Jah, kompaktidel on vahe. Olles fotograafiaga tegelenud aastaid, kasutades põhiliselt Canoni 1D seeria peegleid koos L-optikaga, olen lõpuks leidnud hea mugava reisikaaslase Panasonic LX-5 näol. Väga soojalt soovitan, korralik ja terav Leica optika ees. Suureks plussiks on RAW, mida annab järeltöötluse käigus painutada igas suunas. Canoni peegelkaamerale (mitte muidugi 1D profiseeriale), millel on tavaline kit-objektiiv ees, annab igast asendist pildikvaliteediga tuppa. Seda siis nii teravuse- kui ka värvidega. Seega, kompaktkaamerad on tänapäeval üsna tugevalt arenenud ja tavaliste reisifotode klõpsimisel mina oma seljakotti koos raskete ja kallite torudega küll enam kaasa ei viitsiks tirida.

Miks? Kui sul on vastused miks-küsimustele, siis on sul ka vastus oma küsimusele. Miks sa reisile lähed? Miks sa ostsid peegel!kaamera? Miks sa üldse pildistad? Kõige olulisem on just see viimane küsimus. Kui sellele selget vastust ei ole, võid kaamera rahumeeli koju jätta ja sinu reis saab palju mõnusam. Küsimus ohust ja ohutusest on teisejärguline. Sa ei lähe ju reisile kehvemate jalanõudega, kuna paremad võidakse ukse tagant ära varastada - sa lihtsalt ei jäta oma kvaliteetseid matkasaapaid ukse taha, samamoodi nagu kaameratki ripakile. Õiged jalanõud/kaamerad tuleb kaasa võtta ikka vastavalt vajadusele e miks-küsimuse vastusele.

Miks sa ostsid peegelkaamera?

Enamasti sellepärast, et seda reklaamitakse kui ainsat viisi saada häid pilte?

Tip.

Käisin Angeli juures kõige esimeses järjekorras. Paadisõidul kaamerat ei pakkinud spetsiaalselt nagu ka kolme päevasele Orinoco jõe tretil. Kaameraga on joa all ainult see probleem, et kui ikka on vett (mitte nire kuival perioodil), siis on jalamil torm ja vett õhus rohkem, kui rubla eest. Sinna tuleks miskit väljamõelda eelnevalt.

Korralik kaamera pakkimine on vajalik pigem Canaimas looduspargi keskuses Salto Sapo tagant läbi minemiseks, aga ilma kohalikuta sa sinna ei saa (eelnevalt paadiga üle Canaima laguuni sõit).

Ülejäänud arutelu kohta ütlen niipalju, et õigeid vastuseid siin ilmselt ei ole. Kuna mulle on fotograafia hobi, siis ma tassin oma kaamerat ikka rõõmsal meelel kaasas ja ei põe ülearu turvalisuse pärast. Sellega on nii nagu haigustega, et me ise oma hirmudega kutsume jamasid ligi.

Ega piltidel ei pruugi tõesti lõpuks vahet olla. Aga probleem on selles tundes, emotsioonis. Kui peegelkaamerat pole olemas ja proovinud pole, siis pildistad kompaktiga ja oled rahul. Aga kui ta on olemas ja temaga juba aastaid mängitud ja siis jätad sa ta koju... No siis ei anna see kripeldus hinges rahu. Et just nüüd tahaks just seda objektiivi ja küll nüüd alles pildistaks selle suurega. Ja kõiki asju vaatad just selle pilguga.

Ehk siis tegemist ei ole ratsionaalse otsusega vaid emotsionaalsega. Kui suudaks oma emotsioone hallata, siis saaks teha palju asjalikke otsuseid. Aga ei saa :)

Dharma, jah. Aga on võimalik ka vastupidine emotsioon. "Kurat ma pidin selle ilge kolaka kaasa võtma, nüüd tassi teist nagu titte kaasas, ära visata ka ei raatsi. Isegi pilti ei saa teha, sest kaamerat ei saa kotist kätte, ja seisma jäämiseks pole aega, sest kaaslased tormavad eest ära. Rsk rsk rsk rsk!".

Näide - võtsin kaasa peegelkaamera. Sõber võttis ka. Aga siis arvasin, et maastiku jaoks on ikka ülilainurka vaja. Suutsin sõbra ära veenda, et see võtku minu toru ja kandku seda ise. Võttis, kandis. Suusatas nädal aega üle Rootsi mägede, seljakotis minu Sigma 15-30, 700 grammi. Uskuge mind, matkasuuskadel mäest üles kõndides on need grammid tunda, ja mitte vähe!!! Aga pilte tegime selle toruga kahe peale vaid paar tükki...

