Mina alustan 13. juulil, lennates esiteks Bilbaosse ja sealt edasi püüan saada Oviedosse või Avilesisse, et teekonda alustada. Ja sihtpunkti samaks ajaks planeeritud kui sinul. Seega - suure tõenäosusega kohtume:)

Head ettevalmistust ja kivi kotti!

Võilillele siis Buen Camino! Seda soovi kuuled teel kümneid kordi :) Huvitav oleks kohtuda nii juhuslikult...

Võilill rongi ja bussiühendus on päris hea, mina lendasin ka Bilbaosse ja sealt edasi bussiga Gijoni ja rongiga Avilesi. Ja Avilesis palun tervitada kohalikku alberguepidajat Jose Mariat - ta on hästi hästi tore inimene:) Ahh tahaks ise ka uuesti Caminole:) Kõigile teelistele head teed ja nautige:)

Minu rännak algab nüüd reede, laupäeva hommikuks peaksin olema Irunis. Kas keegi teab, kust ma leian ränduripassi seal toredas linnas. Ja kas lähiajal võib kohata veel eesti rändureid põhjateel?

Ränduripassi (credencial) peaksid sa saama palverändurite öömajast- Albergue de Peregrinos de Irun, mille aadress on calle Lucas de Berroa 18. Asub see umb. 400m kaugusel raudteejaamast ja vist ka bussijaam on sealsamas. Igatahes google`sse toksides niimoodi näitas. Lähiajal just ei lähe, aga piletid on olemas 31. augustiks Tln-Cop-Barcelona. Sealt bussiga Iruni. Nii et bueno camino!

Tänud! Buen camino sullegi!

Keegi võiks nüüd Nortest muljetada, kuidas kohale sai ja kuidas öömajade ja rajaga oli. Ise lähen ülehomme Portugali teele.

Muljed põhjateelt on mul suhteliselt vastakad. Alustasin Barcelonast, see mul suhteliselt tuttav linn. Sealt bussiga Irun´i. See polnud eriti mõistlik valik, sest buss väljus kl. 14.45., aga kohale jõudsin kl. 23. Pimeduses tänavate nimesid ja numbreid otsides kukkusin sõna tõsises mõttes auku kõige seljakotiga. Lõhkusin oma jala päris korralikult katki. Tigedana, verisena ja masendununa leidsin lõpuks südaöö paiku hosteli, kuhu jäin kolmeks ööks, et haavu ´lakkuda´. Siis panin ajama. Esimene etapp on suhteliselt karm, seljakotiga tõus minusugusele lauskmaa inimeselele oli ´meeliülendav´. Võib ju trenni teha maratoni läbides ja ennast hästi tundes, aga see on midagi muud. San Sebastian on väga ilus linn. Öömaja sain noortehostelis koos hommikusöögiga. See koosneb muidugui kohvist, saiast ja helvestest, aga asi seegi. Üldse oli minu probleem see, et sealkandis hommikusõõk koosneb croissant´st ja kohvist, mina oleks tahtnud küll süüa kasvõi pekki, et oma rasket ´tõõd´ teha. Selle probleemi saab muidugi lahendada poes, ostes kaasa vorsti, konservi vm. sarnast, aga tarkus tuleb hiljem. Mis puutub tee märgistusse, siis see oli kohati väga hea, aga kohati kadus sootuks, või ei leidnud mina neid nooli üles. Mitmes kohas trampisin ikka palju maad tühja, et õiget teed leida. Küsimine aitas muidugi ka, aga vahel ei saanud kas õigesti aru, või juhatati valesti. Muidugi, valdan pisut mitut keelt, aga mitte hispaania keelt. Nii, et viga oli ilmselt minus. Vahele jäi etapp Guernika´sse, sest ilm oli nii palav. Kaasas oli mul ingliskeelne Ruta de la Costa, 1. osa, aga kohati jäi see segaseks, kuna seal on samaaegselt kirjeldatud teed nii jala käijatele, ratturitele, kui ka alternatiivseid teid. Tundub, et paremad juhised on saksakeelsed ja hispaaniakeelsed raamatud. Sakslased igatahes jänni ei jäänud. Mul olid kaasas ka internetist kogutud erinevad andmed öömajade, teede jm. kohta. Igatahes, midagi peab kaasas olema, muidu on raske, sest seda rada ei talla sugugi palju rändureid; oled ise, üksinda, ja pead pea tööle panema, et omadega hakkama saada. Mulle see meeldib. Mis puutub ilmastikku, siis oli kõike. Eelpool mainisin, et jätsin etapi vahele; sõitsin bussiga Bilbao´sse, kus kraadiklaas näitas +37! Alustasin küll tõusu, aga loobusin varsti. Ka raamatus hoiatati, et see on üks karm tõus ja kes eneses kindel pole, võiks selle vahele jätta. Bilbaos külastsin ka Guggenheimi moodsa kunsti muuseumit. Unikaalne ehitis, aga minule, kunstivõõrale jobule, jättis sisemus küll armetu mulje, liiati 13 Eur piletihinna eest. Edasi, Laredos õnnestus öömaja saada kirikus (ei viitsi hetkel otsida selle nime). Seal oli peregrinodel võimalik ööbida 10 eur eest omaette külalistele mõeldud toas. Libistasin seal ühe õlle ja tegin vargsi suitsu ning tundsin, et olen ´happy´. Selline pühaduserüvetamine aga maksis ennast varsti kätte. Mõne hea tempoga tehtud etapi järel saabus kriis. 40+30+30 km läbimise järel tekkis talla alla 5cm läbimõõduga vill ja kandades tekkisid pisted ja valud. Olin küll hoolega valinud jalanõusid, millega käia, aga valitud Raichle GTX oli vist vale valik. Suurem osa teest seal on asfalt; üldse tundub mulle, et suurem osa Hispaania teedest on asfalteeritud; see asfaldil ketsimine tappis minu jalad küll ära.Või pole must lihtsalt asja. Kadedusega vaatasin austraalia härraseid, kes pehmete ECCO nahkkingadega rõõmsalt ja reipalt oma teed käisid. Samas, muidugi, kui isu otsa sai, tellisid takso järgi. Piinlesin veel mõned päevad, aga kui vana villi alla uus tekkis, loobusin selleks korraks. Ei tahtnud tervisega riskida, liiati olen ka suhkruhaige ja mitte enam eriti noor. Sõitsin bussiga Santiago´sse, külastasin La Coruna´t, käisin Finisterras. Muljeid on palju, eriti meeldejäävad olid kohtumine kahe Rakvere tüdrukuga Cardio Urdiales´es (tervitan, kui juhtuvad lugema), aga eriti albergue Güemes´s, mille pidaja ja omanik Ernesto (endine meremees, maailmarändur, fotograaf, filosoof hariduselt) jättis unustamatu mulje. Hetkel ei oska öelda, kas ma veel lähen. Seda näitab aeg. Samas, mida päev edasi, seda eredamaks settivad muljed. Eriti meeldisid San Sebastian, Santillana del Mar, Comillas.

