Ööbida saab telkides ja laupäeva õhtul võiks muude ürituste vahel ja pärast lihtsalt veidi koos istuda ja kogemusi-mõtteid jagada :)

Ma loodan Santiagosse jõuda häälega, Eestist. Huvitav, kui tuuled oleks soodsad, kui kaua umbes selleks umbkaudu aega võiks minna. Minu post ka ei lähe otseselt teemasse, vabandust! :)

PS! Ega te ei tea kedagi, kes oleks huvitatud sinna minemisest?

Tere, Läheme elukaaslasega septembri lõpus Prantsuse teele. Esialgse plaani järgi u 10 päeva ja 200km. Aga küsimus on mul selline, et me jõuame Ponferradasse õhtusel ajal ja samal päeval siis enam ilmselt kuskile edasi liikuda ei jõua. Kas sel juhul kui me reaalselt veel pole nö kõndima hakanud saame me albergues ööbida? Või tuleb otsida mingi muu majutus? Äkki oskab keegi nõu anda?

Tänud ette:)

Küll teid öömajale võetakse ja pass ka antakse, kui albergue veel lahti on. Mina jõudsin 3 aastat tagasi sept keskel lennu jamade tõttu 10 paiku Ponferradasse, nii et oli juba pime ja alberge kinni. Ettenägelikult oli kaasa prinditud väike linnakaart ja hostelite nimekiri. Peagi selgus, et laternavalgel on kaart tulutu, hakkasime inimeste käest küsima teed, väga lahkelt juhatati, teine tänav vasakule, ainult et sellest punktist läks viis tänavat vasakule. Palju hullem sigri-migri vanalinn kui Tallinnas. Pika otsimise ja juhatustega leidsime mitu odavat hotelli, kohti pole. Keskööks olin üliväsinud, sest hommikul kell 4 olin alustanud Tallinnast, tänavad tühjenesid. Nägin veel üht naist majja sisenemas ja otsustasin meeleheitliku palumisega kasvõi põrandakoha korteris saada, näitas näpuga nurga taha ja lipsas majja, aga nurga tagant saimegi 2 voodiga toa 25 eurot. Teisel hommikul sõitsime bussiga Villafrancasse. Seal tegime vea, et läksime kõigepealt linna infopunkti, aga passe saab ainult albergest ja see oli vaheajale läinud, kuniks kohale jõudsime. Kõndimist alustasimegi Villafrancast. Teel rääkis itaalia paar, et nemad olid ka õhtul Ponferradasse jõudnud ja raudteejaama ette pingile magama keeranud, teisel päeval Villafrancasse kõndinud (20-25 km), kogu tee oli kõva kivikattega olnud ja proua põlv sai seal vea külge, nii et ta nähtavalt lonkas kogu matka. Buen camino, Ehwaz!

Aitäh, Vanaema :)

