Liikudes igapäevaselt seltskonnas, kus sulle mütsi tahetakse pähe tõmmata, on üks parimaid strateegiaid olla näiliselt enesekindel oma liikumise suunas ja eesmärkides. Niipea, kui keegi märkab, et sa päris hästi ei tea, kuhu suunas liikuda, tekib sulle juurde "aitaja". Iseasi muidugi, kui hästi sellist muljet tundmatus kohas saab jätta.

Indoneesias ( antud juhul Makassaris ) maalt väljudes departure card oli kadunud! Seal on immigratsiooni kiosk kohe lennuvärava ligidal. Rahvas oli juba sees ja minu taga polnud kedagi. Vabandasin. Trahv 500 000! Lennuki peale ei saa, kui ära ei maksa! Asi venis ja rahvas ooteruumis tõesti hakkas lennukisse juba minema. Ütlesin, ei ole raha, st ruupiaid. Kuigi oli. Kuidas nii? Andsin sõpradele ülejäägi! Aga ilma trahvita ikkagi peale me sind ei lase! Küsisin, kas tsheki ikka ka annate kui maksan? Kui tsekki tahad, pead homme minema immigratsioonikontorisse, meil pole! Krediitkaart on? Ei ole! Valuutat on? On ... Näitasin 200-eurost. Otsisin vahepeal usinalt veel kaarti kotist ... Lõpuks võtsin märkmiku välja ja küsisin mehe nime! Miks? Et, ... kui on hiljem probleem ... Fotokas oleks veel parem vist olnud välja võtta ... Siis ulatati mulle tühi blankett ja poiss ütles, et ta on lihtsalt hea inimene. Täitsin ära ja sain templi passi. Kuidas küll ametipost teeb inimesest petturi? Huvitav, kas nad alati on samadel kohtadel? Sest muidu viisa on arrival ja politsei ja maale sisenedes sõbralikumaid ja abivalmimaid ametipoisse kui Makassaris annab otsida!

Ka meil on õnnestunud paar korda scam´i "ohvriks" langeda, kuigi enamasti pääseme ehmatusega:) Seejuures on suureks abiks olnud Lonely Planetis toodud scam´ide kirjeldused.

Bangkokis jalutasime hotellist Royal Palace´i juurde ja hakkasin sissepääsu otsima. Alguses tiirlesid ümber suvalised tüübid, kes kõik seletasid, kuidas palee on täna kinni, olevat mingi püha. Seda me ei uskunud. Siis aga ühes kohas seisis ühe palee värava juures mingis vormis mees, mingi märk rinnal. Tuli meie juurde ja seletas, kuidas palee kinni jne. Näitas kenasti oma mingit badge´i jms. Hakkasime juba uskuma jääma. Mees tõmbas linnakaardi välja ja hakkas seletama ja joonistama, mis templid ja huviobjektid "püha" ajal lahti on. Ja siis tegi ta vea - hakkas seletama, et tal on kohe tuk-tuk pakkuda (mis loomulikult sõitis kohe kohale), kes viib meid neisse templitesse ja veel siia-sinna kauplustesse. Siis selgus tõde. Ütlesime kenasti ära ja jalutasime edasi. Loomulikult leidsime ka õige värava ja palee oli avatud:)

Venezuelas tõmbas meile koti pähe hotelli sakslasest omanik. Bronnisime Ciudad Bolivar´es kena hotelli, kõik oli väga ilus. Valisime linnast väljas asuva hotelli mh seetõttu, et nad pakkusid tasuta lennujaamatransporti. Tuldi ilusti vastu jne. Kui aga me hakkasime ära minema, et teise reisibürooga Angeli joa tripi teha ja palusime meid lennujaama viia, selgus kurb tõsiasi. Nimelt meid viidi küll tasuta lennujaama, kuid siis läks hotelli autojuht meie Angeli joa reisikorraldaja juurde ja nõudis raha. Kui hakkasime asja uurima ja helistasime hotelligi, teavitas sakslane, et tasuta on jah, meile, aga kuna me läheme teise firmaga jaole, siis peab see teine firma neile komisjoni maksma turistide kohaletoomise eest ja transpordi eest". Olime väga pettunud ning maksime transpordi eest ise. Väga inetu tundus. Oleks siis kohe öelnud, et pole tasuta, me oleks maksnud. Aga hakata teiselt firmalt raha välja pressima pole küll kena.

Birmas Yangonis tänaval jalutades sattusin ühe tädikese juurde, kes pakkus tuvisid toita. Ma muidugi mõtlesin, et toetan teda veidi, panin väikesed kupüürid tasku ja viskasin tuvidele toitu. Kuid paraku kui ma tädile raha ulatasin, hakkas ta kisama, et jõle vähe on ja tahtis mida 5-10 USD laadset saada. Andsin paar kupüüri veel ja jalutasin minema.

