Ma käisin seal küll mitu aastat tagasi, aga:

Tundub täiesti tavaline Euroopa riik, ei midagi erilist. Ma ei muretseks rohkem kui kustahes mujal Balkanis.

Seal võib endiselt olla miinioht, sõdade käigus üle laiade piirkondade hajutatult pandud miinid on osaliselt alles. Uurige.. ma ei teagi, kust. NATO-st. Tee kõrvale võssa / niitmata põllule pissile ma Bosnias ei julgeks minna. Meil olid miinikaardid kaasas, aga need on nüüdseks ilmselt vanad. Igatahes, uurige, enne kui lähete.

Tasub kohaliku poliitikaga veidi tutvust teha, et mis on "Konföderatsioon" ja mis on Serbia Vabariik ja Hertsegoviina ja enklaavid ja üldse.

Sarajevo on kõige toredam Balkani linn, kus ma üldse käinud olen. Soovitan. Kohalik tume õlu on maailma parim.

Loodus on seal kaunis. Zelengora mäed, Durmitori rahvuspark (üle piiri Montenegros) samuti, mägikülad, kanjonid. Head reisi!

Meie vana reisikiri: http://no.spam.ee/~kaur/m/bosnia_2006.html

Aitäh vastamast :) Väärt lugemine :) Lähen peamiselt Sarajevosse ja Višegradi, sõidan ainult seal kus on selleks ettenähtud kohad, loodan, et asi väga hull pole. Kuid jah, ettevaatlik tasub siiski olla.

Sõita võib küll igal pool, teed ja niidetud kohad on kindlasti ohutud.

Aga seal mineerisid külamehed suvaliselt oma talusid ja põlde ja metsaradu. Seda siis, kui rinne lähedale jõudis ja inimesed külade kaupa põgenesid - kas vallutasid serblased bosnjakkide alad ära või vastupidi, mõnest kohast käis rinne üle ikka üsnamitu korda edasi-tagasi. Siis hoidis mineerimine vallutajad sinu talust eemal, sest oli üldteada oht, et ülevõetud talus võid sa ka kuu või aasta pärast miini otsa komistada. Endale märgiti need heinamaa- või porgandipeenra-miinid muidugi ära.

Tulin BiH-st aasta tagasi, kus elasin 1,5a. Rahvas on normaalne, aga õhustik on väga depressiivne. Pead vaatama, kellega mis teemadel räägid. Sarajevos endas elasin, aga ega seal üle 2-3 tunni miskit vaadata pole, peale vanalinna turu, Bascarsia, kus cevapid pead ära proovima kindlasti. Aga kindlasti käi Mostaris ja Jahorinjas. Visegradis peale Ali- Pasa silla ei leidnud tarka midagi. Muidugi ringi sõites leiab huvitavaid väikekülasid ka ikka. Palju käisin Banjades, arajevo ligidal Ilica pargis tasub ka jalutada ja saad kaarikuga sõita. Banja- Luka ligidal on väga ilusaid kohti, kus koskesid ja väikseid vesiveskeid imetleda. Liikluses hoia silmad lahti, palju mõõdetakse kiirust, aega varu liiklemiseks piisavalt. Marsuut oleneb sellest kus poole Sarajevot sul vaja saada, kas tuled Läbi Banja- Luka või Beogradist läbi Mali Zvorniku Sarajevo peale. Muuseas kui soovi, siis mul jäi juhuslikult järgi paras ports Bih-i raha.

Värske eilne 24.08.2012 kogemus Sarajevost, kus mul löödi autol klaas sisse hotelli ees päise päeva ajal. Politseiga asjaajamise kogemus oli veel suurem, kui olen aegajalt meie ametnikke kirunud, siis sealne venimine oli uskumatu. Aga lõpuks sain ikkagi paberi kätte. Kuna autost midagi ei varastatud, siis tekkis arvamus, et see oli ettevalmistus öiseks tegevuseks ehk auto ärandamiseks. Igal juhul lahkusin hotellist ja Sarajevost suuremate kahjude vältimiseks.

Samuti värske kogemus, 2 päeva Sarajevos ja 2 päeva sealt 80 km kaugusel Foca kandis raftingu-keskuses. Inimesed on väga abivalmid ja sõbralikud. Turvalisus nagu igas teises Euroopa riigis, eelmise kommentaari kohta aga seda, et kaabakaid jagub igale poole, samuti ebaõnne. Endal on kahel tuttaval autoaken sisse löödud Milanos ja ka sealne asjaajamine on "mida iganes" - lõunamaade värk.

Sarajevosse minek. Lugesin aastate taguseid hirmulugusid mustlastest ja röövidest. Kuidas hetkel olukorda hindate? Kas peaks midagi eriti silmas pidama? Tänud ette!

:)

No, mida silmas pidada? Käitu normaalselt ja kõik ok. Arvan, et kerjavad persoonid pole sealt kuhugi kadunud ja ega ei kao ka. Kui ise ekstreemi ei otsi, siis üldjuhul jamadesse sattumise oht minimaalne. Kahjuks võõra numbritega autodesse sissemurdmist tuli tihti ette, enda oma hoidsin turvaliselt garaazis. Samas sõitsin väga palju riigis ringi ja probleeme ei tekkinud. P.S Endiselt saadaval hulgaliselt Bosnia raha.

