Olen ka varem Egiptuses käidud, aga kuna lapsed olid väikesed, siis ei tasunud püramiide ja muid kultuuriväärtuseid teekonna keerukuse pärast, ette võtta. Tuneesias ei olnud enne käinud ning mõtlesin, et viskan kiirpilgu sinna ka.
Seega eesmärk Tuneesias Kartaago ja Bardo muuseum, oleks tahtnud ka Saharasse jõuda, aga piiratud ajalimiit ei võimaldanud. Lihtsalt sisse ja tagasi ka ei tahtnud.
Eesmärk Egiptuses püramiidid, Memphis, Sakkara, Egiptuse muuseum ja Alaksandria.
Tuneesiat ja Egiptust ühendab Egyptair. Ka Tunisair, kuid sellele mingil põhjusel piletite müüki veel mõned kuud enne Kairosse ei olnud. Piletite ostmisel olulist vahet, kas äriklassis või turistiklassis polnud, seega otsustasin ära proovida Tunise ja Kairo lounged ning Egypairi äriklassi.
Ja nüüd nõuanded ja tähelepanekud:
- Tunise lennujaam on suurepärane, väljaarvatud lounged. See kuhu võimaldas Egyptairi pilet lounge oli olematu teenindusega, internetita, ülerahvastatud ühe peldikuga olematu valikuga ning kohutava kohviga. Teine oli Star Alliance lounge , mis oli puhas, samas puudus ka söök ega jook, puudus internet, teenindus ja wc. Kõik see, mis lounges puudus, oli väga viisakas vormis ülejäänud lennujaamas olemas.
- Egyptairi äriklass on masendav paksude stjuarditega ja väga mornide stjuardessidega. Teenindus pardal oli kohutav, samuti nagu ka pakutav. Mingil määral kompenseeris seda täitsa viisakas istmeruum ja videosüsteem (sinna lennul), tagasi lennul oli videosüsteem olemas aga kohutav)
- Kairo lennujaama lounge oli naljakas, kehva kohviga ning ilma alkoholita. Süüa sai kuivi võileibu. Internet oli kirjade järgi olemas aga tegelikult puudus. Personal oli kohutav.
- Kairo lennujaama turvamees, kes valgustas läbi minu pagasi, küsis peale seda minult tippi! Uskumatu!
- Arusaamatuks jääb lennujaamade dokumendikontroll ja paberite täitmine interneti ajastul. Milleks täita mingeid blankette, kui on olemas copy/foto seadmed. NB! Kirjutusvahend peab endal kaasas olema, kui ei ole, siis võidki jääda sinna. Egiptuse viisa on lihtsalt kleeps pangakontorist ning Kairo lennujaamas on viide, kust seda osta saab olematu.
- Taksomajandus on nagu ikka käest ära, kohe kui saabud hakkavad lennujaama hoone sees sind rafineeritumad vennad moosima ning lennujaamast väljudes ümbritseb sind räuskav seltskond, kes kõik arvavad et oled nende sponsor. Tegelikult tasub esmakordsel saabumisel alati transfeer tellida, kallim aga muretu. Mitmendat korda saabudes tekib juba kogemus ning raske on jalust rabada. Sama käib ka Tunise kohta.
- Kairo on kohutavalt räpane, majad on mingitel maksupõhjustel lõpetamata (tegelikult nad ilmselt ei viitsinud), liivakarva pruun. Sellist prügiuputust kohtasin ma viimati Indias. Masendav- Kairo liiklus on pidev tuututamine, kõik trügivad ja ühelgi autol ei ole alla 100 mõlgi/kriimu ja nii et mõni pamper ei ripu. Jalakäijad ei ole mitte keegi, foore on vähe. Jalakäijad peavad laveerima tänavatel suurtel kiirustel sõitvate auto vahel (pimedal ajal pooltel autodel tuled ei põle), peale edukat teeületust suruvad jalakäijad üksteisel kätt.
