Tere, jaanuaris minek Ugandasse ja plaan külastada ka Ruandat. Täpsustaks autorendi poolt Ugandas. Rahvusvahelised rentijad sinna ei paku, kas bronnida internetist mõne kohaliku firma kaudu ette või vaadata kohapeal? On soovitusi? Kas rahvusvahelist luba ka nõutakse?

Lisaks vaktsiinide teema. Kas Ugandas või Ruandas nõutakse vaktsineerimise passi? Ruanda kohta olen lugenud, et piiril küsitakse sõltuvalt kust tuled, kollapalaviku vastast. Kas ise tegite igaks juhuks mõne?

Soovitaks ette broneerida - tegemist pole tavalise massiturismi sihtkohaga, mistõttu tänavalt sisse jalutamisega autorente silma ei hakanud. Pigem guugeldada ja vaadata arvustusi ning ette broneerida, seda enam et autopargid neil väikesed ja sageli ei pruugi soovitud mudelit olla.

Vaktsiine ma ise ei teinud, ammusest ajast oli kollapalaviku pass olemas, aga seda ei küsitud

Kui jaanuaris-veebruaris Ugandas käisime, siis küsiti lennujaamas kollapalaviku vaktsineerimise tõendit. Seda küsiti tegelikult juba e-viisa tegemisel, aga lennujaamas ka vaadati paber üle.

Meie broneerisime auto ette kohalikult firmalt. Toimis ilusti, auto toodi hotelli, oli küll natuke logu, aga saime üle kolme nädala probleemideta sõidetud, sh mägiteel, mida mööda ülal mägedes ööbimise pakkuja soovitas korduvalt ja tungivalt mitte sõita, sest tee olevat nii kehvas seisus. No oli jah, aga midagi kriitilist polnud ja nelikveoga auto sai nii üles kui alla ronitud. Juhiload seda firmat ei huvitanud, ei eesti omad ega rahvusvahelised. Teoreetiliselt peaksid vist olema rahvusvahelised load. Ja mingit kriipsude-kraapsude ülevaatamist ka pärast polnud. Kui vaja, otsin rendifirma nime välja.

Tänud info eest, saabusin ka just tagasi Ugandast ja Ruandast ja sellest oli abi.

Lendasime Turkish Airlines kaudu Ugandasse. Kusjuures lennuk lendas kõigepealt korraks ka Ruandasse (Kigali) eelnevalt ja siis pööras nina ümber ja tuli tagasi Ugandasse (Kampala/Entebbe). Kuna sedasi ringiga oli lennupilet soodasam, siis maandusime ja lahkusime sealt. Seega natuke makstes saab sama lennukiga ka Ruandast alustada ja lõpetada või teha segu.

Rendiautot seekord ei kasutanud ja hea, et mitte, sest liiklus on ikka väga erinev seal ja inimtihedus meeletu. Sõitsime kohalike bussidega, sest valik on lai ja liiklus toimub. Esimest korda olid meil seljakotid kohvrite asemel ja see oli selliseks liiklemiseks õige valik.

Meie reisikava (Entebbe lnnujaam- Kampala-Masindi-Kampala-Kigali-Kivu järv-Kigali-Kampala-Buganda saar-Entebbe lennujaam)

1)Kampala ( 3 ööd) - Koki hotellis, mis asub otse kesklinnas ja on taskupärane. Linnas meeletu rahvas ja see ei maga kunagi. Hotelli juurest algas Euroopalike poodidega äritänav, kus enamus kohalikke ei käi ega ostle, sest hinnad on vastavad. Kõik ülejäänud tänavad oli täis tänavakauplejad, tavainimesi ja suurt sagimist, mis tähendas enale pidevat tee otsimist. Kuna meie pagas läks 2,5 päevaks kaduma, siis saime suuremal tänaval suurematest poodidest ühtteist sobilikku selga ostetud, sest sealne kaup on parem ja saab ka tšeki. Mõned kilomeetrid kesklinnast välja leiab ka kaubanduskeskuseid, kuid need on rikkamatele ja turistidele ja kipuvad kiratsema ehk poed ei leia rentnikke. Käisime taksoga Victori järve ääres tasulises kinnises kohalike rannas (1€) päevitamas ja saime naha kohe väga punaseks. Saime oma pagasi lõpuks tagasi ehk hea oli linna end planeerida mõneks ajaks, kuigi ega seal peale jalutamise ja inimeste suur midagi väga ei ole. Paljud soovitavad võtta ette Jinja külastus ehk Niiluse lätte kärestikud, kus saab raftingut teha jne. Me lõpuks ei läinud, sest tee on sinna kehv ja suuri ummikuid täis. Sõit sinna ja tagasi oleks võtnud terve päeva ja me loobusime sellest. Kohalikku raha võtsime Wise kaardiga automaatidest, mingi 2-3 € oli iga kord teenustasu.

