Tegin viamichelin.com abil teekonna läbi Tende tunneli ja Grasse poolt tagasi, see näitas ajakulu üle 11-12 tundi, see on meile natuke liiga suur tükk üheks päevaks. Aga tänud soovitamise eest, loomulikult tahaks võimalikult rohkem näha kui juba nii kaugele mindud!

St. Bernardino ise läbitud Itaalia suunal Airolosse. Vaated on jumalikud. Parim koht oli parkla, kust supervaade serpentiinidele ja Airolo linnale. Parkla juures oli "Kalliskivigrott"- pood kus oli hunnikutes igasuguseid tuntud ja vähemtuntud mäekristalle. Investeerimisvõimalus oli ka väga paksu rahakotiga turistile. Kõige suurem vaenlane ongi mootori ülekuumenemine. Kui auto mass on mootorile raske, tuleb sagedamini vaateid nautida. Ja veelkord- igasuguste navigaatorite pakutud aeg tuleb Tambovi konstandiga läbi korrutada. Vastasel korral avastate ennast kaugel igasugusest ööbimisvõimalusest. IXXX-i poolt soovitatud soojad riided ja täis paak pole suusoojaks öeldud.

Õiendan nüüd siin ühe vana võla sest maalilisi Alpi mägiteid sai juulis piisavalt nähtud :)

Päev 0. Alustuseks sõitsin läbi Baseli Bernini sealt pöörasin kiirteelt ära ja läksin Friibourgi, Gruyerese, Gstaadi ja Aigle kaudu Martignysse. Gstaadist Aiglesse saab sõita mööda Route du Pilloni mis viib üle Pilloni kuru - Col du Pillon (1546 m). Martignyst Prantsusmaa poolele Chamonixi läheb Route de la Forclaz mis kõrgeimas kohas, Col de la Forclazis ulatub 1527 meetri kõrgusele merepinnast. Sõitsin selle järgmisel päeval ka teist korda läbi, seekord Prantsusmaalt Sveitsi. Ilusaimad vaated ja põnevaim teeosa on Martigny linnast väljasõit.

Päev 1. Järgmise päeva hommikul alustasin sõitu ümber Mont Blanci massiivi. Alustuseks Route de la Forclaz Prantsusmaalt Sveitsi. Sveitsist, Martignyst, mööda maanteed E27 edasi Itaalia poole ning natuke enne Grand Saint Bernandi tunnelit Colle di Gran San Bernardole. Tõus tippu oli looduslikult selle päeva teedest kõige kaunim. Karm ja puutumatu kõrgmäestikuloodus, lumised tipud ja kärestikulised jõed. Kuru kõrgeim koht Sveitsi ja Itaalia piiril on 2473 m üle merepinna. Edasi laskumine Aosta orgu. Kes on näinud esmavarianti filmist "Italian Job" sellele tulevad need kurvid ja vaated tuttavad ette.

Aosta on kena väike kõrgmägedest ümbritsetud linnake kus jätkub tegevust ja vaatamist kolmeks, neljaks tunniks. Roomaaegsed varemed, keskaegsed kirikud ja muidugi vaated linnast mägedele. Aosta org ise aga väärib kindlasti pikemat uurimist kuna peale kauni looduseja matkaradade leiab sealt kulganisti keskaegseid kindluseid, kirikuid mis kõik asuvad väga maalilistes kohtades.

Aostast edasi viis tee tagasi Prantsusmaale kuid sedakorda üle Väikese St. Bernardi kuru (2188 m. Ning sealt edasi Comblouxi öömajale. Ringi pikkus natuke üle 300 kilomeetri ning aega võttis see 10 tundi. Sinna sisse jäi paaritunnine lõuna ja ringkäik Aostas ning loomulikult peatused mäekurudes ja muudes kaunite vaadetega kohtades. Ilm oli normaalne ning sõit mööda serpentiine üles-alla pakkus sedavõrd palju põnevust et mingit pingimaitset ei tekkinud. Oleks kindlasti tahtnud ka mägedes natuke rohkem jala ringi kolada. Seetõttu soovitaks teistel selle ringsõidu tegemine jagada kahele päevale. Ning põhjalikum tutvumine Aosta oruga võtab kindlasti vähemalt kolm neli päeva aega. Tehtud tuur ümber Mont Blanci pakkus piisavalt kauneid vaateid ning sõidupõnevust käänulistel ja turvamata mägiteedel kus ühel pool kitsast teepiireteta teed mägi ning teisel pool kuristik. Kui aega napib siis valik üks on Colle di Gran San Bernardo, valik kaks le Col du Petit Saint Bernard ja valik kolm Col de la Forclaz. Ugine ja Megeve vahele jääb ka mööda Gorges de lArly kanjoni kaljuserva ülespoole kulgev ülikäänuline Route du Val dArly mis pakub lisaks vaadetele ka ülimat sõidunaudingut.

