Imelik teemapüstitus, eks ole?
Aga vahel on oodatud ja reaalsuse vahel oodatust suuremad käärid. Minu suurim pettumus on Usbekistani kuulus plov, vahet polnud, kus seda sõin. Täielik jama igal pool Usbekistanis, aga hea teistes stanides.
Minu suurim pettumus oli kui läksin sugulastega koos Palanga autoreisile - me ikka väga erinevad inimesed. Nemad keskendusid ainult ostlemisele ja ülejäänud aja veetsid toas telekat vaadates. Meie olime toas vaid magamisajal ja ülejäänud ajal sebisime igal pool (s.h. Klaipeda ja Nida poolsaar) - nimekiri läheks pikaks, aga nädalavahetus oli nii sisukas. et abikaasa sammumõõtja näitas 20000+ sammu päevas.
Aga pettumus oligi vaid reisikaaslaste osas - ise jäime rahule!
Otseseid pettumusi pole olnudki, aga näiteks New Yorki ja Heidelbergi (mida on nimetatud ka Saksamaa üheks ilusaimaks linnaks) osas olid ootused veidi kõrgemad kui tegelikkus. Ja Barcelonas olles oli ka pisut raske aru saada miks just seda linna sedavõrd fännatakse.
Kuna eespool tuli juttu reisikaaslastest ja mitu korda mainitud Sofiat, siis need paar korda kui kunagi ammu seal käisin on hoopis vägagi positiivselt meelde jäänud. Heade kaaslaste tõttu just. Nii, et kui on head ja toredad kaaslased võib igale poole minna! Ja mõlemal korral oli ka kohalike vastuvõtt vägagi hea! Nii et eks need olegi sageli rohkem määravamad kui koht ise. Lisaks mäletan et tollal oli Sofia ikka väga odav linn.
Käisin Barcelonas ja olin ka tiba "mäh". Aga enne teist korda lugesin läbi Mirjam Johannese "Minu Barcelona" ja see tegi kohe ka linna väga põnevaks.
Nii et mõne minu reisi-pettumuse taga on olnud enda laiskus - pole uurinud, lugenud, süvenenud. Kõik kohad saab endale ilusaks huvitavaks teha, ka oma koduküla metsasalu.
Pettumus on siis kui ootad midagi erilist ja ei suuda olemasolevast üllatuda. Mis Heidelbergi puutub, siis nõuka aja lõpul õnnestus mul seal sugulastel külas käia. Kena linnake. Ühel õhtul viidi mind erilisse restorani. Mu vaimusilmas olid Pärnu Rannarestoran, Tallinnas Pirita ja Tartus Kaunas, mis olid kõik uhked suured hooned, peened road, elav muusika, melu, tants ja trall, pidu poole ööni. Heidelbergis aga väike, imeväike vana saksa puumajake. Vaatasin silti "Restoran" ja ei uskunud oma silmi. Iidvana madal majake, paar väikest toakest, kitsukesi kaheseid laudu oli kokku umbes 8-10 kokkusurutult kahe toakese peale. Hubane oli küll, küünal laual jmt. No ja siis toit! Umbes 2 cm2 tükk hirveliha suure taldriku keskel (koheselt tuli meelde me oma jõuluaegne suur metslooma kintsutükk, mis ei tahtnud praadimiseks ehtsasse puuahju ära mahtuda), väike kogus mingit maitsvat püreed ja soustijoonistus. Ma ei ütleks, et olin pettunud, pigem sel ammusel ajal väga-väga üllatunud, et iga söögikoht võib kanda nimetust restoran ja elavat muusikat ning tantsu polegi. Samuti üllatas mind imeväike toiduportsjon oma kosmilise hinnaga. Ükski reis ei ole pettumust valmistanud, pigem igasuguseid üllatusi ja kapaga kogemusi andnud.
Nagu Kivirik õieti mainib, et pettumus tuleneb eelkõige sellest, kui Sa ise oled endale maalinud hoopis teise pildi. Ma üleelmine aasta otsustasin sõita rongiga Buffalost(NY) - New Yorki. 8 tundi küll, aga olime juba niipalju lennanud, et naine ei viitsinud enam. See selleks. Ma siis kujutasin ette, kuidas rongi aknast mööduvad stepi väljad, seal kappavad kauboid, ajades loomakarju. Sai siis sõitma hakatud ja nii nagu algas, nii ka peaaegu lõppes - tekkis tunne, et sõidad Tallinnast -Pärnusse. Ainult puud ja pöösad kohe rongi rööbaste ääres. Vahepeal ka mõni suurem peatus. (Suitsu sai teha ainult 2 -l peroonil- seda siis rongisaatja teatas). Aga rong ise oli mõnus ja sõit läks kiiresti.
Enamik pettumusi juba üles loetud. Minu jaoks USA, Disneyland (üldse enamus lunaparke). Kuigi ma neid otseselt pettumusteks ei loeks, saan aru kui kellegile meeldib, aga lihtsalt pole minu tassike teed ja kui on valikut, siis uuesti vist ei läheks.
Samas on üldistada raske, mida suurem riik seda mitmekülgsem see on ja tihti puudutab see ebameeldiv osa vaid väikest osa riigist. Hea näide on Mehhiko, mille ebameeldivat kogemust siin kirjeldati - võin suure tõenäosusega arvata et kirjutaja käis Yucatani poolsaarel, mis aga on vaid 5-7% Mehhiko territooriumist, turistidest ja nende koorijatest pungil ning ise ka sinna enam ka ei läheks. Mujal Mehhikos sellist tüütamist ei harrastata, igaüks ajab rahulikult omi asju ja võrdlus Egiptusega on ikka väääga kauge.
Mulle tundub, et väga olulist rolli mängib siiski ka turundus. Kui vaatame kasvõi meie telekanaleid, Netflixi, kinosid, aga ka meediat laiemalt jne. ning mõtleme mida seal näidatakse või millest räägitakse, siis pole ime, et tahetaksegi minna Disneylandi, USA-sse, Pariisi, Barcelonasse jne. Ja ootused on väga kõrged. Tegelikkus võib olla aga teine.
Samas jäin mõtlema kui palju (õigemini vähe) on räägitud meil näiteks Pantanalist (või ollakse sellest üldse kuulnud), aga ka mida teatakse et saab näha Patagoonias või kasvõi mõnes Rumeenia või Hispaania vähemtuntumates ja turistide lemmikkohtadest eemale jäävates nurkades sarnaselt ülaltoodud Mehhiko näitega? Hea, et vähemalt siin foorumis on viimasel ajal korduvalt juttu olnud näiteks Pakistanist, mida ju ka väga ei teata ega mujal tutvustata.
Ühesõnaga - maailm on tegelikult laiem ja mitmekesisem kui meediaekraane vaadates võib paista.
Tais kuulus The Beach. Täielik õudus kuubis, kus turistid liiguvad hanereas üksteise järel nagu sõjaväes. Inimesed, kes grupist maha jäävad, kisendavad paanikas, et enda paadile jõuda, rannas vette minna ei tohi, läbi mögatoni lõuatakse kogu aeg hoiatusi ja keelde. Sinna ei lähe ligilähedale ka enam. Aga reklaam on vägev.