2) Masindi (2 ööd) võtsime hoopis järgmisena ette Linkbus bussiga ette sõidu teise väikelinna. Piletit varem ette ei saanud osta vaid pool tundi enne väljasõitu kohapeal. Lõpuks väljus buss siiski mõni tund hiljem, kuid see on seal kandis tavapärane. Sõit sinna kestis ca 4 tundi. Ööbisime New Court View hotellis. See on lihtne, soodne ja natuke omaette ööbimismaja, millel oli ilus siseaed. Veetsime seal aega vähe, sest peamine sihtkoht oli linna kõrval asuv Murchison Falls National Park. Hotell viis meid kokku kohaliku autojohi ja kiidiga Julius (loe : Julias). Te võttis meid vara hommikul oma autoga peale, et jõuda hommikusele game draivile ehk see on aeg safaril, kui loomad on liikuvamad ja on suurem tõenäosus neid kohata. Nägime ahve, kaelkirjakuid, elevante, erinevaid gaselle, linde ja trooniks leopardi puu otsas. Erinevad giidid suhtlevad omavahel et kus kandis on ihaldusväärsemaid isendeid nähtud. Siis tuleb minna ja vaadata, kas tegelane on ikka veel seal. Lõvi ei õnestunud näha, aga see ei olnud eesmärk omaette. Üllatavalt palju oli aga loomi kogu aeg ja mõned seisid lausa tee ääres ja ei kartnud inimest. Tekkis pilt, milline võis maailm välja näha enne inimeste suuremat levikut. Lõunapausi järel viis Justus meid laevakruiisile (ise jäi kaldale ootama). Sellel on ca 50 inimest ja sõitsime mööda jõge ülespoole, et näha Murchison juga altpoolt. Nägime aga ohutuse mõttes eemalt. Peamine oli 3 tunni jooksul näha vee ääres joovaid ja selles asuvaid loomi. Elevandid, kaelkirjakud, jõehobud, krokotillid, kalakotkad, ahvid jne. Soovitaks see laevareis ette võtta küll, pilet oli 35$ (maksime kohalikus). Kell 8 õhtul, kui juba pimenes, olime hotellis tagasi. Juliasega jäime äga rahule, ta on kogenud, intelligentne ja meeldiv inimene. Maksime lisaks auto ja tema tasule (500 000 šillingit ) sissepääsupiletid ja laeva piletid ka tema kätte. Nad saavad need osta soodsamalt ja vahe jääb neile, aga kahju sellest ei olnud, sest meie jaoks ei olnud numbrite mõttes vahet. Samas oli kõik tema ajada. Soovitan teda kasutada ka teistel tel. +256703600508. Helistada või WhatsAppida ja ta oli väga huvitataud uutest klientidest. Ta toimetab ka pealinnas Kampalas ja selle ümbruses, kui soovi on.

