Kui aprillis tõesti maakondade vahel liikumine taas lubatud, siis soovitaks minna ka Positanosse ja Sorrentosse.

Just seda teekonda tahaks mõnel  kaunil kevadpäeval rollerdada, algusega Salernost. Liikluses peaks seis soodne olema ;) Ja küllap panen ka Caprile oma jalajälje maha.

Uurikski, kust ma seda eelinfot olukorrast riigis saan sobivalt  jälgida?

Autoga on Amalfi rannik üpris ebameeldiv sõitmiseks, kuigi praegusel ajal võib olukord olla parem. Muidu tavaliselt sellel kitsal teel meeletult turiste.

Kevadlogelus kõlab hästi. 

Järgneb pikem lugu, sest aastatagune reis samasse kohta tuli justkui uuesti lähemale, kui sellest kirjutada. Äkki kellelgi on kasu ka. 

Enam-vähem aasta tagasi olime nädala märtsikuus Napolis ja Amalfi rannikul. Napolist ilmselged päevatripid on Vesuuvi otsa ronimine ja Pompei. Mõlemad on ägedad. Parim osa minu jaoks sellel reisil.

Ovo kindlus oli väärt üles ronimist ja vaated merele ja Napolile loojangu ajal olid ilusad. Napoli jõuluallee (Via San Gregorio Armeno) oli ka mõnusalt värvikirev. Botaanikaaed ei vääri külastamist. Paremad pitsakohad on ka Napolis kohustuslikud :-). Napolis on palju väga ilusaid söögikohti. 

Me ööbisime peale Napoli ka Sorrentos, eesmärk oli kindlasti käia Capril ja kui oli aru saada, et see ei õnnestu, siis mistahes saarel Napoli lahes, aga ka need jäid ära. Iga hommik läksime lootusrikkalt sadamasse nii Sorrentos kui ka Napolis, et sõita saartele, aga iga kord vastati, et täna küll laev saarele väljub, aga tagasi vist ei saa ja ei tea tegelikult, kas sinnagi saab. Meri olla tuuline. 

Nii rahulikku merd tihti näha ei saa, aga Capril jäigi käimata :-). Piletimüüjate inglise keel oli puudulik ja minu itaalia oma veelgi puudulikum, äkki me lihtsalt ei mõistnud teineteist.  Turiste oli tookord juba koroona tõttu väga vähe ja mulle tundus see pigem majanduslik otsus, et pole mõtet 10-20 inimese pärast katamaraani merele saata. Kuidas kohalikud liikusid, ei saanudki aru. 

Amalfi rannik rolleriga on kindlasti mõnus, saab peatuda, kus tahad ja kunas tahad. Me sõitsime kohalike bussidega ja see oli kannatus. Jagan arvamust, et see on ebameeldiv sõitmiseks, sest looklev ja kitsas tee tähendas seda, et kõik liiklusvahendid tuututasid pidevalt ja buss kiirendas, pidurdas, pööras järsult - mul oli süda väga paha. 40 km sõitmiseks kulus poolteist tundi. Lisaks tundus ka, et peale kitsastel tänavatel jalutamise ei ole neis väikelinnades nagu Positano ja Amalfi jt midagi teha, kõik oli tühi ja kohvikud-poed üle ühe kinni, kuidagi nukker oli. Ehkki vaated merele olid imelised. 

Kindlasti tasub käia mõnes sidrunikasvanduses ja degusteerida limoncellot, mida sealkandis palju toodetakse. Või mõnes delis, kus maailma parimaid trühvlipestosid või erinevaid oliive järjepanu maitsta antakse. 

Tahtsime minna kõndima jumalate teele (Il Sentiero degli Dei), aga

olime eeltöö kuidagi kehvasti teinud ja arvasime, et läheme Amalfist bussiga või taksoga kuskile raja algusesse Agerolasse ja kõnnime siis  Nocelle/Positano suunas. Otsustasime pärastlõunal liikuma hakata, aga buss väljus nii hilja, et oleks jõudnud alles pimedaks kohale ja takso eest küsiti 70 eurot (Rome2Rio ütleb, et 17 min sõitu ja 20-25 eurot), mis tundus liig, aga paremat hinda ei õnnestunudki saada. Kahju, et jäi käimata, samuti kahju, et Caprile ei saanud. 

Meil oli aega ainult nädal ja see tähendas päris kiiret tempot. Kaks nädalat annab palju mõnusamalt sisustada ja kui miski jääbki mõni päev halva ilma või muu ebaõnne pärast tegemata, on päevi varuks.

Il Sentiero degli Dei, see kõlab hästi. Tänan juhatamast!

Miski nagu piirab minu tungivat huvi Caprile maabumise vastu, aga seda miskit tahan ma kohapeal kontrollida. Paistab, et just sama põhjus oli Teil, Kaia.

Käisime Amalfi rannikul augusti algul 2020. Turistide horde polnud, aga ei saa öelda, et tühjus oli. Roomas oli tühjus. Ummikute kartuses ma kindlasti ei loobuks sellisest vaatamisväärsusest.

Capri on must-see. Olen seal kahel korral käinud ja ei teadnudki, et sinna pääsemine võib keeruline olla. Esimesel korral võtsime takso pm terveks päevaks ja saime giidi taksojuhi näol pealekauba :). Teisel korral kasutasime kohalikku bussiteenust. Ise autoga saarele sõitma ei hakanud, kuna oli info, et palju autosid ja teed on ülikitsad ja nii oligi. 

