õigest august. Senegalis õnneks kohalikke ärimeestega kokku ei puutunud. Tagasiteel kutsuti meid kahte Gambia piiripunktis sisse ja siis minut hiljem taha kabinetti. Nägin veel meie saatjate ehmunud nägusid. Hetk hiljem üks lähenes tagaukse kaudu aga kupatati kohe minema. Ja siis hakkas jutt, kauaks tulite, kuna lähete jne. Siis saime teada palju viisa tegelikult maksab ja ka seda mida naeratav neeger siis meile vastutulekuna välja pakkus. Kuna abi näha polnud, hakkasin raha lugema. Õnneks eriti polnud teist. Viis minutit hiljem saabusid siis kaks meie saatjat hoopis teistsuguse olekuga. Ju siis said telefonis juhiseid ja see telefoniõigus täitsa toimis. Siis algas "diskussioon". Neli räuskavat neegrit täitsid hetkega terve piiripunkti ja ka kogu tänava. Mul oli tükk tegu, et mitte itsitama hakata. Oleks pidanud ikka salvestama ja siis selle Google tõlkijast läbi laskma. Aga sel hetkel ei julgend seda teha, sest ma polnud üldse kindel, millega see lõppeb. Viis minutit hiljem detsbellid langesid ja taatus normaalne töörütm. Minu autojuht astus laua juurde, võttis sealt meie passid ja raha ja astusime sealt minema. Mingi tund aega autos nad sõimlesid veel omavahel. Sain aru, et oleks pidanud varem helistama jne, jne. Niipalju sain aru, et piiripunkti ülem tegi isetegevust ja tal on nüüd korralik keretäis soolas ülemuste poolt. Ei ole lihtne see ametniku elu Gambias. Teedel on tihti kontrollpunktid. Kas politsei või sõjavägi. Pildistamine rangel keelatud. Trahv umbes 30.- EUR Trahvi maksab alati juhi kõrval istuja. Vahet pole kes pildistas.Hotellis pöördus minu poole aednik. Tal olla 10 euro jagu tipiks antu münte ja kas vahetaksin need ära. Mis seal ikka. Vahetame. Loeb siiis mehike oma münte ja 8 euro juures hakkavad numbrid väga aeglaselt ülespoole liikuma. Lagi on 8,75. Muidugi hävib jälle valge mees. Aga info liigub ja järgmine õhtu järgmine hädaline oma nelja euroga. Ütlen, et saab kohaliku paberi, kui tahab. Välja ilmub ainult 2 üheeurost münti. Tuletan meelde, et sul pidi 4 olema. Tema arvates sobib sama summa ka kahe eest. Saadan venna otse ühte ebatsensuursesse kohta, koos paari selgitava lausega, miks tal oleks tark mitte nii käituda. Rohkem me ei kohtu, hoiab eemale. Järgmine tore tädi on koristaja. Enamasti kasutasin hotelli magamiseks aga ühel päeval võtame vabalt. Tuleme basseini äärest tagasi ja mingi mõrane nutitelefon laadib ennast minu kaabli otsas. Kohe küpseb plaan. Kuna oleme niisked ja tunneme ennast vabalt, viskame käterätid kuivama ja jääme alasti külma õlut jooma. Tahame näha, kui väga tädi oma telefoni vajab. Tädi hiilib nagu kass ümber palava pudru ja kokutab ukse vahelt vabandussõnu. Halastame. Sest tegelikult võtsime mõned korrad seljakotiga kaasa ka käterätikud ja õhtuks oli alati kaks puhast asemel. Lahkumise päeval tuleb tädi ise küsima, et kas talle ka midagi jääb?!?! Olen selleks hetkeks mõned kohalikud talle voodile jätnud. Pean siis talle väikse loengu, miks ma võib-olla peaksin selle raha nüüd oma kotti tagasi toppima. Nägu oli selline, et oleksin sama traktaadi võinud ka õues palmitüvele pidada. Palmil oleks vähemalt lehed natuke sahisenud. Veel selline info, et turistilt raha röövimine lõppeb varga jaoks kurvalt. Kuulsin soomlase käest vargast, kes ilmselt istub järgmised 8-14 aastat vanglas. Kui annate ise raha, on JOKK.Hotelli lähedal baaride tänaval oli ka kontrollpost. Esimesel käigul puistati kohe meie kott läbi ja uuriti, et kes ja kust. Järgmistel päevadel ainult lehvitati. Mulle ka ei meeldi maksta tippi lihtsalt niisama. Natuke pehmendab seda, et see tipitamine ongi üks osa nende kultuurist. Hoopis vastupidine ehk meeldiv oli õhtusöögil. Tahan valget kala aga muu sinna juurdekuuluv ei sobi. Uurin siis ettekandjalt, et mida teha. Minut hiljem seisab mu laua kõrval hindust kokk. Kirjeldan mida ja miks just nii tahan. No problem. Saangi just sellise õhtusöögi, nagu tahtsin. Polnud kahju tippi jätta mõlemale. Kuna olin kõik ümbruskonna söögikohad läbi trampinud, olin samas koha tagasi ka järgmisel õhtul. Hindu oli kohal juba ilma kutsumata ja jälle kõik sujus. Lennujaamas selgus, et kaardimakse (just Mastercard) ei toimi. Olime juba väravas. Kõht tühi, vesi otsas jne. Pöördusin securiti poole, et kust raha saab. Väljast saab. Aga näed, lähed siit klaasseina tagant, passi jätad sinna esimese piirivalvuri juurde ja ütled, et lähed raha võtma. Kusjuures toimis! Tagasitulles lasti küll kõik jälle läbi röntgeni aga asi toimis. Kusjuures mingi lisatasuta abi eest. Kokkuvõtteks võin öelda, et vaatamata pidevale sõdimisele ja muule jurale ma seda reisi ei kahetse grammi võrragi. Pigem tuleb eesootavaks moraalselt valmis olla. Kohalikel on kogu selle kammajjjaa vabanduseks üks lihtne väljend: This is Afrika!
Väga lahe ülevaade aga vihjeks nii palju, et Gambia foorum on ka ja Tuneesia ning Egiptuse kohta suht vähe inffi oli selles postituses :D
Gambia foorumisse läheb muu ülejäänud info. Ja seda on üksjagu. Siia sai pandud kõik mis seondus ametnike ja tipi ja teeninduskultuuriga. Eks siin oli ka muude riikide kohta juba samast vaatevinklist ja see andiski julguse omapoolne panus anda.