Järgmise päeva keskel asusime bussiga tagasisõitu pealinne Kampalasse et jõuda Ruanda suunas õhtul väljuvale ööbussile. On erinevaid firmasid kes sõite teevad ja me valisime vist kõige kohalikuma (Modern Coast). See oli karm aga värvikas kogemus, mida üle ühe korra ei taha. Enamus ööbusse Kigali suunas peavad väljuma kell 20 ja 21. See venis aga 2 tundi, sest küll oli vaja suur pargiping pagasruumi mahutada (loomulikult peale seda, kui pakid olid juba peale pandud), siis oli vaja lõpuks jõuga välja lohistada kohalik, kelles oli kaotanud pileti jne. Kogu öö mängis kõva muusika ja kui ühele mehele ei piisanud korralistest "metsapeatustest", urnineeris meie ees bussi ukse alanurka. Õnneks olid auknad kõik lahtui sõidu ajal ja ventilatsioon oli hea. Küll oli natuke külm seetõttu ja soovitaks pikki riideid. Ette ruttavalt võib öelda, et tagasisõiduks valisime teise bussifirma Trinity ja see oli sarnane juba LuxExpressile, videoekraanid vaid puudusid, aga muusika mängis ikka kogu öö. Peale 12 tundi bussisõitu olime hommikul Ruanda pealinnas Kigalis. Selle suures bussijaamas haakisid kõikvõimalikud varrukamehed meiel külge, kuid raputasime need maha esialgu. Vahetasime eurod kõrval asuvas pangas klotsi suuruse frankide kuhjaks. Dollarid on levinuim valuuta, kuid need peavad olema aastat 2009 või uuemad, sest vanemad sorti pidid olema lihtsalt võltsitavad ja vanemaid nad keelduvad vastu võtmast nii Ugandas kui ka Ruandas. Järgmsiena uued kohalikus SIM kaardid telefoni. Mõlemas riigis ei ole see kulukas, kuid samas on vormistamine aeganõudev, kuna on vaja sisestada sinu passiandmed, laadida raha peale jne. Kuna sellest linnasaginast oli meil siiber, tahtsime Kigalist ruttu välja saada. Minnes bussijaama poole tagasi, puudus meil info, milline buss viiks meid Kivu järve äärde. Selles lasime ühe meie jaos meeldivaima varrukamehe meile ligi ja ta juhatas ja suunas meid kuhu vaja. Tore oli ka see, et ta ajas teised eemale ja oli hea rahulik seal rahvast täis bussijaamas liikuda ometi. Ostsime bussipileti medium suruses Korongi (loe Koronji) bussile ja härra valvas meid kuni järgmise meie bussi väljumiseni. Meil oli temast suur abi ja andin talle lausa tänutäheks 10 000 franki, mis on meie rahas 7€, aga nii tema nägu, kui ühe teise kõrval seisva giidi nägu säras. Kui küsisin, et kas see on tema jaoks hea raha, siis ta ütles et väga ja ta saab oma naist kodus üllatada kohe. Meil ei olnud kahju, kuigi ka 5000 oleks olnud juba suur raha. Aga nagu ta ütles, see on tema ja paljude bussijaama giidide töö sisstulekuallikas. Mäges sõit Lääne poole algas sujuvalt mööda asfaltit, aga ca poole pealt algasid suured augud ja oli väga raputav. 120km läbisime 4 tunniga bussis, mis oli inimesi täis topitud nagu kilukarp.

3) Kokku sõitsime siis üsna järjest 3 bussiga 4+12+4 tundi ja saabudes üli väsinuna Gitesi linna, oli üsna kosutav kõndida järve ääres asuvasse Rebero Kivu Resort hotelli (2 ööd/3 päeva). See asus mäe serval ja järve suunas oli maaliline vaade. Meile haakis saabudes sappa kohaliku reisifirma noormees, kes pakkus kõikvõimalikke järve lõbustusi. Ütesime et otsustame peale puhkamist järgmisel päeval, mis meie plaanid on. Nagu võluvitsana oli sama firma noormees meil hommikusöögi lauas. Ta pakkus paadiga 6 saare tuuri kahele ( ca 65€ väärtuses). See võttis 4 tundi ja oli päris mõnus. Sai sõita järvel, matkata Napoleoni saarel, ujuda jne. Kibu jahedam ja sügavam mägijärv nimelt sobib ujumiseks. Kõik muud soojad (ka Victoria suurjärv) veekogud mõlemas riigis, võivad sind nakatada hirmsa parasiidiga ja su oma risk. Algselt kodus plaane tehes, vaatasin et Ruanda on Eestis 2 korda väiksem maa ja arvestasin liiga vähe aega sellele. Vahemaad on väikesed, aga sams aeglased ja 4 päeva minimaalselt oleks võinud seal viibida. Lisaks on Ruanda Ugandaga mõeldes siiski natuke arenenum. See tähendab et on paremad teed, bussid, majad. Ääretut vaesust on vähem näha, mis ei kurvasta nii palju. Ööbusiga sõitsime siis paju mugavalt ja seiklusvaesemalt tagasi Ugandasse. Seekord saime terve öö magada. Öö alguses oli piiriületus, mis on tüütu Schengeni mugavusi meil siin arvestades.