Meie matk kukkus seekord turistlik välja lühikese aja tõttu jm põhjustel. Bilbaosse jõudsime hommikul. Bussiga linna sõitmisel juht kesklinna ei teatanud, oleks tulnud kohe välja hüpata, kui vaade linnamaks muutus, aga sõitsime veel ühe peatuse, mis oli juba teisel pool keskust, bussijaamas. Jalgsi tagasi, Guggenheimi muuseumis 13€ käisime ära (no miks on Tallinna uus kunstimuuseum selline mutiurg?), aga vanalinna ei läinud. Lähedasest raudteejaamast saab rongi või metrooga Portugaletesse, kogu tee oleks tööstusala. P-s kahjuks ei trehvanud linnainfot, jäi nägemata vana UNESCO praamsild ja mäkke sõitev kõnnitee. Caminole öeldi viivat punane tee. Oleksime pidanud olema paremal tänavapoolel, et punaseks muutunud asfalti näha ja taeva poole üle ristmike vahtima, et märgata punaseid käsipuid jalakäigusillal, aga veokijuhid panid liiklussõlme seisma ja aitasid meid otsale. Ööseks Pobena, annetuse peal albergue. Viimane km oli mööda randa käimine ühe kõrge maja suunas, mille taga tuli veel mõnisada meetrit samas suunas jätkata. Teisel päeval oli kindel nõu mööda maanteed lõige teha, aga suure nalja ja naeru peale avastasime, et olime ikka mägedesse suurele ringile läinud. Öö Castro Urdiales 5€, õnneks saime kolmepeale telgi, uneruum oli majas kõvasti täis tuubitud. 3. öö Laredo nunnakloostris, 10€, linnal ka kena rand, aga kohalikud pidustused rikkusid meie olemist, linn tundus kohutavalt kallis - menu del dia oli tavalise 8-12€ asemel 25-33€ ja marketid kinni. Hommikul vehkisime 5 km rannapromenaadi sadamasse ja laevaga Santonasse, see oli palju sõbralikum linn, oleks vaid eelmisel päeval teadnud, ju oleks odava pansioni ka leidnud. Laev pendeldab kogu päeva edasi-tagasi. Santona ja Noja vahel sai kilomeetreid mööda randa, veepiiri minna. Lõpu sõitsime Santanderise bussiga, kuna tahtsime vältida Santillanasse jõudmist pühap õhtul. Santanderis oli info lahti veel kl 9 õhtul, albergue 6€. Santillanasse sõitsime pühap hommikul bussiga, sealt 2 km kõrvalepõiget on Altamira koopad. Pühap tasuta, muidu 3€, esm kinni. 5. öö olime Cebreces tsistertslaste kloostri mannetus magalas 5€. Edasi kaotasime nooletee, (oleksime pidanud Comillas linnainfose minema), aga võib-olla ei olnudki 2 päeva segadust meie süü, sest mäeküljed olid koppade ära näritud ja ehk ka õige tee. Igatahes käisime varahommikust peale sõiduteel, magamisasulaid see ei läbinud ja kui kohtusime nooltega 5 km enne Unquerat, siis tegime uue vea, et läksime noolte järgi! Ahvatlev asfalttänavake muutus poriseks metsarajaks ja lõpuks järsuks veerekividega languseks, okaspõõsad kahelt poolt käevarsi kriimustamas. Minu seljakott ja mina saime alla ainult tänu mehele. Selle tee ees peaks vihma ajal surnupealuu hoiatusmärk olema. Vedas, et pimeduse hakul esimesest baarist odava öömaja küsimisel saime sealsamas 2. korrusel 2 tuba, inimeselt 15€. Avastasime pärast kõrval 2* hotelli, seal oleks 3 in tuba 67€ maksnud. Uus päev suunas jälle mitte camino- vaid rannikumatkarajale, mis oli hiiglapikk keerutus hilisõhtuni. 7. öö Llanes vanas raudteejaamas Feve, 15€, see oli ainsana alberguedest kesklinnas. 8. öö La Isla 5€, suur osa bussiga, vintsutustest toibumiseks. Edasi Villaviciosasse oli normaalne matk, õhtul sõitsime Gijonisse ööbima, albergue annetuse peal, camping Deva alal. Teisi caminolasi seal ei näinud, kõik olid vist nii targad, et oskasid linna jääda magama. Meile ei tundunud ka asi lootusetu, linnaliini bussiga 5 km ja siis 10 minutit kõndi (mis kujunes ligi tunniks botaanikaaia tagustes külades). Õige õpetus oleks olnud: bot aia juures (ja torniga hoone juures) bussist väljudes samas suunas kippel sammul 10-12 minutit mööda maanteed edasi linnast välja, siidrirestorani juurest paremale ja 5 min pärast kohal. Mööda caminot jalgsi tulles või bussiga ei peakski linna keskuseni minema, sest kämping on linna algul. Viimase öö olime Aviles täistuubitud lihtsas öömajas 5€. Põhjatee oli minu käidud lõikudest ehk looduslikult kõige ilusam, samas organiseerituselt ja sotsiaalselt kõige nõrgem. Kummaline oli, et teel ei kohanud peaaegu ühtki käijat, aga albergis tuli vahel põrandalegi heita ja igal õhtul olid ise näod. Tervitustega Kikiemmele ja kõigile buen camino!

Väga super! Tsiteeriksin üht prantsuse meest: "Põhjatee on 2 korda raskem kui Prantsuse tee, aga 4 korda ilusam!"