Tere koit ja teised põhja tee rändurid! Tulin ka ise põhja teelt tagasi, nüüdseks juba umbes 3,5 nädalat tagasi. Minu kogemus sellest teest oli siiski suurepärane, eks olulised on tunne ja mõtted käimise ajal ning loomulikult saapad ja seljakott. Saapad on mul Salomonid, kestsid hästi, paar villi tuli tee peal, eriti just väikeste varvaste peale aga valulikud ei olnud. Olin kaval oma eelnevatest kogemustest ehk enne käimist plaasterdasin nõrgemad kohad ära, see aitab. Muidugi avastasin, et Lorpeni sokid on head, jalas kuidagi paremad ja lasevad hingata. Kindlasti on oluline igal võimalikul puhkehetkel saapad ja sokid jalast võtta. Kogu teest, mis on ca 834 km käisin ma ca 700 km, sõitsin bussi, rongi ja laevaga väikseid vahemaid kui rada oli lihtsalt kiirtee ääres kulgev väike asfalttee (ääretult valus jalgadele , Koit olen nõus sinuga)ning midagi vaatamisväärset ei olnud. Seda enam, kui kellaaeg sattus lõunatunni lähedale, kus päike eriti palavalt pähe hakkab paistma ja asfalt kuumaks läheb. Mina alustasin 7 augustil oma teed ka Barcelonast, öö bussiga sõitsin Iruni, hommikul alustasin käimist. See bussisõit ei olnud suurem asi. Sel ajal oli rändureid rohkem, palju just kohalikke, aga enamus ikka liitus poole tee peal ja eriti enne Santiagot. Kaartidega oli nii, et sain küllalt ruttu selgeks, see info, mis kaasa printisin ja nimekirjad tegin oli suhteliselt kasutu. Sakslastel ja itaallastel ning kohalikel olid tõesti head raamatud, neilt sain infot ning nendega sai arutatud just öömajadest järgnevates paikades ( pudeli veini juures). Aga mina kasutasin väga lihtsat lahendust iga kord, kui kuhugi linna või külakesse jõudsin läksin otsejoones info punkti. Need kohad on küllalt hästi varustatud linna ja maakonna kaartidega. Kõik räägivad inglise keelt ning on hästi abivalmis. Need kohad mida Koit mainisid, olid tõesti suurepärased eriti Güemes ja vanahärra Ernesto, väga tark ja maailma näinud mees. Ta olla ka Tallinna külastanud. Kuid samas oli teel veel vahvaid kohti, ma ööbisin enamuses munitsipaal albergue´des, kohati jätsid veidi puhtusega soovida, kuid olid siiski soodsad. Samas see ei olnudki 5 tärni reis, oluline et saad koti maha , pesta ja magada. Hispaania keelega on nii, et ega minagi seda valda, kuid 4 nädalaga õpid vabalt end väljendama vajalike lausetega. Kasutasin vestmikku algul, et mõned sõnad selgeks saada, hiljem ei vajanud. Veel hea nõuanne on, mida tõesti palju kirjutatud ka siin foorumis, on seljakoti sisu. Ära võta midagi kaasa mida sa arvad, et läheb vaja… Ei lähe! Ainult vajalik ja soovitavalt t-särgid ja riided, mis kiirelt kuivavad ja mida on kerge hooldada. Ise viskasin teel puuvillaseid t-särke 5 tk minema. Ei olnud vajalik neid pesta ja tassida( niiske riie on raske). Kui tekib vajadus millegi järgi on igas linnas poed ja hiinlaste bazarid, kus saad 1-4 euri eest osta uued särgid, ei ole küll mingi kvaliteet aga hiljem saad minema visata. Ning pidulikud ja puhtad riided unusta ära, enamasti teatrisse sa ei lähe ja kohalikud on ränduritega harjunud. Kõigile kes plaanivad seda teed ette võtta, soovin ainult jaksu ja jõudu. Mäed on küll rasked ja eriti laskumised, kuid harjud peagi. Need turistidest puutumata külad, sadamalinnad ja rannikult vaated, mida jagub seal enam kui 600 km järjest on väga suurepärased ja huvitavad. Minge kindlasti, kogemus mida saate on vägev. Kui vastata veel samale küsimusele, kas mina läheks sinna tagasi: siis kindlasti ning mõnda teist teed, näiteks prantsuse teed. Ei võtaks küll seda ette järgmine aasta, kuna on püha aasta ja rändureid 3 korda rohkem kui seni. August ei ole ka parim aeg kuna hispaanlased ise puhkavad sel ajal ja rändavad seal. Aga suvel saaks see olema. Teadmiseks veel, pikki päevateid (üle 30-35 km) ei soovita, mitmel korral käisin üle 40 km, hakkab jalgadele ja kogu tervisele