Päev 2. Hommikul alustasin Comblouxist sõitu lõunasse, esmalt Albertvillei ja sealt edasi mööda Routes des Grandes Alpes maanteed Brianconi suunas. Kuna alguses oli ilm väga udune ja vihmane siis peale udus vastutulevate autode ja jalgratturite eriti midagi ei näinud. Esimene kõrgeim kuru, Col du Telegraphe (1566 m) sai läbitud umbes kümnemeetrise nähtavusega. Kuid ilm mägedes on juba selline et ühes orus sajab ning üle kuru sõites paistab järgmises päike. Jõudes ühte kõrgeimasse Alpides asuvasse kurusse Col du Calibieri (2642 m) oli nähtavus juba piisavalt hea ning ülevalt avanesid maaliliseimad vaated kogu reisi jooksul. Vaatamata sellele et ilm üleval oli tuuline ja temperatuuri vaevalt +10 kraadi olid nii mõnedki ratturid end üles sõtkunud. Jalgratturid on Alpides sõites eraldi teema kuna Tour de Francei radadel kohtab neid väga palju ning udus ja serpentiinikäänakutel tuleb silmas pidada et ootamatult võivad nad vastu kihutada või kurvistel tõusudel auto ette jääda.

Edasi viis Suur Alpide maantee läbi Brianconi linna kus asub pirakas Vaubani kindlusekompleks. See linn on ka Euroopa Liidu kõrgeim linn - 1326 m. üle merepinna. Euroopa kõrgeimal asuv linn on Davos Sveitsis - 1560 m. Siin tasub teha lõunapeatus.

Vahemere poole sõites läbisin Varsi kuru, 2109 m. ning peale paari tundi tõuse ja langusi jõudsingi Euroopa kõrgeimasse asfalteeritud teega punkti - Col de la Bonettile (2802 m.). Kahjuks oli ilm selleks ajaks jälle vihmaseks ja uduseks pööranud ning sealseid vaateid imetleda ei saanud. Küll aga oli viimane tõus elamus omaette sest tee muutus lõpus päris kitsaks, niigi kidur taimestik lõppes täiesti otsa ja asendus tumedate kaljudega kus lisaks ääristasid teed erinevatest sajanditest pärit kaitserajatised. See kuru oli sõdade ajal üliolulise strateegilise tähtsusega läbipääsuväravaks üle Alpide. Loomulikult puudusid ka iteepiirded. Kuru ületatud muutus ilm jälle päikeseliseks. Nice`i poole laskudes jäi mõne kilomeetri pärast teele huvitav väike kummituslinn mis paarsada aastat tagasi majutas lähedalasuva kindluse personali. Praegu aga ulus lagunenud varemetes tuul. Laskumine läks libedalt kuid pikast sõidust oli õhtuks tekkinud paras tüdimus ning kahjuks kaljust Mercantouri rahvusparki, millest maantee läbi läks, enam lähemalt uurida ei viitsinud sest õhtusöök Vahemere ääres ootas juba.

Kuigi reisi teine päev Combloux - Cagnes sur Mer ei olnud kilometraažilt pikk, vaid 400 km, kulus mägiteedel koos pildistamispeatuste ja väikese ringkäiguga Brianconis selle läbimiseks 13 tundi. Kõik olulised kohad sai küll ära nähtud ja sõidumõnu mägedes ka nauditud kuid järeltulijatele soovitaks selle teekonna jagada kaheks. Esimene päev Biranconini ja teine päev Brianconist Vahemere äärde. Nii mõnedki põnevad teel olnud kohad jäid kahjuks nägemata. Samuti oleks soovinud rohkem kolada mäekurudes.

Autol ei tekkinud sõidu ajal mingeid probleeme, juhil ka mitte ning kõrvalistuja oli väga kõvade närvidega. Kui keegi tulevikus soovib nautida autosõitu kaunitel ja maalilistel mägiteedel siis need kaks marsruuti rahuldavad absoluutselt kõik vajadused.