- Suurte, kuulsate ja kallite hotellide ning saatkondade piirkonnas tegelik elu puudub. Tänavad on suletud, tõkestatud ja sõduritega mehitatud. Garden City on absoluutne kesklinn, mis tänaseks on pimedate tänavate ja tühjade majadega geto, kus ei liigu ei inimesed ning kus ei ole isegi poekesi.
- Võiks arvata, et restorane kohtab Kairos igal sammul, tegelik elu on aga selline, et restoranid puuduvad. Omal käel otsides ei pruugi üldse midagi leida, Google kaardirakenduselt midagi leiad, aga need võivad olla suletud/piiratud territooriumil, kuhu saab ainult kohalik töötaja/teenistuja. Söök on ikka nii ja naa. Aga hind on üsna mõistlik .
- Tunises on söögiga sama lugu, inimesed söövad kiirtoitu ning restorane kus õhtul turist saaks süüa, on vähe.
- Ilm veebruaris on kohutavalt külm. Tegelikult ma tahtsingi, et ei oleks palav ning saaks keskenduda ajalooväärtustele. Tegelikkuses on nii, et Kairos oli üks päev soe veebruari lõpus, teistel päevadel oli 16-18 kraadi, kui tuul oli nii tugev, et käisin kampsuni ja jopega. Tuneesias oli 13-17 kraadi, samasugune tugev tuul. Mul ei ole Eestiski talvel nii külm.
- Hotellid Tunises võivad olla ilma kütteta (ilmselt ongi), kohutavalt külm. WC-sse minekuks panin alati sandaalid jalga, sest nii külm oli põrand. Esimene hotell oli küll põrandaküttega osaliselt, seal puhusid aknad läbi.
- Egiptuse majandus tundub olevat ülesse ehitatud tipile, pistisele ja korruptsioonile. Kõik on ostetav. Sa ei tohi seal hauakambris pilti teha, kuid 2 euro eest tee mida tahad. Meie autojuht pidi hotelli turvamehele pistist maksma selle eest, et ta hotell kõrval peatus ja meid peale võttis.
- Turisti püüab igaüks pügada, see ei olekski kohtutav, kui nad sind niivõrd lolliks ei peaks. Ilmselt keskmine turist on oma tipi jagamisega ja olekuga ikka täitsa loll, aga minu jaoks oli nende käitumine solvav. Seega palju õnne kõikidele tipijagajatele ja ülemaksjatele, te olete suutnud ühe riigi inimeste suhtumise turistidesse põhjalikult tuksikeerata. Loomulikult on nad harjunud juba aastasadu turiste pügama, terved suguvõsad on ilmselt sellele keskendunud. Kui keegi tuleb teile ligi ja ütleb, et te näete välja nagu egiptlane, siis tegelikult tahab ta teie raha. Nagu ka kõik muud küsimused ja hüüatused: „Sul on ilusad jalanõud“, „Kust sa pärit oled“, „mul oli kunagi eestlannast tüdruksõber (alati jääb mulje, et eestlasi on hästi palju, sest kõigile jagub) “ jne.
- Püramiidid on võimsad ja uhked, kahju et rahvas, kes need ehitas on kuhugi Egiptusest ära läinud. Sama kehtib ka Tunise ja Kartaago kohta, Kartaago hiilgusest võiks vähemalt midagigi järgi olla.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et sain seda, mida otsisin. Ajalooväärtuseid, elu/olu ja pisut seiklust. Mulle isiklikult selline räämas ja räpane, korraldamata ja korruptiivne kogemus meeldis. Ja tagasi läheks ikka.
Dubais ma pole küll aastakümnete jooksul märganud mingit aktiivset tipi nurumist.
