Ilmselt mitte väga traditsiooniline küsimus, aga point selles, et kuna olen väga pikalt reisinud kohtades, kuhu turiste satub vähe, siis tuli idee võrdlusmomendiks korraks jälle ära kogeda ka üks turismiuputus. Eks need kohad on vähem või rohkem ju teada - Veneetsia, Eiffeli torn jne.
Aga oma kogemustest, mis teil on selline koht olnud, kus turiste on olnud tõesti liiga palju? Et siis mida "soovitate"? Jääks pigem Euroopa juurde.
Olen seda ka varem kirjutanud, aga minu kogemuse põhjal kindlalt suvine Mallorca. Seda mitte üksnes sellepärast, et seal oli väga palju turiste, vaid isegi rohkem seetõttu, et suuresti massiturismi tõttu puudus seal minu hinnangul kohalik ja omalaadne atmosfäär. Ehk nii arhitektuur, köök kui ka elukeskkond olid ilma oma ja eristuva karakterita. Palju turiste oli loomulikult ka Maltal, samuti siin korduvalt mainitud Prahas, kuid neis kohtades oli lisaks turistidele (keda oli küll tuntavalt vähem kui suvisel Mallorcal) siiski tunda ka kohalikku aurat ning oli piisavalt ka oma karakteriga kohti mida uudistada.
Prahas muidugi ei meeldinud mulle, et turistis nähti üksnes ja ainult kõndivat rahakotti, seda oli seal tõesti tunda oluliselt rohkem kui ükskõik kus mujal. Nii, et liigturism andis seal läbi selle tunda ja seetõttu ei tõmba ka mind sinna eriti tagasi. Samas summa summaarum on liigturismi sümboliks mulle siiski Mallorca.
Tegelikult jäi mulle teemaalgatusest silma ka - väheste turistidega kohad - see võttis mind isegi rohkem mõtlema, sest erinevalt liigturismi kohtadest ei tulnud mul siin kohe midagi ette. Kui siis ainult ehk Läti-Leedu (väljaspool pealinnu) ehk ka mõned kohad Poolas, samuti Kesk-Saksamaa väikelinnad. Aga jah - neid kohti peab samuti hästi teadma!
Sloveenia - Bled ja Triglavi mäestik. Põgenesime sealt ummisjalu. Ummikud ja rahvamassid. Olime ka lollil ajal, augusti algus. Enne seda käisime Karavanke mäestikus Sloveenia-Austria piiril - täielik tühjus, mõnusad mägimajad. Mäestikud on sarnased, Karvanke ehk isegi suurem ja ilusam, kuid Triglav on kuulsam - ja erinevus oli meeletu.
See on vist ka ainus kord, kus Euroopas inimesed mind häirinud on. Olen käinud läbi enamiku Euroopa riike ja suurlinnu, Louvred ja Vatikanid ja Veneetsia ja Eiffeli torni, ka ülal kirutud Praha Karli sillal õige mitu korda. No ei ole häda olnud teiste turistidega.
Keeruline küsimus selle liigturismiga. Kas see häirib või mitte see on juba iseküsimus. Paljudesse kohtadesse on mindud, teades, et selline olukord on olemas. Näited:
1. 20 aastat tagasi Hurgadast Luxori minek. Siis mindi konvoi saatel - 40 bussi turiste täis. Loomulikult oli siis Karnakas või Kuningate orus rahvast murdu.
2. Rhodosel- Liblikate orgu korraldatud ekskursioon. Kõik bürood teevad reisi ühel ajal. Treppidest ülesronimisega oli ikka palju vaeva. Rahvast täis. - Üksinda minnes, mingil teisel ajal- ei tea kas oleks vähem.
3. Omaette käik, kuid New York Time Square on alati õhtuti rahvast täis.
4. Bangkok - Hiina linnaku turg - ei jõudnud paljudes kohtades letini.
5. Tuneesia -Sousse-Medina turg - sama mis p4
Nii et vastus küsimusele liigturismist on kaheotsaline.
Brugge. Sattusime paar aastat enne koroonat mitme suure Hiina grupiga samal ajal.
Prahast ja Karli sillast kartsin palju hullemat. Samuti juulikuise Louvre ja Versaillesi puhul kartsin, et on veel hullem. Realistlikud ootused ja etteostetud piletid ja eeltöö, et mida ma täpsemalt näha tahan ja kus see on, tegid kogemuse täitsa talutavaks.
Ma sattusin mais Firenzesse. Suurematel tänavatel ja väljakutel oli väga tüütu - linn kuulub ameeriklaste, eriti koolilõpetajate nö kohustuslikku programmi Euroopas ja sellises kontsentratsioonis polnud nendega koos tore. Samas, nagu kõigis teistes turistide seas poppides linnades (ka siin mainitud Veneetsia, Praha), piisab hullumeelsest rahvamassist pääsemiseks pöörata kõrvaltänavale ja minna TripAdvisori listis esikümne teise poolde jäävatesse paikadesse. Oluliselt rahulikum ja mõnusam
to Pets, mina tean vastust su küsimusele "2. Rhodosel- Liblikate orgu korraldatud ekskursioon. Kõik bürood teevad reisi ühel ajal. Treppidest ülesronimisega oli ikka palju vaeva. Rahvast täis. - Üksinda minnes, mingil teisel ajal- ei tea kas oleks vähem." - saan öelda et on vähem rahvast, olen käinud omal käel nii autoga kui ka tavalise liinibussiga.
Hästi paljudes kohtades eelpoolmainitutest käinud, aga kuskil mujal pole olnud nii hull kui kaks suve tagasi Horvaatias Plitvičes. Täiesti ulme. Esimene tund- poolteist möödus hanereas sammhaaval. Päevake hiljem sattudin Zadari päikseloojanguks- sama teema. Kogu see jant võttis mul igasuguse isu veel kunagi Horvaatiasse minna. Väljaspoolt Euroopat on äramainimist väärt Austraalias olev Great Ocean Road. Bussitäite kaupa asiaate, kes isegi ei naudi vaadet vaid teevad 20+ pilti endast igast küljest- tahaks infotahvlit lugeda ja vaadet nautida, aga võimatu.
Oeh, südasuvine Kreeta - turistidest äratrambitud Elafonissi rand ja meeletud rahvamassid õhtuses Chania linnas, nii et kõndidagi oli keeruline. Ka Kourtaliotiko kanjon oli nagu festival. Õnneks leidsime ka märksa rahulikumaid randu ja vaikseid inimtühje kanjone ning ööbisime mõnusas väikelinnas, aga mõned kohad kuhu sattusime olid küll väga ülerahvastatud. Tuleb vältida turismiteatmikes olevaid saite, kui neid lugeda siis paljud kohanimed hakkavad korduma ja need ongi turistilõksud. Kreetalgi on ju endiselt säilinud ehedat külaelu ja kaunist loodust, selle leidmiseks tuleb lihtsalt veidi rohkem uurimistööd teha.
ei tulegi väga ette - kuna valime targalt nii reisiaja kui kohad, mida vaatame. Vahemere äärde juulis-augustis ei tüki, suurlinnades eelistame under-top-10 paikasid, shopingutänavatest (a la Oxford Street ja Rivoli) hoiame kaugele.
Samas oleme Aasias sattunud väga rahvarohketesse olukordadesse, mis pole seda mitte turismi pärast, aga seal lihtsalt on rahvast murdu. Seouli kesklinn on üks selline koht, kus inimesi üle mõistuse palju. Kõik elavad seljas kah.
Tokios on palju rahvast, aga nad kuidagi suudavad mitte seljas elada.