Route des Grandes Alpes

Sel suvel sõitsime läbi Route des Grandes Alpes`i mägimaantee. Püüdsime marsruudi koostamisel parimat ja välja kukkus see lõpuks nii:

Alustasime Alpimaantee alguspunktist Thonon les Bainsist Genfi järve ääres ja sealt edasi: Cluses – Annecy – La Clusaz – Flumet – Beaufort – Val dIsere – Val Cenis – Modane – Valloire – Briancon – Guillestre – Vars – Jausiers – Col de La Bonette – Jausiers – Barcelonette - Entraunes – Guillaumes – St. Martin Vesubie – Bollene Vesubie – Sospel – Menton

Teekonna kogupikkus oli lõpuks veidi üle 750 kilomeetri ja mäestiku läbimisel sõitsime nelja päeva jooksul üle kahekümne kuru. Kõrvalpõikena käisime läbi Annecy linnast ning kõige parema ja täpsema Alpitee kaardi, kuhu olid peale märgitud kõik kurud ja kõrgused ei olnud mitte kodus ettevalmistatud, vaid see mille saime teeäärsest turismiinfopunktist. Peale turistide on sealkandi teedel palju jalgrattureid, selle piirkonna teelõigud on aegajalt Tour de France marsruudis ja trenni tehakse neil tõusudel ja langustel massiliselt, eriti Col de lIserani ja La Bonettei kandis

Alguspunktist Thononist ca 15 km kaugusel Morzine poole jääb tee lähedale kanjonisse kuradisild Les Gorges du pont du diable. Veidi hiljem, Roselendi paisjärve ääres on telkimiseks ilusaid laagripaiku ja alates siitkandist muutusid vaated mägedele ja kurudele aina avaramateks ja teeservad kõrgemates kohtades lumisteks.

Veel üks kõrge tamm on lIserani jõele tekitanud Lac du Chevrili nimelise järve. Üle tammi sõites saab käia 1992 aasta Tignese freestyle olümpialinnakus. Tignese endine küla jäi 1952 aastal tammiehitamisega järve põhja ja praegused asumid ja suusakeskused on kõik hiljem ehitatud. Üks sealne 4,2 km pikkune suusatõstukirada kuulub reklaami järgi maailma pikimate hulka ja kogu suusakompleksi hinnatakse maailma suurimaks.

Jõudes Val d`Isere linna, me sealt hetkel edasi sõita ei saanud,sest jalgrattavõistluste tõttu oli tee kinni. Et muud võimalused edasisõiduks puudusid, tegime linnas paaritunnise lõunapeatuse. Ka selliseid värke juhtub sealkandis.

Üle Col de l`Iserani kulgev maantee on Euroopa kõrgeim sillutatud teega kuru, millel kõrgust on 2770 meetrit üle merepinna. Selle teelõigu avamisega 1937. aastal loeti juba sajandi alguses plaanitud Vahemerd ja Mont Blanci ühendav tee valmis saanuks.

Modanest mõne km kaugusel asuvate Forts de lEsseilloni kindluse viis tugipunkti ehitati 19.sajandi algusepoolel, kui see piirkond kuulus veel Sitsiilia Kuningriigile. Üks viiest kindlustusrajatisest, Redoute Marie-Therese, asub teisel pool Arci jõge ja sinna viib jõest rohkem kui saja meetri kõrgusel olev kitsas rippuv kuradisild Pont du diable. Neid kuradisildu on Prantsusmaal päris mitmeid.

Edasi lõunapoole kulgedes oli järgmiseks kõrgemaks kohaks Col du Galibier 2645m. Seal on võimalik parkimisplatsilt ronida veidi kõrgemale tipu otsa ja sinna paigaldatud panoraampildi abil saab looduses paika panna ümbruskonna mäed, kust muude tippude hulgas paistab ära ka Mont Blanc. Sealt kaugele enam ei jäänud Euroopa Liidu kõrgeim linn, 1326m kõrgusel asuv Briancon ning selle Porte de Pigneroli vanalinn.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Col de la Bonette, mille kõrgus merepinnast on 2715 m. Ümber tipu, Cim de la Bonetti on rajatud silmustee, mis tõuseb 2802 m kõrgusele ja sealt päris tippu ronides näeb 2862 meetrist kõrgusmärki. See tee on saanud Prantsusmaa kõrgeima asfaldtee tiitli ja on ühtlasi ka kõrgeimaks läbivaks, mitte tupik teeks Euroopas ja samuti kõrgeimaks punktiks, mida on läbinud Tour de France. Kõrgeimat kuru läbiva tee tiitlit see endale ei saa, sest tegemist on ümber mäe tiirutava silmusteega, mitte kuru läbiva maanteega.