Ma olen käinud ainult põhjateel, aga paljud väitsid seda. Minu meelest oli maastik lummav just enne Bilbaod. Raske oli ka mägedes, aga mitte midagi ületamatut. Rada on väga hästi maha märgitud, albergesid piisavalt ja kohti neis samuti. Pigem läks kitsaks just pärast Bilbaod (mitte muidugi alati), kus kohati tundus, et pead ööbimiskoha pärast võistlema, mõne öö pidime magama väljas või sobitama end kellegi telki. Aga alati saime hakkama, ega tahtnud põdeda majutuse pärast.Päris paljudel oli telk kaasas, me laenasime korra, korra magasime lageda taeva all ja saime mitmetunnise paduka kaela... huumor.

Päevasel teekonnal rajal kõndimas väga palju inimesi ei näinud, aga õhtuks kujunes albergedes välja selline oma seltskond ja hea meel oli näha jälle tuttavaid nägusid. Saime vihma ja päikest, aga see päike ei tapnud, me ei pidanud kunagi paar tundi puu all lõõtsutama, sest palav oleks olnud. Keegi ära ei põlenud ega midagi. Väga mõnus, ma sain oma kroonilisest nohust natukeseks lahti! :D Soovitan soojalt!

Meri oli pidevalt lähedal ja pakkus ilusaid vaateid, soojal päeval kosutust, väsinud jalgadele lohutust. Kraadid üle 35 kindlasti ei tõusnud, pigem alla 30 ikka. Vihma saime, aga see polnud külm. Leian, et suurepärane koht, kuhu ka kesksuvel minna.

Veekraane leidus piisavalt. Jooginälga ei jäänud ja kordagi poest vett ei ostnud (ainult veini...)Vesi maitses vahepeal liiga klooriselt, aga mingeid hädasid kaasa ei toonud.

Kaarti ei kasutanud, guidebooki ka mitte enne Bilbaod. Sealt edasi pidi nagu rohkem mõtlema ja päevateekonda planeerima. Midagi head Eestist me ei saanud kaasa ka enne, aga teel reisisme vahepeal ühe saksa poisiga, kel oli hea guidebook. Õhtuti toimus albergedes ka tihe infovahetus, nii et saab ilma hakkama küll.

Vihmavarustus kohustuslik.

Tuleb arvestada, et pühapäeval poodi ei saa, mõnel pool ka laupäeviti.

Paljudes albergedes oli mikrolaineahi, kus sai vastavalt fantaasiale süüa teha.Pliit oli vähestes. Ja mõnel pool polnud midagi. :)

Villide raviks aitab kõige paremini nende läbiõmblemine joodise niidiga ja siis niidi sisse jätmine ja selle liigutamine paar korda päevas, et vesi mööda niiti välja valguks. Korraks oli mõnikord sigavalus, aga järgmine päev sai edasi kõndida. Paljud kasutasid ka vaseliini, second skin (mingi salvilaadne toode) ja ka lihtsalt leukoplaastriga kinni teipimist - me kasutasime ka seda viimast. Ei kujuta ette, mitu meetrit seda läks... Kindlasti reisikotti! Mul olid alguses jalad korras, aga umbes pärast kümnendat päeva tulid villid (arvan sellepärast, et siis tuli rohkem asfaldi peal kõndimist). Siis oli minu kord pärast igat pausi teekond moonwalkiga sisse juhatada.

Kirjutasime ka igal õhtul päevikut, et panna kirja reisisündmusi. Soovitan soojalt.

Passi saime tasuta esimesest peatuskohast- San Sebastiani albergest.

Albergede eest maksime alates 0 (magasime tenniseväljakul ja saime seal pesus käia) kuni 15 euri (seda vist 2 korda).

Kott kaalus 6,5 kg + söök, jook

Me võtsime pea pesuks seebi, mis oli kompaktsem. See oligi mõeldud pea pesemiseks ;). Polnud keeruline leida.

Paljudel olid priimused ka kaasas. Me vahel küsisime neilt kuuma vett. Laiendab tunduvalt söögivalikut, eriti kui pärast neljandat päeva oled väike saianägu juba. Aga sai ka ilma edukalt.

