Mul suurem viiene, hakkasin õpetama talle vist 3-4lt, et oskab ise kirjutada oma nime, minu nime ja tel. numbrit nii käsitsi kui nutiseadmes, Eesti koodiga. Järgmisena õpime tel. numbri ütlemist ja lauseid inglise keeles ( a la (my name is, my mother name is her phone number/whatsapp). Oluline on ka, et kui saab kellegi telefoni kätte, siis saab ise otsida FB mind üles ja vajutada share live location nt või teha videokõne. Samuti, et oskab erinevate telefonidega helistada, nii telefoni teel kui kasutades äppe (messenger, whatsapp). Meil pole õnneks vaja läinud, aga eelmisel kevadel aitasin Eestis üht esimese klassi poissi, kes oli läinud vale bussi peale (ja suvalises kohas maha tulnud) ja telefoni tal polnud. Küsis nuttes, et kas saan aidata, andsin talle kohe oma telefoni kätte, aga tuli välja, et ta ei osanud seal trükkida ega teadnud ema numbrit, otsis päeviku välja, et seal peaks olema. Panin ise numbri, valisin ja tahtsin poisile anda aga ta ei julgenud kõrva äärde panna, andis mulle tagasi, rääkisin ise siis emaga ja ema tuli järgi. Jutu point on see, et tegelikult peaks selliseid asju harjutama, et kas või telefoniga rääkimine ja helistamine. Samuti võiks olulised asjad peas olla, nagu vanemate numbrid, st nt kui telefoni aku saab tühjaks ( suurematel lastel) või see käepael või paberitükk taskust ära kaob.

Meie oleme kasutanud mitmeid võimalusi. Täna on lapsel käe peal AppleWatch GSM võimekusega ja kuskil taskus AirTag.

AppleWatch Eesti e-simidega kahjuks sidepidamise osas välisreisidel abiks ei ole (kui siin just viimastel kuudel pole muudatust toiminud), KUID võime algatada hädaabi kõne (112 või 911) säilib ka roamingu toimimisest sõltumatult. Oluline muidugi, et laps teab, kuidas seda algatada. Plussiks ka see, et hädaabikõne algatades edastab AppleWatch ka hädaabikeskusele endale teadaolevad oma asukoha koordinaadid.

AirTagide suur pluss on nende ülesehitus, mis põhimõtteliselt eeldab mõnekümne kuni 100 m raadiuses mis tahes Apple seadme olemasolu. Paarikümne meetri kaugusel on võimalik ka telefoniga (eelduses, et AirTag on just nimelt selle telefoni AppleID-ga seotud) ka päris täpselt leida suund jne.

Ise olen need AirTagid paigutanud reisil ka kõikidesse kohvritesse ning ka sellest on reaalselt abi olnud.

Päris pahalaste suhtes on aga airtagide abi piiratud -- nimelt ca 30 minuti pärast hakkab pidevalt võõra airtagiga koos liikuv iPhone sellest hoitama ja siis võib päris pahalane seda airtagi otsima hakata.

Lapsega reisil silmside kaotamise osas on oluline ka kokku leppida mõlema käitumine. Vältimaks olukorda, nagu vanas multikas, kus päkapikk maja otsima läks.

Näiteks on vaja kokku leppida, et laps avastades, et ta vanemat enam ei näe, kas jääb alati täpselt sinna, kus ta selle avastuse tegi või äärmisel juhul liigub tagasi kohta, kus ta kindlasti teab, et vanemat viimati nägi ja jääb sinna.

Kui laps kohalikku keelt ei oska, on hea panna talle kohapeal arusaadavas keeles kirjake taskusse, kus on kirjas tema nimi, rahvus, vanemate nimed ja kontaktandmed. Miks mitte ka lause, et "olen oma vanemad kaotanud, palun püüdke helistada mu vanematele ja kui see ei õnnesu, palun kutsuge politsei".

Ise oleme lapsele alati rääkinud, et kui keegi abi pakub, siis kaasa tohib mina eranditult vaid vormis politseinikega.

Ülalkirjeldatud abivahend kasside-koerade leidmiseks tundub olema ka vägagi nutikas. Mõistlik oleks see siis pigem kinnitada lapse riietesse nii, et see ei saa sealt mitte kuidagi välja kukkuda ja et seda ei oleks ka võimalik lihtsalt ja kiiresti eemaldada.