Kuhu soovitaksite lennata/reisida ca 85. aastasel? Ta ei ole kunagi lennanud ja kindel soov on see oma elu jooksul teoks teha. Tervis hetkel veel kannatab ( = pole ideaalne, kuid saab hakkama). Kindlasti otselend ja kuskile Euroopasse, 4-5 päeva on vast täitsa ok pikkus. Palme, puhkust ja päevitamist ei otsi. Pigem kultuuri, mõni muuseum, huvitav söök, vaatamisväärsused jms.Ise olen mõelnud Berliini. Aga võib-olla hoopis Pariis, Barcelona, midagi muud?PS! Ta ei reisiks üksi, tugi oleks koguaeg olemas.
Tallinnast otse Prahasse ei saa jah, lisaks on ka ümberistumisega variandid minu hinnangul TLL- PRG suunal ebamugavad, kuivõrd kõik lennud on varahommikul 06.00 ajal. Praha on kena linn, kuid miinusena tooks välja, et turiste on seal väga palju, ütleks isegi, et ebamugavalt palju (käisin septembri viimasel nädalavahetusel). Suure nõudluse tõttu on ka hotellid kallid, eriti kui arvestada hinna ja saadu suhet.
Sobivat aega peab valima küll. Mittetöötavana valin reisiks argipäevad ja lõunapoolsetesse linnadesse lähen alates septembri lõpust - oktoobrist. Odavam lend, odavam öömaja, vähem turiste, rohkem kohalikku koloriiti, palavus ei tapa. Praha lendusid on ka pärastlõunal olnud, aga eelistan tugevalt varahommikust, tore on koos päikesega uut päeva alustada. Kui lend on algusega Tallinnast, siis lühike vahepeatus pisikeses Riia lennujaamas ei väsita ja kogu reisi peale läheb 3 tundi minutitega.
Kassandra, Lilli Promet evakueerus sõja eest Tatarimaale.Siin: Tatarstanis töötas sõja ajal kolkaküla kooliõpetajana Lilli Promet, kes oli esimesel punasel aastal Tallinnas silma paistnud noore ajakirjanikuna. 1950. aastal esitas Promet romaanivõistlusele oma romaani „Meesteta küla“. See on lugu sellest, kuidas Tatarimaale evakueeritud eestlased saavad aimu ja kohanevad nõukogude tegelikkusega. Ja siin Sõja puhkedes evakueerus Promet Tatari ANSV-sse.
Kassandra, mõned ajalootunnid oleksid vist hädavajalikud. Nõukogude võimuga 1940.-41. aastal kaasajooksikute hulk oli suurem, kui seda tänapäeval meeldiks meile tunnistada. Paljud nendest evakueerusid Nõukogude tagalasse, sest kartsid oma elu pärast - ja mitte asjata. Aga evakueerusid mitte ainult kaasajooksikud. Jaroslavli kunstiansamblitest olete kunagi midagi kuulnud? Kas Te teate, kus valmis Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm", mis kujunes nõukaajal Eesti mitteametlikuks hümniks?
Saan aru, et 85 aastane saadetakse Tatarimaale. Jäänud on veel küsimus, et kas ta läheb sinna vabatahtlikult või viiakse.NB! Kõigile, kes on liiga palju filme vaadanud ja raamatuid lugenud teadmiseks, et reaalses elus tehakse kangelastegusid hulga vähem ning need on väga vähem kangelaslikud. Film ja raamat ning asjaomaste jutud teevad teod hiljem suuremaks, umbes 99,9 % kangelastegusid ei pane keegi tähele ega mäleta. Kunstiinimeste hulgast (tõeliste, mitte isehakanute) kangelasi oodata või seisukohta, et kapitalistid oleksid kuidagi paremad kui sotsialistid, oleks naiivne.Eduard Vilde oli ka "punane kirjanik", samas kirjutas hästi ja kui tema reisikirju lugeda (soovitan), siis saate aru, et sügaval olemuses meeldisid talle kapitalistlikud mugavused ja keskmisest paremad naudingud.
AndresR - jah, ma tean, et Riiast on otselennud Prahasse :)Aga eeldasin tõepoolest teemaalgatust lugedes, et kuna polnud täpsustatud, et sobib ka Riia lennujaam, siis mõeldakse Tallinna oma. Ilmselt, kui 85-aastane reisisell elaks Valgas, siis seda oleks mainitud ning Tartust omakorda on jälle Tallinna lennujaam tunduvalt lähemal.