Resisikaaslasteks olid mul 2 toredat sõbrannat, klappisime suurepäraselt. Keskmine vanus 21,5 a. :) Mingit spordi/treeninglaagrit enne reisi ei teinud. Läksime nii nagu olime.

Mõne aasta pärast tahan kindlasti lõpuni kõnida. Hea on kõndida niiviisi- mõttelagedalt ja lihtsalt ahmida kõike, mida 2 silma näevad ja 2 jalga tunnevad.

Kui kellelgi küsimusi, siis võib kirjutada: [email protected]

Seniks toredaid reisiplaane neile, kes lähevad. Kohapeal läheb ikka teisiti ;)

Kai . . . Keelenõuanne toimetuselt: pikad tekstid teemade kaupa lõikudeks ja lõikude vahele tühi rida (2x enter). Lugejad saavad olema tänulikud! Lugupidamisega, Trip.ee

Et, täiesti ilustamata teekonda viitsisid kirjeldada:) Plaanitud matk hakkab järjest lähemale jõudma, ilmateade lubab meile ikka keskmiselt rohkemat vihma, seega kuluvad Su hoiatused vägagi marjaks! Kuna meie seltskonna viimased nädalad siin kodus saavad hirmus töised olema, resisime esimese osa Bilbaost siiski bussiga ja premeerime ennast paaripäevase puhkusega Santanderis, varakult bronnitud hostelis:)

Siis, pead ja jalad klaaritud, teele!...loen juhatusi hoolega ja, kui keegi viitsib veel kogemusi jagada, olen ette tänulik!

Siinkohal, veel üks küsimus, äkki saaks täpsemat juhatust alberque kohta, mis Santanderis, olen lugenud, et pidi teine üsna peidus olema seal linnamajade vahel, võtaks sealt ränduri passi.

Läbisin juuli teises pooles põhjatee alates Pied de Port-ist ja Irun'ist jalgrattaga. Alates Muskiz oli matkajaid rohkem ja tee meeldivam. Ratturina kasutasin ka maanteid ja mitte ainult camino teid, et jõuaks 90+ km päevas. Ettevaatust maanteedel.

Kui küsida, mida jalgsi läbida - siis kindlasti viimased 200 km alates Ribadeost. Kasutada tuleb ainult camino teid, need on hästi tähistatud ja kaardi olemasolu pole seal oluline (kui olla piisavalt tähelepanelik).

Teejuhi plaanisin osta kohapealt. Pied de Port'ist saab 2 euro eest küll peregrine passi kuid mitte ingliskeelset põhjatee raamatut. Pakkumised on ainult hispaania keelsed. Sama kordus San Sebastianis (Donostia baski keeles), misjärel ostsin hispaaniakeelse teejuhi. Kõikides turismiinfopunktides on aga saada lähiümbruse (teeninduspiirkonna) kaardid tasuta. Infot albergede kohta tuleb turismiinfost küsida, seda nad ise ei tõtta jagama. Poleks paha võtta albergede asukohad kodus internetist kaasa.

Pooled päevad olid pilves (sooja 20-25 kraadi) ja pooled päikesega (sooja 25-35 kraadi). Ööd jahedad. Polnud mingit vajadust kesksuvise palavuse tõttu varjuda, küll oli vajalik vihmariietus. Vesi ookeanis oli ligi 18 kraadi sõltuvalt tuule suunast. Jalgrattureid oli üksikuid, kuid jalgratas oli hea valik.

Oma telk oli väga mugav, andis sõltumatuse. Ostusid on odav teha supermercatodes, väikesed poed on kaks korda kallimad. Santiagos soovitan ööbimiskohana Seminario del Minor (6 euri inimene, meeldiv ja asukoht vanalinna all).

Kikiemme, Santanderis oli alberge aadress Calle Ruamayor 9, üsna kesklinnas linnainfo ja bussijaama lähedal, kitsal tänaval veidi mäkke, teine korrus. Tundus, et oli ka kõrvalmaja baariga seotud. Linnainfosse tasub ikka minna, saab kaardigi ja kaardi järgi minna.

Mul oli abimaterjalist kaasas albergede nimekiri ja mundicaminost värviprindi etapikaardid. Aitas täiesti. Olen vaadanud teiste käes inglise ja saksakeelseid raamatuid, mind pigem segab nii täpne õpetus, kus iga saja meetri tagant öeldakse, mis suunas jalga liigutada.