Ega Egiptuses alati ja igal pool ka ei lunita seda. Lennujaamas on mul olnud kogemusi, et keegi töötaja võtab vägisi minu kotist kinni ja "aitab" turvakontrollis lindile tõsta, et saaks siis aitamise eest raha küsida. Ja samas mõni teine täpselt samasugune töötaja kõnnib vabatahtlikult kaasa, juhendab, aitab kiiremini järjekordadest läbi, ning ei küsi sentigi. Hotellides samuti- mõnes hotellis võtab pakikandja peale check-in`i tegemist sinu pagasi ka siis, kui sa sellisest abist konkreetselt keeldud. Administraator ütleb ka veel; "Jaja, sa PEAD laskma tal pagasi tuppa viia, see on tema töö." Ning tuppa jõudes on vempsil käsi pikal: "Anna raha nüüd!" ning eeldab, et sa annad kohe mitu dollarit. Mõnes teises hotellis ei anta aga üldse kuidagi märku, et midagi lisaks tahetakse, ning alles hiljuti öeldi mulle ühes Kairo hotellis (kus töötaja mulle päriselt kasulik oli) :"Ei-ei, sa ei pea mingit tippi andma, ma tegin ainult oma tööd ja saan palka selle eest."
Asi on ka selles, et osades maades tõlgitakse tipi alla terve hulk asju, mis eesti keeles ei ole jootraha. See on kõik, mida võib kutsuda baksheeshiks, Jootraha, almus, altkäemaks jne on kõik sama nimega. Seega taksojuht ja koti tõstja saavad jootraha baksheeshi, aga piirvalvur või turvamees saab altkäemaksu baksheeshi jne. Meie teeme vahet, aga vastavas kultuuris on kõigel sellel sama nimi ja erinevatele baksheeshi külgedele eraldi tähelepanu ei pöörata. See on kokkuvõttes midagi sellist, mis aitab võimaluste korral lihtsamini ja paremini baksheeshi andjatel erinevate asjadega elus hakkama saada, aga samas aitab ka baksheeshi saajaid majandulsikult, vähendab otsest kerjamist jne. Ühesõnaga oluline asi ühiskonna toimimiseks :)Selle levik ja tähtsus on ka Lähis-Idas väga erinev. Tundub, et rohkem on see levinud vanemates linnalikes riikides. Ise puutusin sellega palju kokku kodusõja eelses Süürias. Kui said süsteemile pihta, et kellele ja palju on sobiv anda, siis hakkas kõik palju kiiremini toimima. Summad ise olid väga väikesed. Enamike pisiteenuste eest jne kuni 10 euro senti vms. Kui kohalikud nägid, et pistsid vastava teenuse eest just sobiva väikse summa (mitte mingi turistika alates eurost) pihku, siis hakati kiirelt poolkohalikuks pidama. Vältisin enamasti meie mõistes altkäemaksu baksheeshi. Kui lolli mängisid, siis ametnikud enamasti loousid ootamisest. Juhul kui kohalikud ei näinud, et sinul jäi andmata ;) Vahel harva tuli koos kohaliku tuttavaga liikudes ikka anda, sest muidu oleks kohalikul hiljem sama mehega raskem suhelda olnud.Seal polnud see kindlasti seotud turistidega, vaid oli tõsine osa elust. Tundub, et Egiptuses on see umbes sama levikuga. Seal lisanduvad muidugi veel lolli turisti baksheeshi küsijad, kes on vahel tõesti juba mitmeid põlvkondi sama sissetuleku peal.Mida rikkam ja/või läänelikum riik, seda vähem on igapäevast väikest baksheeshi. Näiteks Jordaaniat ei saa Süüria ja Egiptusega võrrelda. Tuneesiast ei mäleta üldse sellist kommet. Võis arvestada vaid tavalise jootrahaga. Liibanon on midagi vahepealset, aga pigem Jordaania sarnane jne. Suure tõenäosusega on baksheesh väga oluline ka Iraagis. Tundub Süüria ja Egiptusega sarnane olevat.