Sri Lankal olime Trincomalee´s rongijaamas rongipiletit ostmas. Teadsime küll, mis peaks olema õige hind (toetudes LP andmetele), kuid rongijaama töötajad ulatasid meile 2x kallimad piletid. Uurisime, miks järsku nii kallid. Seletati väga viisakalt ja kenasti, et on kallimaks läinud ja LP andmed olevat vananenud. Tundus usutav, liiatigi toimus see rongijaama kontoris, kus kõik nägi viks ja viisakas. Alles siis koitis veidi, kui olime raha üle andnud ja mees tegi oma suurde kausta sissekande, mille juurde läks 2x väiksem summa pileti kohta. Hakkasime asja uurima, aga loomulikult siis meiega enam keegi ei rääkinud. Üritasime oma õigust taga ajada, aga läbi see kukkus. Ei hakanud suurt tüli ka tegema - oli juba õhtu, kontor mehi täis ja meid oli 2 naist. Ütlesime, et saime küll aru, et meile kott pähe tõmmati ja jäägu see nende südametunnistusele, ning läksime minema.

Samuti Sri Lankal võtsime paadisõidu Pigeon Island´ile. Läksime snorgeldama ja jätsime oma asjad pargivalvuri ja paadimehe lähedusse. Palju asju sealt võtta polnud. Tagasi tulles vaatasime, et rahakott ja raha oli alles. Hiljem selgus, et siiski mõningane kadu oli - tüübid võtsid paar suuremat kupüüri, kuid jätsid enamuse alles. Kadu oli muidugi kokku väike, sest väärisasju ja enamuse rahast kaasa ei võtnudki.

Kindlasti on juhtumeid olnud veel, aga hetkel ei meenu. Ilmselgelt positiivsed kogemused varjutavad neid väheseid pettumusi:)

Näiteks jätsin kuskil Krasnojarski ja Irkustsi vahepeal rongi tualetti oma vöökott, milles sees kuuajalise reisi raha ja kahe inimese dokumendid ning pangakaardid. Koti puudumist avastades tormasin tualetti, aga kott oli läinud. Just hakkasin šokiseisundisse vajuma, kui uksele koputas provodnik (vagunisaatja) ja küsis, ega see vöökott minu oma pole - mul olevat sarnane vööl olnud. Uskumatul kombel ei puudunud seest ükski rahatäht ega muu ese.

Võõras riigis viibides hämmastas- esimest korda kusagil võõra kultuuriga riigis olles lendab parv õngitsejaid peale nagu kärbsed s*tahunnikule, teist korda samas riigis viibides on rahu majas. Ilmselt on "kalamehed" suurepärased psühholoogid ning loevad su kehakeelt nagu raamatut. Silmside vältimine, tõstetud peopesaga tõrjumine, peatumatu edasi liikumine ning kohalikus keeles keeldumine teeb imet. Taksojuhtidega Indias tegin omale elu lihtsaks- kohe esimestel päevadel, kui nahk veel valge ja kohalike arvates kerge saak, küsisin mitmelt taksojuhilt hinda sihtkohani, mille hinda teadsin. Kümnest üks nimetas õige hinna, teda oleme kasutanud viimased 8 aastat. Võrdlen siiski paari aasta möödudes tema pakutud hindu turuhindadega, aga siiani on tema hinnad olnud kas võrdsed turuhinnaga või allapoole seda. Tore vahepala- paar aastat tagasi toosama taksojuht palus luba teha üks peatus, nõustusin. Tagasi jõudes ulatas ta mulle ajalehte mässitud pambu, mis sisaldas parimat India Honeybee'd, ainult ühe sõnaga: thanks! Oli hea tunne :) Nelipaki õlle või sooja käepigistuse eest olen valmis tema telefoni jagama, tegutseb ta põhja- Goas, Calanguttes ning teeb kontrollitult hea hinnaga sõite (ka hotellid, vaatamisväärsused) kuhu iganes soov on. PS abiks.

Indias oleme palju kasutanud nippi, et me pole riigis / selles linnas esimest korda. Sh ka siis, kui tegelikult olime esimest korda. Tuled rongist maha ja 10+ tüüpi kohe tiirlevad su ümber. Küsid sind hivitava hinna, vastust kuuldes manad näole üllatunud-solvunud ilme, ajad silmad suureks ja küsid, kas nad mõtlevad seda tõsiselt. Sa pole siin esimest korda, see su 2-3-4 külastus. Selle peale haihtub suurem osa piirajatest. Mõni jääb ja uurib, miks nii palju käid. Vastad, et meeldib kohalik kultuur, toit ja inimesed. Selle peale jääb su juurde enamasti üks-kaks tüüpi, kes hakkavad sulle tõelähedast hinda pakkuma. Tingid natuke ja saadki soovitu:)

Delhis üks naljakas seik. Viimane öö Indias, kõht oli eksootikast juba korralikult täis, peas ainult kodumõtted, hommikul lennukile. Leppisime paarimehega kokku, et ei haka nööpi keerutama, maksame hommikul riksa mehele 100 rupsi ei viitsi vaielda peaasi, et metrooni saaks. Hotelli lauast teadsime, et üle 50 pole mõtet maksta. Hommikul kargasime hotellist välja astusime esimesele riksamehele ligi, õhtusest napsitamisest veel pisut uimased. Vend pakkus 50 metroojaama meie kuidagi automaadi pealt 100rupsi. Oleksite te tegelase nägu näinud, võtis mehe täitsa tummaks. Meil oli muidugi nalja nabani ikka läks kauplemiseks, leppisime 75 peale kokku.