Hvs, kas mõtled Seminario del Minor all seda: http://www.albergueseminariomenor.com/albergue.html ? See on teist aastat erakätes ja suvel 12€, oktoobrist 10€, täitsa kobe koht. Möödunud aastal olime umbes sama hinnaga vanalinnas Cerventese väljaku lähedal alberges, aga hind näikse pidevalt kasvavat. Aadresse saab palverändurite kontorist katedraali nurga taga, peenemates detailides nad vahel eksivad.

Ja vaene Itchyfeet, miks sa nii koledat vaeva pidid villidega nägema? Kas ei olnud siis sussid number suuremad, ei koorinud igal puhkehetkel jalgu paljaks ega pannud kuivi sokke, ei olnud ehk kaht paari sokke jalas - see on elementaarne, et nad omavahel hõõruksid, mitte sinu jalga, unustasid jalad hommikul vaseliinitamata või tegid nad koguni märjaks?

Käisin põhjateel 23.08. kuni 15. 09. Kordasin eelmisel aastal käidud teed, selle vahega, et seekord alustasn Biarritzst, kuhu maabus lennuk, kuni Oviedoni. Eelmisel aastal poolel teel jalavalude ja villide tõttu katkestades arvasin, et rohkem ma seda matka ette ei võta. Aga juba talvel hakkas kripeldama ja mõtted olid alatasa camino radadel. Seekord valisin jalanõudeks kerged Asicsi jooksutossud ja ei pidanud kahetsema- mitte ühtegi villi ega mingit jalavalu. Biaritzst Iruni on ca 25 km. Kõndisin selle maa maanteel ja see polnud üldsegi meeldiv. Hiljem kuulsin prantslastelt, et rada peaks minema mere ääres, aga siis ma seda ei teadnud. Proovisin leida ka öömaja, aga hotellid olid täis ja hostelid või pansionid puudusid sootuks. Õhtuks jõudsin siiski Iruni. Seekord ei jätnud ma ühtegi lõiku vahele- osa teest oli tuttav ja eelmisel aastal vahelejäänud lõigud eriti huvitavad. Mulle tundub, et kõige huvitavam, aga ka raskem on tee Irunist Santanderini. San Sebastianist Bilbaoni jäi mul eelmisel aastal vahele; seekord tegin selle läbi- ja see oli parim! Ilusa ilmaga on vaated võrratud. Kuna aeg oli piiratud, siis ei planeerinud ma kohta, kuhu peaksin jõudma. Põhimõttel- dont hurry, dont worry! See pole võidujooks. Kui albrgue tundus meeldiv, jäin kohapeale, kui ei, liikusin edasi.Samas püüdsin vältida neid öömaju, kus olin juba eelmisel aastal olnud. Tegelikult tahtsin ma jõuda Gijoni, aga miskipärast suundusin Primitivo rajale. Ilm oli vihmane ja radade hargnemise kohta ei märganud. Oli laupäev ja kirikutes jumalateenistused. Ühe kiriku juures päris mees mõõdasõitvast autost, et kuhu lähen ja kust pärit ja ütles, et Valdedioses on albergue. Olin läbimärg ja teeristil mõtlesin, et miks ka mitte. Valdedioses sügaval orus asub klooster, kus on ka ruumikas öömaja peregrinode tarvis. Üllatus tuli mõne tunni pärast, kui kloostrisse sisenes sama mees, kes mind oli autost kõnetanud. Nimelt oli ta üks selle kloostri munkadest. Olime selles suures albergues ainult kolmekesi ühe prantslase ja kanadalannaga. Ka järgmine öömaja sellel rajal- Pola de Siero oli suurepärane, võiks õelda, et parim. Uus ruumikas maja, 5 eurot, mille eest isegi ühekordsed madratsi- ja padjakatted. Kohapeal olnud kolm meest tegid kõik, mis oskasid, et me ennast mugavalt tunneksime. No me olime ühe prantslasega ka ainukesed sel õhtul. Muuseas veel öömajadest. Väga meeldis private albergue enne Oriot. Rosa on selle perenaine. Seal tasub võtta ka õhtusöök, mis oli võrratu, hind 8 raha. Veel meeldis väga Zumaia`s Villa de Luz, kus aga pakutav õhtueine oli ehk pisut kesisem, kui Orios. Kõige jäledam albergue olevat aga Santanderis. Meie panime koos kuue prantslasega linnast otsejoones läbi, aga hiljem kuulsin mitmelt, et see koht oli kohutav- väikses ruumis 40 kohta, õhku polnud, 2WC-d, narid kriuksusid jne. Mõni võttis pärast puhkepäeva. Rändureid oli sel aastal tõesti rohkem, kui mullu. Oli palju toredaid ja värvikaid tegelasi- näit. üks 75a. lõuna-aafriklane, kes käis Tour de France vaatamas ja siis otsustas osta jalgratta ja põhjatee läbida! Mina igatahes loen oma selle aasta camino igati kordaläinuks. Ja miskipärast tekkis huvi Camino Primitivo vastu ja ka Aragonese võiks olla huvitav. Ehk siis järgmisel aastal!