Hea kirjeldus tõesti. Kohtasin ka ise mõned päevad tagasi neid "tüdruk eestist" kutte. Lisaks on nad Nublu "mina ka" selgeks saanud :)Nendega suhtlemisel aitas mõõdukas kauplemine. Mulle jäi tunne, et nemad olid rahul, arvates, et tõmbasid minul naha üle kõrvade, kuid samas olin mina ka rahul, saades soovitud hinna eest teenuse, millega jäin rahule.Tipi lunimise peale viskasime veidi nalja ja kui mehed tõsiseks jäid ja seda juba nõudma hakkasid, jäin ka mina tõsiseks ja pidasime mõned teravused maha. Seejärel vaatas mulla mind pisut altkulmu , naeris ja ütles, no problem.Altkäemaksu tuli hiljem anda check-pointis, kes oli kellegi teise altkäemaksu tulemusel otsustanud meid ootele mitmeks tunniks panna ja teistele turistidele eskordiks. Juht lahendas selle väikese summaga ja asi laabus.Sõitsime Kairos omajagu ringi, liikluskultuur on seal fantastiline. Kui esmapilgul võib jääda mulje, et see on kaos, siis tegelikult on see äärmiselt orgaaniline ja keerukas süsteem. Tallinnas oleks ammu liiklus seiskunud, aga seal kõik liigub ja sujub. Meenutas pisut suusatamist mäenõlval, kus sujuva liikumise korral jälgib tagumine esimesi ja valib selle järgi teekonna. Signaaliga antakse märku oma kavatsustest ja olemasolust, sinna juurde tuled ja käemärgid. Uskumatu, kuidas neljarealisel teel tekib 6 rida, mis sõidab 120-140 km/h ja kõik liigub.Ületasime ka teed äärelinnades. Juht õpetas, et hakka lihtsalt minema, ära tee ettearvamatuid liigutusi ja kõik laabub.
Eks turismikeskustes ongi suhtumine jootrahasse erinev ja kohalikud on sellega üldiselt harjunud. Igal maal oma kombed ja turistid ongi imelikud. Üks kord elus olen ma Egiptusesse sattunud - täiesti tavalise turismigrupiga Sharm el Sheiki ja siis maandus Tallinnast tulnud lennukiga enamvähem ühel ajal mingi "Edinye Bashkirskie Avialinija- EBAL" tüüpi tsarterlennuk. Passikontrollis olime koos ja teise lennuki oma tundusid olema lihtsad inimesed Kesk-Venemaalt. Kui hotellibussid ette aeti ja esimene pakikandja neilt kohvrit läks rabama, valas üks vene mees tüübile pikemalt mõtlemata ülevalt rusikaga lagipähe nii et vaene egiptlane jäigi sinna samasse paika otseti maha. Venemaal jah- jaamahoonetes ja muudes sellistes kohtades tuleb oma kohvritel pilk peal hoida. Tookordki ilmselt tundus, et üks tuli vargile. Egiptuses seevastu peetakse sellist reaktsiooni abivalmiduse ilmutamisele vist ebasündsaks, sest keegi selle lennukitäie kohvreid enam puutuma ei läinud. Olgugi, et mõni kleenukesem tassis oma kaheks nädalaks pakitud märssi ja ägises. Tallinna lennuki kohvreid ikka tassiti. Poolvägisi ja tihti oli eestlane teisest kotisangast ise kinni ning seletas, et abi pole eriti vaja.Sinivereline inglane oleks aga lasknud neegril rahulikult kotti tassida ja teisel samasugusel omale tuult lehvitada See ongi nende ülesanne ja kokku teeb 10 senti. Kõrvalteema kohta ehk kas stjuuard/sdjuardess tohib olla paks siis ega ikka ei tohi küll. American Airlines-ga lennates (kõige hullem kompanii, millega reisida on tulnud) hakkas silma ülipaks stjuuard kes suhtles ainult hõigete ja käeviibete abil. Kitsas turistiklassi vahekäigus liikus külg ees ja ringi pöörata end ei saanud. Kui oli parasjagu näoga lennuki keskosa poole ja tekkis vajadus tegeleda aknaaluste ridadega, käis end käigutee otsas ringi pööramas. Meie sektsiooni ta ei teenindanud ja jäigi märkamatuks, et kas mahla tuli reisijatel ise valada. Tõsisemate asjade puhul - kui kellegile on vaja hapnikumask pähe aidata vms poleks temast nagunii abi olnud. No aga ilmselt oli ametiühing selja taga ja nii ta teenistust lükkas.