Buen camino!

8.sept-2.okt sai läbi jalutatud see nn Prantsuse tee SJPdP-st Santiagosse. Põhimõtteliselt t-särgi ja shortside ilm pea kogu aeg. 2x vaid sain vihma. Sisemaal küll hommikud enne päikesetõusu võivad jahedad olla. Rahvast mõistlikult. Ööbimiskohaga polnud probleemi kusagil. Üks kord küll sain viimase vaba voodi. Samas mingi 15-16 paiku said populaarsemad kohad tavaliselt täis. Isiklik tähelepanek ööbimiskohtade osas oli, et mida suurem albergue, seda rohkem ja kõvemini on kuulda hispaania keelt. Sellele on vahelduseks väiksemad ja sageli väiksemates külades asuvad (private)albergue'd, kus üldjuhul ka ei hakata kell 6 või veel varem pakkima. Varustuse osas soovitaks puuvillased riided üldse ära unustada. Oluline, et materjal on kiirelt kuivav ja keha pinnalt niiskust ära juhtiv. Kasulik sügisel veel kerge windstopper jakk kui hommikul jahedam või kuskil mesetas pisut tuuline on. Tänu jäiga tallaga matkasaabastele ja korralikele sokkidele ei olnud praktiliselt mingit villide teemat (mis muidugi ei välistanud mõningaid muid probleeme). Jäigem tald on kasuks ka nendel lõikudel, kus kohalikud tee-ehituse tarkpead raja suht jämeda kruusaga katnud on. Kaasas oli John Brierley pilgrim's guide, mis amazonis küllaltki kõrge reitinguga. Samas oma kogemuse põhjal eriti ei soovitaks, kuna kaardid ja kõrguste profiilid on ikka parajad koomiksid võrreldes tegelikkusega. Albergide hinnainfo ka puudu. Paljudel sakslastel oli üks saksakeelne, täpsemate kaartide ja mugavamas formaadis raamat.