Muidu on Napoli ja Amalfi piirkond väga lihtsalt sõidetav. Ma ei saa aru, millest räägivad need, kes hirmutavad Napoli või mägiteede eest. Tallinna liiklusega harjunud autojuhile ei ole seal midagi erilist.

Paljud saavad kindlasti šoki, aga mina ei saanud Napolist mitte mingit emotsiooni, või noh täpsustan, positiivset emotsiooni. Suhteliselt põgenesime sealt ja põgenesime Sorrentosse. Olen Amalfi rannikul 2 korda käinud ja see piirkond on mu üksvaieldamatu lemmik Itaalias. Mõlemad korrad oleme oma nii-öelda baasiks Sorrento valinud ja sealt siis teinud ümberkaudsetesse kohtadesse päevatripe. Ei teadnudki, et Caprile saamisega võib tõesti nii loterii olla, mõlemad korrad suvalisel päeval sadamasse sõitnud, piletid ostnud ja kohe ka saarele saanud. Ju siis on vedanud. Viimati käisin eelmise aasta septembris ning lisaks juba eelnevalt mainitutele on kaks soovitust, mis välja toon:

1. Üks superarmas butiikhotell  La Badia. Asub Sorrentos mäe otsas imeilusa vaatega Napoli  lahele. Kindlasti üks mu TOP 5 ilusamate hotellide hulgas, kus olen olnud: https://www.hotellabadia.it

2. Kui olete Sorrentos, siis võtke poole päevane tuur La Masseria farmi. See oli kindlasti meie reisi tipphetk. Väga armas pisikene farm, kus meile näidati tuuri käigus kõike, mida nad kohapeal kasvatavad ning hiljem saime kõike ka degusteerida - erinevad moosid, mesi, hoidised, oliivõlid, vein ja muidugi limoncello. Kõige krooniks tegi kohalik Itaalia nonna meile veel kohapeal lõunasöögi. Tõesti superautentne ja armas elamus! http://www.aziendaagricolalamasseria.com/en/

Käisime augustis Napolis ja Amalfil ning soovitan ka minna Il Sentiero degli Dei ehk Path of the Godsile jalutama. Rada ei olnud raske ja vaated olid tõesti väga-väga ilusad!!! Samuti on teepeal ka kohvikuid, kus saab värskelt pressitud sidruni- või apelsinimahla ning on olemas wc. Raja alguspunkti läksime varahommikul Napolist bussiga ja pileti ostsime bussijuhilt paari euroga. Kui peaksite Amalfilt Napolisse tagasi sõitma millalgi, siis soovitan minna praamiga päikeseloojangu ajal-imeline!

Itaalia enamus regioone on hetkel punased ja kirjas, et vaid töösõidud võimalikud. Et kas kuidagi on ikkagi võimalik ka turistina minna või on lihtsalt lootus, et aprillis on seis parem? Tahaks ise ka minna, aga jäin selle punase pärast toppama

Käisime aastaid tagasi Amalfi rannikul oktoobri teises pooles. Väljaspool hooaega oli see täiesti autoga läbitav. Vaated olid imelised ja ka peatusteks oli kohti. Leidsime väikse maantee ääres teeotsa, kust sai treppe ja väikseid tänavaid pidi alla randa minna, siis käisime mahajäänud hotellikompleksi uurimas, seal oli terve kaldapealne väikseid majakesi täis. Kui maantee tühi ja silmad lahti hoida, siis seal on igasugu huvitavat kohti. Lisaks siis veel veidi suuremad asulad oma kitsaste tänavatega ja vaatega merele.

Käisime 2 suve tagasi Juulis. Kevadel kindlasti mōnusam, sest pole nii tapvalt palav + palju turiste.  Napoli jättis väga räpase ja mitte väga meeldiva mulje. Vōimalik, et ka halb eeltöö, et kuhu minna-mida näha. See-ees Amalfi ja Capri olid imelised. Olime rendiautoga, mis oli Amalfi kitsastel teedel paras närvikōdi, et autot kuskil ära ei rihiks. Väike kriim ōnnestus ikka kuskil saada, ōnneks rendifirmas seda hiljem ei märgatud aga pinget oli küllaga.  Capri päevatripi broneerisin internetis ette. Ilmselt kallim aga kōvasti mugavam. Teenusepakkujaid leiab googeldades erinevaid. Meie reis algas Sorrentost. Hinna sees oli siis hommikul kell 7 transport ööbimiskohast sadamasse, giidiga laevareis Caprile, sōit paadiga ümber saare mis oli väga suur elamus, vaba aeg saatel 6h ja siis ōhtul tagasisōit ja transport tagasi ööbimiskohata. Reis maksis äkki 60 euri inimene vms. Täpselt enam ei mäleta. Capril ise liikusime ringi jala + bussiga.  Amalfil kohati oli rendiauto takistus, ei saanud sisse pōigata nt Positanosse. See-eest sai lihtsalt käia mägedes, nt Nocelle ja Ravello mis on täielik must-go. Villa Cimbrone aiad ning merevaatega balcony on koht, mis kuulus paljudest filmidest.  Ka ühe ööbimise broneerisime rannikust ülespoole mägedesse, San Michele lähedale, kust lähedalt algab ka Jumalate matkarada. Imelised vaated ja täiesti teine fiiling, kui all rannikul. Pilvise ilmaga vaateplatvormil seistes oled kohati pilvede sees.