Ei tahaks küll vaidlusesse laskuda, kuid mille poolest on teiste kasutajate postituste lugemine veidram kui klikata mittehuvipakkuvatel teemadel ja seal lihtsalt vinguda?
Aga ilmselt on meil sama raviarst:)
Ma arvan, et sellest küsimusest on valesti aru saadud. Kui te saaksite elada kuskil maal - kas see ei võiks tähendada maal, mitte linnas? See tähendab, et see võib ka olla kuskil Eestis. Mina olengi valinud maal elamist ja sellepärast, et siin olen ma palju autonoomsem kui linnas. Ma olen küll "juhuslikult" sattunud lääne Prantsusmaale, kus on lihtsam oma toitu kasvatada kui Eestis, aga enne kui ma siia tulin, siis oli mul kindel plaan kolida maale Eestis, näiteks lõuna Eesti ja ka seal püüda elada võimalikult autonoomset elu.
Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata: «Laps, oota!» ütles ta, «see aeg on kiir küll tulema.» Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas - ei pool nii armas polnud seal kui külatänavas. Olles viimased viis aastat veetnud suurema osa ajast Aasias, olen mõistnud, et parim koht elamiseks on siiski oma sünnimaa. Võimalik, et see tuleneb vanusest. Müts maha nende noorte ees, kes lähevad, proovivad, saavutavad midagi (looming, äri vm iganes alal) ja pöörduvad koju tagasi, et õpitud kogemustega elu Eestis edasi viia. Ma ei pea siin ennast silmas, kuna pole enam esimeses nooruses, ega ka midagi märkimisväärset korda saatnud. Eelneva L.Koidula luuletusega tahtsin seda öelda, et kõik mis on kauge ja kättesaamatu, ei pruugi lähemal uurimisel üldsegi olla enam see, mida ette kujutasid. Sõltub ilmselt ka sellest, kuidas ja mis elu elas see inimene Eestis, kes välismaale elama läks. Mina olen sündinud ja kasvanud külas ega kujuta ette, kuidas saab kodutunne tekkida paneelmajas elades. Või kas neid saab omavahel võrrelda. Olen elanud ka pealinnas palju aastaid, kuid ei tekkinud mingit sidet sellega. Seda emotsiooni, kui pikalt reisilt tulles tõmban enda järel koduvärava kinni, ei saa millegagi võrrelda. Üha enam samastan end peategelasega P.Pärna animafilmis "Kas maakera on ümmargune?" Vaadatav ERR arhiivis. Vanemad kindlasti mäletavad, noorematel soovitan vaadata ;) https://etv.err.ee/v/animafilmid/saated/2b152664-736d-48c8-81d4-7899fc16cef7/animafilm-kas-maakera-on-ummargune-eesti-1977
Kusimus on toesti kohtlane aga.... Kui silmas pidada riiki, siis toesti sellist polegi olemas. Mida rohkem konnid, seda kindlamalt saad ka sellest aru. Nuudseks on paljud kondijad ( 30~40 a ) korrutanud mulle sama. Njahh, nii see on. Selge et linnamuurid , regulatsioonid ei tõmba paljusid. Olen ara kondinud tanaseks 25 aastat. 2~6 kuud uhes riigis ja jälle edasi ja enam kodu ei otsigi sest koikjal on hea ja ka omad vead. Mis seal ikka otsida, kui teda pole !! Selline on minu kogemus ! Aga mis on minu oigus , see pole sinu oigus. Elu on ilus ja kui ta pole ilus , siis ela ta ilusaks.