Käisin kah eelmise aasta lõpus viimaks Egiptuses. Koos Egiptusest pärit sõbraga. Kes kirjutas enne pika sissejuhatuse "Egiptuse kultuuri". Milles oli kenasti ära mainitud, et politseisse ostetakse töökohti ja see on normaalne.Samuti lendasin EgyptAiriga 2 kauglendu ja kaks lühilendu. EgyptAir oli kaunis kummaline kogemus - maandunud, aga endiselt ruleerivas 777s olid pooled inimesed juba püsti ja kotte haaramas, lennusaatjad (ja välismaalased) kõik kenasti rihmadega istmete küljes kinni. Kogemata õnnestus ka EgyptAiri lühilennu äriklass ära proovida (kolmas op-up minu elus). Väikeses E17-es oli suisa neli rida äriklassi. Teeninduse kohta ei ole väga midagi öelda, lennusaatjad ei ole ka samuti meeles. Küll on aga meeles "suur juht ja õpetaja", kes minu kõrval istus ja kes automaaturite saatel eraldi lennukisse saabus ja sealt lahkus. Härral oli äraantava pagasi mõõdus kohver, mis rahus kogu lennu vahekäigus seisis, ja mida lennusaatjad edasi tagasi nihutasid, kui neil liikuda vaja oli.
Nii ta on. Lastega ma sinna ei roniks, aga täiskasvanuna kui on aega ja tahtmist ja tervist võib nendega maadelda seal küll. Üks võimalus on minna ainult hotellialale ja seal passida ja puutuda nendega põgusalt kokku vaid lennujaamas.Hotellid on seal saast-alla 5 tärni ei mängi kuidagi välja ja meie hostelid võivad olla ka puhtamad, kui nende 5-tärni toad.Kui oled seljakotirändur vb siis saab ka latti langetada ja urkaid valida,sest oled sellega ka arvestanud aga kui tahad puhkama minna, siis päris urkaid ei tahaks valida-see rikub lihtsalt reisi ära.Ametiisikutele tippi andmine on väga libe tee. See võib lõppeda kongiga ja hakkad seal seletama aastaid , mis ja kuidas. Kui ma ei tea, mis case ma põhimõtteliselt ei annaks midagi. Mis siis kui asutuses on seal raha andmine täielik NO, aga just siis kui sina seal oled, mingid pärdikud teevad seal isetegevust?Eks kõik oleneb valulävist. Kui viitsid "asjatada" "suhelda" ja "actionit" siis võib-olla nii hull polegi. Kui tahad rahu ja privaatsust, siis on see ilmselt vale koht kust seda otsida
Kui keegi on hiljuti Marokot külastanud, siis pakuks huvi ka Maroko antud teema võrdluses.
Olen neljal talvel Marokos puhkusenädalat veetnud ja nüüd oli esimene kord Egiptuses. Maroko on selles võrdluses kindlasti etem, hotellid puhtamad, toit parem, kaubitsejad ei käi nii ülbelt pinda. Pistist pole tavalise turistina kunagi vaja olnud anda, aga tipp muidugi mõjub virgutavalt (statistika kohaselt neil korruptsioon madalam kui nt Türgis või Bulgaarias: https://www.transparency.org/cpi2018). Turistilõksudes a la Jemaa el-Fnaa tasub muidugi ettevaatlik olla. Kasuks tuleb prantsuse keele oskus enam-vähem algtasemel, kergendab nii suhtlemist kui vajaliku sildimajanduse mõistmist.