4) Reis oli plaan lõpetada Victoria järve Buganda saarel. Samie sinna Nakiwogo sadamast Entebbes. Kell 13:15 läks kiire laev (35000š/in) ja kell 14 aeglane praam (14 000š/in). Läksime kiiremaga 1,5 tundi, mi soli õige ostus. Võtsime saarel 2 ööks Mirembe Resort Beach Hotel delux majakese. Broneerisin otse emaili teel, sest nii sai soodsamalt. Tuldi sadamasse vastu ja viidi tagasi. Ca 70€ öö kahele (maksime osa kohalikus viimases rahas + üllataval kombel võeti ka vanad dollarid vastu), mis sisaldas hommiku- ja õhtusööki. Ca 82€ oleks maksnud koos lõunasöögiga, kuid see oleks olnud liig kõhule. Majake asus päris järve kaldal oma rannaribaga ja oli nagu paradiis. Seal pidid puhkama peamiselt rikkamad kohalikud ja eriti nädalavahetustel, seega olles seal nädala sees oli päris rahulik ja mõnus. Päeval jalutasime üles poole nö saare pealinna Kalangalasse. Mõnus oli vaadata kohalikku külaelu, osta puuvilju jne. Kell 8 lahkub saarelt aeglane praam ja 9 kiire laev. Kuna lahkumise päeval kiire ei sõitnud, siis startisime peale kiiret hommikusööki aeglasega.

5) Olles tagasi mandril, kõndisime sadamast Hendo hotelli, mis on väga sobilikult lennujaama läheduses (15 min). Pakub tasuta transfeeri sinna ja tagasi. On üsna uue ja moodsa sisustusega jne.

Lähedal oli väike Pearl euroopalikum ostukeskus, kust sai ühtteist koju kaasa ostetud. Hommikul vara lennujaama. 2 tundi varem oli isegi ülearu piisav, sest lennujaam on veel väiksem, kui meil Tallinnas.

Mis veel, kui liigud jala, pead arvestama, et sind kõnetavad pidevalt mototakso pakkujad, kes ütlevad : "Boss-boda-boda"! Ma ütlesime kerge naeratusega : "no thank you" ja sellest piisas. Teine võimalus on ignoda. Tänavakauplejad nii palju ei tülita, aga eks nemadki tahavad karmis konkurentsis silma paista vahel. Kui suhelda, siis soovitan natuke naeratada vastu samal ajal ehk elementaaret viisakust vajavad kõik.

Arvestage et sealne kutuur, toimimine ja elatustase on meie omast erinev. Aegki liigub omasoodu ehk hilinemine ning aeglane kulgemine on tavapärane. Ei tohi minna närvi ja võtta easylt. Teist kultuuri me ju lähemegi kaugele ammutama. Takso võta Uganda Bolt või Uberiga ja Rwandas Yego äppiga. Ole aga valmis, et paluvad kohale jõudes või ette helistades sõitu tühistada, et äppile mitte maksta ja eelistavad sulamakset kaardile, sest siis saavad kohe raha kätte ja ei pea 7 päeva ootama. Kui võtad takso tänavalt, vaata enne seda äppi abil sõidu maksumust ja lepi hind kohe kokku. Täpsusta kokku leppides ka raha ühik üle, et kas me räägime 140 (tuh) šillingit või 140 dollarit. Vahe on Ugandas pea 4 korda ju. Seljakotti kandes veendus, et keegi sei saa sul lukke käigu pealt avada või kanna parem seljakotti eespool, kus see on silma all.

Liiklus on nii jalakäijale kui juhile väga isereguleeruv ja tihe ning täis uumikuid. Meenutab meil varem nähtud Vietnami, Kambodža oma. Ugandas on lisaks ka vastupidi liiklus ja teel tuleb arvestada tuleb mitu korda rohkem aega, kui me harjunud olema. Väikse jootraha üle on nad alati õnnelikud, sest keskmine palk pidi olema ca 200€, aga enamusel ei ole sedagi. Hinnad on samas meie jaoks normaalsetes poodides ja söögikohtades meie omadest vaid natuke soodsamad. Lihtrahva tänavakaubanduses on aga kõik kohalik palju odavam. Mupot ja relvastataud politseid on igal nurgal. Ei maksa kiiret õllet teha tänavanurgal, sest kohalik Mupo on väga rõõmus, kui saab väikse altkäemaksu võimaluse sedasi (palka nad eriti ei saa). Me saime sedasi politsei putkas tunnike huvitavat showd kauba peale. Oli päris huvitav kogemus ja maksime peale kauplemist 100 000 kohalikku (ca 24€). Kui kannatlik olete, saab ka ilma raha maksmata hakkama, aga siis pead seal vähemalt 2 tundi istuma. Ajas hind langeb, sest nad ka ei viitsi lõpmatult. Näha et oli, et nad ka tüdinesid lõpuks meist.

Maa oli ilus, eriti looduse pool. Päeval 25-30 ja öösel ca 20 kraadi. Vahel võib ka kuival perioodil (jaanuar-veebruar) vihma ja äikest olla. Hea on aga olla peale 2 nädalat teel olles tagasi kodus ja rutiini nüüd nautida.