Buen camino! svn100(at)hotmail com

Kas keegi ränduritest on mõelnud või käinud ka sellel rajal Cammino di Assisi? Äkki on kogemusi

Lugesin, et Tassa plaanib sügisel Hõbeteele minna. Nüüd peaaegu talv käes. Kas käidud? Kas keegi on veel käinud Hõbeteel? Nii kena oleks, kui keegi muljetaks.

Võimalikult lühidalt ütleks et ÜLIVÕIMAS. Loodusmaastik on palju vaheldusrikkam kui Prantsuse teel, kunagi ei hakka igav. Distantsid võivad kujuneda 30-40 km, sest talvel on pooled albergued lihtsalt suletud või "a la obras" (remondis)- niisiis tuleb kasutada külalistemaju mis on 10-15 EURi ringis. Enamus öömajasid on täielikud peldikud - seinad hallitavad, tekid, padjad, madratsid kopitavad. Sevillast järgmine öömaja näiteks kujutas endast spordiväljaku dushiruumi, magamine maadlusmatil. Suuremates linnades on ka superlux munitsipaalmaju koos pliidi ja nõudega. Siiralt loodan, et 3 aastaga on neid juurde tekkinud ja mõni vana on ära remonditud. Õnneks polnud sel talvel lutikaid:)) Olen küll spordimees, aga mingil moel oli see rännak väga kurnav. See võis tekkida ka üksindusest, sest talviti pole seal hingelistki. Siiski, üks spainlane läbis tee jalgrattaga. Vestsime ühes onnis tunnikese juttu, aga siis läks ta edasi. Kusjuures mina jäin sellesse alberguesse veel kaheks ööks, sest väljas oli tõsine lumetorm (Extremadura põhjaosas). Oli sel mehel alles tahtmist. Vihma sadas ka aegajalt päris mehiselt ning järjekordne osm oli nagu ikka - ilma kütteta. Pesta ei saa jne. Ruttu poodi, veini toodi, soojaks aeti, nahka joodi. Seejärel muidugi poeti voodi ja järgmistel päevadel kordus sama (kuni ilmad paranesid:)
Sevillas ostke raamatupoest värskeim teejuht, sest kiirteede ehitus vms jama on seda rada nihutanud (loodetavasti on ka osad majutuskohad maha mädanend:))) Üldse olin ma pidevalt eksinud- ei teagi kuidas ma Santiagosse jõudsin:) Sevillas ei tasu otsida Albergue de Juveniles`t, asub kaugel ning maksab 14 EUR, kesklinnas saab 20 EUR eest mida iganes. Samamoodi, kui mõni külm albergue maksab 8-10 EUR siis samas külas võib olla mõni soe kohake 10-12 EUR. Soovitused: KINDLASTI MINNA (vaimne+füüsiline valmisolek raskusteks- Prantsuse tee on selle kõrval karneval). Kaasa soojad riided+ vihmaülikond (seljakotile vihmakate), KEEDUPULK (tee/kohv, vein, kiirsupp/puder (piim ei sobi:)) Head saapad muidugi. SOOJAPUHUR- tasub kanda, sest suurema osa päevast viibite siiski 4 külma seina vahel- ausalt!

Täpsustavad küsimused: [email protected]

Kivid sokki!

Mina kahjuks ei jõudnud hõbedateele. Aga olen selle kohta hulga materjali varunud/lugenud/läbi töötanud ja loodan, et praegu lihtsalt lükkub edasi. Kuna olen Prantsuse tee mullu läbinud, siis kisub süda ikka tagasi ja loodan lihtsalt maj olude paranemisele. Riograndi jutt kõlab küll üsna hirmutavalt.

Tegelikult oleks soovinud et kõlama jääks positiivne noot:)) Ebameeldivusi tekitas petlik lootus, et rada on sama hästi organiseeritud nagu Prantsuse tee. Teades, et see nii ei ole, on ka ootused ja suhtumine teine. Suvel on mõni inimene ikka ka nagu külalisteraamatutest lugeda võis (3-10 ühel etapil). Ise kavatsen kunagi rada korrata- parim aeg võiks olla märts-aprill-mai ma arvan. Aga ennem tahaks teha läbi Põhjatee.