Vahel kasutatakse ka nimetust Col de la Bonette – Restefond. Need on lähestikku, teineteisest 2-3 km kaugusel asetsevad kurud, mis koos moodustavad selle piirkonna terviku. Nüüd, juuli kuus, koristati Restefondi kandis traktoriga teelt veel sinna vajunud lund ja ka Bonette tippu ronimine tähendas kohati sumpamist läbi lume.

Jausiersi ja Sospeli vahelisel alal paikneb Mercantouri Rahvuspark. Sõitsime Jausiersist La Bonette kurule ja siis sama teed jälle tagasi, et mitte ilma jääda Barcelonette – Entraunese vahelisest teelõigust ning Col de la Cayollest, kus asja võlu seisnes selles, et tee kulgeb kohati kalju sisse raiutud kitsal serval ning põhilise sõiduelamuse sai just kuristiku poolne kõrvalistuja. Siin ja veel paaris kohas teekonna vältel oli kohti, kus haagissuvilate või matkaautodega oleks parasjagu jänni jäänud. Kogu see kant oli turistidest väga tühi ja silma hakkas vaid mõni väga üksik auto.

Kõiki Route des Grandes Alpes`e teeharusid ei jõua ühe korraga läbi sõita ja avastamist jätkub ka järgmisteks kordadeks.

Kas matkaautoga hättajäämine oli kuidagi seotud kõrgusega? Kas see kaljuservale raiutud tee oli ka mingi kõrgusepiiranguga? Osad sellised teed on justkui kalju sisse raiutud galeriid ja kippuvad teinekord madalad olema. Järelveetavad haagised on paljudel sellistel äkilistel teedel üldse keelatud. Tihti tähendab jännijäämine lihtsalt hoolikat manööverdamist ja väikest pöörderaadiust või siis kitsaid tänavaid. Sellega on bussi ja haagiseomanikud harjunud aga tavaauto omanikule tundub asi lootusetuna.

Kõrguse või pikkuse osas mina piiranguid ei näinud. Liiklemise poolepealt on bussi- ja haagiseomanikud küll tõenäoliselt oma sõiduriistaga harjunud aga kui vahel harva varustust renditakse võib mõnel kogemusi ka nappida. Sirgetel teedel pole sõiduga probleeme aga kitsamates oludes need tekivad. Kaljusse raiutud galerii oli teekonnal olemas ja piisavalt kõrge matkabusside jaoks, suurtele reisibussidele oleks ruumi väheks jäänud.

Ummikuid tekkis paaril korral kohtades, kus korraga mahub sõitma vaid ühes suunas. Neis kohtades oli ka teelaiendeid, aga kuhu alati ei pruukinud mahtuda haagisega sõiduk. Kui sellises kohas kaks pikka kokku satuvad, võivad teised tükk aega loodust pildistada. Just selline olukord juhtus olema Cayolle kurul. Üldiselt haagissuvilad hoidusid kitsastest ja käänulistest kurudest, neid oli seal väga vähe.

Selgus, et tähtsust on ka nädalapäevadel. Laupäevasel päeval, 6. juulil oli külaläbivale peateele ülesseatud lava ja istepingid ning liiklus suunati ümber kenadele kitsastele ja mägistele kõrvaltänavatele. Üks haagissuvila oli seal tõsises hädas ja leidis lõpuks võimaluse enda taha kogunenud autod mööda lasta. Võibolla jäigi pidustuste lõppu ootama või läks tagasi aga esialgu otsustas küla jalgsi läbijalutada ja võimalusi hinnata. Haagise jaoks oli see olukord pisut keerukam kui tavaliselt, aga läbitav.

Teekonna vältel juhtus ka seda, et mõni ei tunnetanud oma sõiduki gabariite, jättis endale teeserva paarimeetrise varu ja surus meid teepeenrale. Korra lõikas vastutormav haagissuvila tugevalt kurvi ning meid päästis vaid kiire pidurdus ja seismajäämine, rattad rohus teepeenral. Kummitus kadus nagu tuul ja selle juht ei saanud vist arugi, mis juhtus.

Kui manööverdusoskus olemas siis jänni ei jää, jamad tekivad kui mõnel ei ole.

Need olid teekonna vältel vaid mõned üksikud, pigem lõbusad liiklemisalased juhtumised ja minu arvates on Route des Grandes Alpes Euroopa ilusamaid mägiteid.