@Jupstykk1 Üks sõber andis hea nimetuse seda tüüpi seiklejatele, kes rändavad riigist riiki, peatuvad siin ja seal ja liiguvad edasi, ilma vajaduseta omada püsivat kodu - globaalsed nomaadid. Ise tulin algselt selle mõttega, et välja tulla harjumuspärasest tavaelust, teha midagi uut, näha uusi kohti ja kui väga meeldib, siis pikemaks paigale jääda. Paraku ei ole sellist kohta leidnud. Olen kohanud teisigi selliseid ja igaühel neist on olnud oma huvitav lugu rääkida. Kes üritab end tundma õppida, kes proovile panna, kes põgeneda koduste probleemide eest. Mõnega neist olen siiani ühenduses ja isegi uuesti kohtunud riigis, kuhu keegi pikemaks paigale jäänud. Varem, lühematel reisidel käies, kadestasin neid uusi tuttavaid, kes ei teadnud veel, kuhu ja kui kauaks nad järgmisena peatuma jäävad. Nüüd, olles ise elanud mitu aastat sellist elu, tutvudes pidevalt uute ränduritega ja enamasti kadedaks teinud neid, kes peavad varsti koju/tööle naasma, ei tundugi see enam nii ahvatlev. Pigem on see rutiiniks muutunud. Kahju on sellest, et ära on kadunud see "wow"-tunne, mis valdas esimest korda nähes kõrgeid mägesid, palme, tänapäeva maailmaimesid. Raske on millegi uuega üllatada. Kohad, millest lapsena unistasin, on nähtud. Aga lootus jääb, et üllatusi tuleb veel :) Igal juhul soovin edu kõigile saatusekaaslastele maailma avastamisel!
Elasin aasta Perthis, Austraalias. Väga meeldis, tahaks tagasi.
Aga väike viga, tööd seal polnud :D
Ei tea, mina tööd ei leidnud. Halb aeg sattus ka. Ja farmeriks never ei hakka. Eestis ikka sigalihtne tööd leida, kui tagasi tulin oli kohe klõps töö olemas. Kuna see katse ebaõnnestus, siis pole enam hiljem väljamaal õnne proovinud.
Aga muidu olen mõelnud jah, et elamiseks võiks olla ca miljoniline linn. Mitte väiksem, aga mitte palju suurem. Perth oma aedlinnadega just sobis.
Kliima poolest jah võiks olla nii 25-35 kraadi aasta läbi (Perthis küll talvel jahedam). Ja võiks olla pigem kuivem, nii 20-40 % õhuniiskus (Perthis oli 20%).
Samuti peaks keeleks olema inglise keel, sest muid levinumaid keeli ei valda. Aga jah, kõigepealt taandub ikka töö saamise peale. Et oleks finantse elamiseks.
Kes soovib õnne proovida, siis on selline sait on tehtud: https://teleport.org/
Selle järgi peaks mulle Singapur sobima.
Küsiks Raivo käest, millised tal endal kogemused Portugali elust? Edasid sa viimasel ajal? Kus kohas? Töövõimalused? Muidugi see sõltub erialast. Kui portugali keelt ei oska, kas hotellis saaks? Kas inglise keelega said esialgu hakkama. Toa üür kuus? Tänan. Tiiu
Lihtsalt veel märkus Jupstykki mõlgutusele. Reisige ikka sinna, kuhu süda kutsub, st vastu peaks ikka mingi huvi olema. Elasin 2014 Californias. Islandil 2009. Islandil olin talus, pere saladustestki räägiti mulle. Lugege Väiksed lood Islandilt. Ajakiri Loodus. Ja ilma koduta ei saa meist keegi. Olete lugenud Heyerdahli Fatu Hivat? Lõpeb lausega: paradiisi ei saa piletit osta. 21 sajandil on võimalused kokku kuivanud, võrreldes Thori ja Eva Norrast loodusesse tagasi rännakuga enne 2 ms. Paradiisi st rahu leida saad ikka iseendas, aga vaid kohas, mis sulle hingeliselt lähedaseks võib saada. Portugalis sooviksin elada rannikul, vana meresõitjate maa. Olen ise ka mere ääres üles kasvanud.
Ma olen elanud Portugalis 6 aastat. Neist 5 Algarves. Portugal on tore koht, aga Algarvesse ma enam elama ei läheks. Kui siis ainult Lissaboni, sest nn. "elu" toimub ainult Lissabonis, mõningate mööndustega ka Portos. Ülejäänud kohad on toredad, aga millestki peab ka elama ja tööd on mujal kui Lissabonis päris keeruline leida