Kolm aastat tagasi löödi mul auto küljeaken Sarajevo peatänaval katki ja läpakas koos muu tehnikaga varastati ära. Kohaliku möödakäija abiga sai siis politsei välja kutsutud. Politseis oli samal õhtul veel üks naine Makedooniast, kel samuti löödi auto aken sisse. Tema oskas inglise keelt ka ja oli mulle kohalikus politseis tõlgiks. Autodest varastamine pidi tõesti Sarajevos üsna levinud olema, seega oma autoga minnes peab olema ettevaatlik.

Käisime BIH-s 2010 augustis. Tuttavad 2010 suve alguses. Emotsioonid absoluutselt erinevad. Ilmselt seotud autodega (meil "suur" ja musta värvi Citroen Grand Picasso ja nendel "väike" ja hõbedane KIA Cee'd). Nemad väga rahul ja kiitsid, meil vastupidised emotsioonid. Mostari juures püüti kiviga esiklaas sõidu pealt sisse visata (et peatuks ja hakkaks probleemi lahendama ja siis "satuks" röövimise ohvriks), aga kuna juht oskas ära näha selle, et oodatava peatumise koha juures seisab seltskond kohalikke ja klaas jäi terveks, siis sain antud "tuult ja tuld". Sarajevos otsisime "Tunel of life"-i (see on lennuväljal lennuraja alt läbi kaevatud 1,5 km pikkune tunnel, kust kaudu linna eluks vajalikuga varustati (Sarajevo blokaad oli pikem, kui Leningradi blokaad)) ja meile prooviti ristmikul, punase tule ajal, autosse, tagaistmele, sisse istuda (tegelane ei teadnud, et Citroenil on uksed sõiduajal automaatselt lukustatud :) ). Ja jälle, läbi punase tule, "tuult ja tuld". Aga nagu ütleb Eesti vanasõna "julge hundi rind on rasvane" ja Eesti "uussõna" "julge hundi rind on haavleid täis". Maa, loodus ja ajalugu on ilusad, aga emotsioonid väga erinevad ... . Meie saime oma elamused (ja õppetunnid) kätte (me ei suutnud "ühiskonda sulanduda"). Julgust seiklusteks!

See on teada fakt, et näiteks horvaadid, kes sõidavad Osijekist läbi B-H Splitti mere äärde ei tee seda mitte kunagi läbi Sarajevo ja Mostari nn. igaks juhuks. Selle privileegi jätavad nad meiesugustele julgetele turistidele. Nende marsruut on Zenica, Doboj kaudu ning reeglina lähevad koos 2-3 autot.

Sestap ma ei saagi aru,miks eestlane kipub läbi sõitma kohtadest,mis täis selliseid ekstreemsusi. Heakene küll-noored matsod,adrenaliin möllab,julgevad enda eest seista-lasku käia. Aga väikelastega pered-mis neid sinna kisub? Kas oma laste ja pere turvalisus ei olegi enam väärtus? Ma mõtlen,eelkõige neid noori peresid,kes Horvaatiasse jõudmiseks kasutavad marsruuti läbi B-H. Võimalik,et ei juhtugi midagi ja kõik sujub norm. Teisalt, sellised "ebameeldivad seigad" rikuvad ju ära kogu eelseisva puhkuse meeleolu. Kas kõik sellepärast,et sõprade ja tuttavate eest uhkustada-vat,kui paljudes riikides olen käinud? Hoidke oma peret ebameeldivuste eest,tehke paremini kodutööd, lastega välja sõites. Selline oleks minu üleskutse ennast taolistele proovilepanijatele.

Tegelikult pole mõtet olusid BiH-s väga masendavalt ka võtta. Sarajevos soovitan auto parkida pigem rahvarohkes kohas või siis turvaparklas, vältida auto jätmist vaiksetele kõrvaltänavatele. Kindlasti ei tohiks midagi autos hinnalist nähtaval olla ja parem kui ei arvataks, et olete turistid. Mostari äärelinnas olen ööbinud kodumajutuses Villa Rosas, seal eestlasi perenaise jutu järgi rohkemgi käinud.

perdone-le BiH on riik, kus ca 1/3-l rahvast pole ühtegi dokumenti (passi). Tegemist on inimestega, kes sõja ajal olid n.ö. valel poolel ja nüüd siis "võitjad" maksavad neile kätte. Kuna dokumente pole, siis ei saa ka ametlikult tööle minna. Elatakse NATO-st maha jäätud konteinerites ja muudes sellistes kohtades. Kuna suur osa elanikkonnast on veel mustlased (romad), kes pole kusagil oma korralikusega eriti silma paistnud, siis ei ole see maa, ja ka Sarajevo linn, mitte eriti puhtad. Kuna riik ei ole ka eriti rikas, siis on ka Sarajevo linnas näha üsna palju sõja jälgi. Kindlasti tasub see maa "avastamist", aga selleks on tarvis üle keskmise tolerantsust. Tegemist ei ole tavalise nn. Euroopa riigiga, vaid moslemimaaga, kus lisaks kõigele muule on ka palju rahvuste vahelisi pingeid ja hingedes veel raskeid sõja mälestusi. Meie käisime seal ära ja nägime ära ka kohad, mida tahtsime, aga tagasi sinna esialgu veel küll ei kipu.