Pilte ka, sõber (paremal) ja mina (vasakul) - http://album.rumba.ee/kati/Lapimaa2006/4_07_89_11?full=1 Ja üks selle 15-30 toru näide - http://album.rumba.ee/kati/Lapimaa2006/6_10_91_09?full=1 Ja kõik muud - http://album.rumba.ee/kati/Lapimaa2006?page=1

Talvine Lapimaa on muide sigailus, soovitan :)

Täpselt nii! Ükskõik, kumma valiku teed, rahul pole ikka :)))

Mulle tõesti meeldib teha peegliga pilte. Mis siis, et ma neid reeglina pärast kuhugi väljaspool oma kodu eriti ei näita ja üles ei riputa. Aga ma olen sellest pildistamisest vist sõltuvuses:) Alguses (kunagi kohe väga alguses) käras ilusti tavaline seebikas, siis tuli esimene digikas. Nüüd on mul nii peegel kui tavaline digi - ja kusjuures ma võtan need mõlemad enamasti kaasa ka:)

Näiteid, kus olen peeglist puudust tundnud, kui seda kaasas ei olnud, on päris mitmeid. Ning tegelikult oligi mõte see Venezuelasse kaasa võtta. Aga ei tee ju paha ka väheke turvalisuse tausta uurimine. Kaamera kadumine kindlasti kõige meeldivam kogemus ei oleks - eriti kui see peaks juhtuma poole reisi peal ja pildid lähevad kaduma. Suutsin korra Tais jätta aasta vana digika taksosse - õnneks oli tegemist kõigest reisi kolmanda päevaga. Võttis küll meele korraks kurvaks, aga õnneks sain kohe samast lennujaamast uue ja parema mudeli:)

Seega peegli kaasastassimine mulle iseenesest muret ei valmista. Ja milleks mul see kaamera ikka on, kui ma seda kaasa ei viitsi võtta - sama hästi oleks siis võinud ju ka ostmata jätta. Pildistamine lihtsalt on meeletult lahe ja peegliga on minu meelest mõnusam pildistada.

Käisin peegliga Venezuelas, ei kahetse. Linnas soovitasid kohalikud selle ära panna, aga keegi näppima ei tulnud. Loomulikult tahavad kohalikud fotokat endale, aga eks nad hindavad äravõtmisega kaasnevaid riske - mitmekesi on turvalisem, päeval on turvalisem, metsas on turvalisem, jne.

Mis selle peegli ostu mõte üldse on kui mitte sellistesse kohtadesse kaasa võtta ja parimaid emotsioone jäädvustada? kit-objektiiviga peegel on muidugi G12 vms kõrval mõttetu.

Olime ka kuu aega Venezuelas ja kaasas olid nii tavaline digikas kui ka peegelkaamera. Kuskil peitma seda ei pidanud seljakotti ja keegi röövima ka seda ei tulnud. Arvan, et suurem võimalus on siin Tallinnas sellest ilma jääda:D! Kahjuks on elu seda juba paljude inimeste peal ka näidanud. Muidugi alati tasub ettevaatlik olla, aga mida rohkem pabistad, seda rohkem asju Sinuga ka juhtubki:D Mine naudi reisi ja pildista palju pilte:)

Eks oleneb ka sellest kui suure pagasiga lähed. Mul seekord kaasas 1 kuu pikkusel reisil ainult käsipagas (40L) ning niivähese ruumiga peab tegema kompromisse. Paraku esimese asjana vahetub mul kotis peegelkaamera tavaliseks seebikarbiks, kuna see annab vähese ruumi puhul uskumatult palju ruumi juurde.

Oluline on ju ka see, mida pärast fotodega tehakse. Kui ainult ekraanilt vaadata ja olustikku meenutada, on hea kompakt väga hea variant. Kompaktiga saab rahulikumalt pilti teha ka seal, kus zoomobjektiiviga peegelkaamera olukorda häirivalt mõjub - kompaktiga pildistajat peetakse enamasti ohutuks turistiks, viisakama peegelkaameraga inimene aga omandab fotograafi varjundi. Kui on aga soov pilte hiljem välja trükkida või fotopanka müügile panna, siis on peegelkaamera parem variant. Ise arvan ma, et maailmas on liiga palju ilusaid kohti selleks, et nendes tehtud pilte hiljem vaadates väikest sensorit ja valesti seatud valgebalanssi kiruda. Ehk siis pigem peegelkaamera. Samas, peeglita vahetatavate objektiividega kaamerad on kiires arengus, paari aasta pärast on ehk need veel parem variant.

Olen nuud veidi Venezuelas ringi reisinud, kaasas peegel kui ka kompakt. Viimasega on hea videosid teha, mingi kiire situatsioonifoto, kuid ilma peeglita poleks naiteks Los Llanoselt kull uhtegi korralikku votet saanud. Olen seni ulimalt rahul, et peegli kaasa viitsisin/julgesin votta. Tosi, korralik tele oleks ka ara kulunud, kuid hetkel ajab 18-200 asjad ara + 20 mm fix panoraamide jaoks.

Pean 3 aastat hiljem oma sõnad tagasi võtma. Tulin peegelkaameraga 3-nädalaselt Nepaali reisilt, kus läbisin ka Annapurna ringi (kõrgeim kuru 5416 m) ja 2,6 kg kaamera koos laadija jm kaasavõtmist ei kahetse. Tõsi küll matkapäevadel oli abiks kandja teenus ja sain mõnuga pildistamist nautida. Alternatiiv oli kompakt koos laadija jm 0,34 kg.