Maroko ei ole nii intensiivne ehk kui Egiptus, aga kuidagi ähvardavam. Egiptuses on küll tüütu, aga ma ei tundnud end seal kordagi ohustatuna.Marokos kuskil Marrakeshi või Fez vanalinnas hetkeks suuna kaotanuna ümbritseb sind parv üsna tigedaid ja agressiivseid tegelasi, kes ei kõhkle ka kätest sind tirida (olen ca 2m, 100 kg jurakas). Lisaks, kui seal ärritusid ja miskit tigedamat vastu ütlesid, paistsid olukorrad kiirelt eskaleeruvat.Marrakeshis üritati ka kahel korral röövida, ühel neist õnnestus poisikestel käekell peaaegu randmelt maha saada, ilma, et ma oleks arugi saanud. Lasteparv jooksis lihtsalt sülle, kontakti oli palju ja tähelepanu jaotatakse paljude väikeste asjade vahele. Tippi ei jätnud seal, aga see ei tähenda, et ei võetud. Ka ametlikes kassades (raudteejaamad, pangad jms) ei maksa rahasummat pakina lauale asetada. Mõni ühik kao sealt välgukiirusel. Loe ükshaaval teise osapoole nähes raha letile.Aga nõustun eelkõnelejaga, Maroko on puhtam, ägedam ja igati parem, kui Egiptus.
Värske kogemus Sharmi lennujaamast - lennujaama saabudes jõuad ametniku juurde kes jagab täitmiseks maaletuleku kaarte ja siis suunab su viipega tema kõrval istuva tüübi juurde. Et mida siis see tüüp teeb ? Tema täidaks su kaardi 5 euro eest ära, sest kaarti kontrollitakse hoolega ja seal ei tohi olla ühtegi viga ja parandust... No ja kui asja ära tabad, põuest pastaka leiad ja 5 meetrit eemal asuva lauakese taga oma kaardi ise ära täidad, seal natuke sodid ja üle kirjutad ..järgmine tüüp, kes su passi uurib viskab selle kaardi, sinna pilkugi heitmata oma leti alusesse kasti ...Ära on nad peaaegu kõik õppinud Tere-tere-vana-kere-kuidas-läheb-hästi läheb.. Ja vaatamata sellele, et see lause on selge, sooviks ta, et sa talle selle ülesse kirjutaksid.. Aga selleks palun tule temaga kaasa tema butiiki, sest seal on paber ja pastakas ...:)Ja veel ..maasikad mis kenasti kile alla pappalusele pakitud ei kõlba absoluutselt süüa..ei saanudki aru kas toores maasikas on mingi ime läbi pinnalt punaseks saadud ja keskelt mädanema või on seal mõni muu agrotehniline nipp ... aga prügikasti see kupatus läks.Ja kui keegi peaks tahtma ekskursiooni Sharmist Petrasse siis palun - 1-2 tundi rahva kokkukorjamist ja laiali jaotamist, 12 tundi bussisõite, 2 tundi laevasõite, 3 tundi piiriületusi , 1-2 tundi jobutamisi no ja 3,5 tundi ekskursiooni ja 0,5 tundi lõunat..aga nohh...tehtud, nähtud
...... pealt punased ja seest mädanenud maasikad - otsige nõelatorkeid. Vene kroonus käisid ohvitserid majandushoovi kasvuhoonest tomateid lunimas ja kõige kiiremini sai nad "küpseks" nii, et natuke tuli tavalist kust sisse süstida. See võib ka maasikate puhul toimida ja Egiptuses oli Breznevi aegu samuti piiratud väekontingent Nõukogude sõjalisi nõuandjaid :)
kaks nädalat tagasi Sharmis vitsutasime üsna mitu kilost alust maasikaid ja olid väääääga head! Kiloses pakis vast 1-2 natuke vähem küpset. Ju te müüja millegagi välja vihastasite, et teile sodi müüdi.Aga, jah, lennusõitu need marjad tõesti ei kannata.