Aitüma vanaemale, vihjete eest, kuidas jalgu villidest säästa, kuigi, saapad on justkui testitud mitmeid kordi siin eestimaa peal ja tunduvad ok, ei tea ju iial, millal mingi aps teekonna pooleks lõikab, iga väiksemgi tarkus kulub marjaks!

http://mundicamino.com/ on tõesti väärt avastus, albergade nimekirjad ja rajalõikude värvilised profiilid talletatud, loodan tõesti, et kui ikka umbtotu pole, saab ehk ilma kaardita hakkama.

mis mul siin ikka lisada, pigem ootan veel mõnd selleaasta kogemust siit leida, jäänud on minekuni pisut üle nädala...;)

Veidi imestan, et teda nii kohutavaks peetakse, minu meelest oli täitsa munitsipaali keskmine, pealegi kesklinnas, vaiksel kokkuleppel lubati ka õhtul kauemaks linnapeale jääda, köök olemas, mina olen küll tunduvalt hullemaid näinud, ma arvan, et lääne inimesed on ära hellitatud. Samas näit ülemöödunud aastal ha-ha-haa jäid Logronos sakslased, prantslased lutikatega albergesse, kuigi sai näidatud ja seletatud, aga eestlased läksid püstipäi hotelli. Mis on 2 wc-d või voodikriuks lutikate kõrval. Estellas olid ka lutikad. Melides on meeste ja naiste pesula ühine, pese siis alasti või skafandris. Santiago suures Menoris tuli vähemalt enne erakätesse minekut naistel mööduda vetsuteel meestereast pissuaaride ääres. Tänavu hindan Cobreces ja Aviles kehvemaks kui Santander ja arvan, et Castro Urdiales oli umbsem, aga saime telki. Põhjateel suhteliselt palju uusi kenasid albergesid, seepärast vanad tunduvad kohutavad. Tänavu püha aasta tõttu rohkem matkajaid.

Tere kallid kaasteelised, tekitasime Facebooki Eesti Santiago Palverändurite fännilehekülje - http://www.facebook.com/pages/edit/?id=122714957790207&sk=basic#!/pages/Eesti-Santiago-palverandurid/122714957790207 - ideega Eesti Santiago palverändureid ka selles keskkonnas koondada. Mõte on vahendada Santiago-uudiseid, Eestis palverännuteemal toimuvat ja puhtisiklikke kogemusi - nagu siingi :) Hetkel leht väga kiirelt ei uuene, aga lootus on, et ehk leidub veel huvilisi, kes tahaks caminoteemadel sõna võtta ja fb-ski "kätt pulsil hoida". Loodan ise uuesti Santiagosse jõuda mõne aasta pärast. Senimaani aga rändan Eestis. Just nõnda nagu 2008 peale caminolt tulekut mõeldud sai.

Koledate villidega tuleb ikka koledat vaeva näha. Sai proovitud igast asju, aga läbiõmblemine aitas kõige paremini, kui juba villid olemas olid. Eks proovisin neid igati ennetada ja pmt kõik toimiski mingi maani.

Lihtsalt, äkki on kellelgi kasu, kui juba vill jalal ja kõndimine tahab silmanägemist võtta. Mind aitas :)