Väga hea ja põnev lugemine! Just igapäevaelu osas. Kolumbia minu soovsihtkohtade top3-s ning paistab et ka mingi aeg kohapeal elamise osas oleks väga lahe variant.

Hispaania keele osas lihtsalt killuna - juhtusin just sel nädalal ühelt hispaanlaselt kuulma et sealne (Kolumbia) hispaania keel pidavat olema kõige lähem Hispaanias endas räägitavale. Nii et kui plaan ka keelt ühtlasi õppida siis hea variant ilmselt.

Ma kusjuures olen Ugandas ringi trippinud Rwandast tulles, suht tsiviliseeritud koht tegelikult ;)

Mul tegelikult tulid kohe pähe kohad, kuhu enam ei saa või vähemalt sellel kujul nagu varasemalt sai.

Näiteks mööda maad Maroko- Lääne-Sahara-Mauritaania-Mali. Sõita 24h džiibi pagasnikus selleks et jõuda külla, mis oli küll Mali piiri lähedal, kuid kust ei viinud ükski tee edasi. Õnneks saime salakaubavedajate laeva peale, kui salakaup oli edasi viidud Senegali saime järgmiseks hommikuks päris linna. Või kui tagasiteel selgus, et Mauritaania transiitviisat ei saa piirilt aga olime juba Malist väljunud... piirivalvurid olid automaatidega ja täiesti pilves, õnneks kui olime piisavalt tšillinud nendega lõkke ääres saime tagasi selleks, et sattuda juba järgmisel hommikul ühte konflikti saatkonna juures, kus tõmmati matšeete välja. Siiski saime lõpuks lennukiga minema, kui napilt saime lennnujaama arestikambrist välja seoses pitsa peal oleva lisasingi eest mitte maksmisega.

Teine meeldejääv reis oli Venetsueelasse, olin seal 1.5 kuud. Sai käidud Angel Falls juures ja magatud võrkkiikedes džunglis. Käisime nii mägedes kui ranniku läbi, aga üks koht, kuhu tahaksin tagasi on Los Llanos, täielik linnuparadiis :)

Kolmas on see kord kui hääletasin Süüria ringi. Nii külalislahket kohta on raske leida...

See "enam ei saa" teema on ka lähedad ja lihtsad sihtkohad ahvatlevaks muutnud. Minul jäi napilt mõistlikul ajal Valgevenes käimata, nüüd kriibib kus kurat, aga esialgu lahendust ei paista. Ja ilmselt, kui lahendus tuleb, ei ole see enam see Valgevene. Võibolla on see hoopis parem Valgevene, aga see vana Minsk oli ju niiiiiiiiii käeulatuses.
Täna vaatan Moldova poole ja mõtisklen samadel teemadel. Kahel korral piletid olemas olnud ja ikka ei ole kohale saanud, kolmandal katkes plaan juba veel varem. Ükskord jõuan ma sinna niikuinii.

See "enam ei saa" oleks päris huvitav teema. Nõuka ajal sai suvel pidevalt puhatud Alustas. Läksime rongiga Simferopolisse ja sealt trolliga Alustasse. Kohapeal siis kohalikelt üürisime toa. Alustast Jaltasse sai Raketaga mööda Musta merd mindud.

Kaks korda sai puhatud Suhhumis. Ritza järv oli kaunis.

Sai käidud Karjalas - eriline elamus olid puuehitised Kizi saarel, mis kõik olid tehtud ilma naelteta, ainult tappidga kokku pandud.

Minski osas väga põdeda ei maksa. Sõltumata ajast on peamised asjad mis linna huvitavaks teevad ehk laiad tänavad ja nõuka aegne arhitektuur ikka samad. Teeninduse osas saab ka ainult paremaks minna - restodes oli see veel enam-vähem aga näit kohalikus GUM-is vägagi nõuka aegne, suveniirid ja küsimise peale kotid nende pakendamiseks visati sõnatult sulle lihtsalt ette ja jäädi jõllitama ehk siis pane ise. Ei ka mingeid naeratusi ega tänan-palun jne. Sel hetkel said aru et oleme vahepeal ikka väga palju edasi arenenud võrreldes nõuka ajaga.

Ja ega kusagil mujal ka seda nö külalislahkust mida neile endale meeldib toonitada ei näinud. Ahjaa-hotellis küsiti tassi kohvi eest 7 eurot...

Aga linnakeskkonna osas tasub kui kunagi taas võimalik nii päevaks või max kaheks minna. Aga ütleks et on ka põnevaimaid kohti. Pikemalt pole midagi teha. Ja kohalik köök ka meie jaoks väga tavaline.

to mrky, omast kogemusest teeksin ääremärkuse, et hispaania keele õppimiseks on Kolumbia (aga ka nt Mehhiko) isegi parem koht kui Hispaania - ibeerlased kipuvad oma keelt kiirustades rääkima, nii et tulemuseks on ühtlane arusaamatu mulin, seevastu Ladina-Ameerikas hääldatakse hispaania keelt palju selgemini ning aeglasemalt. Mul oli konkreetne juhus, kus lendasin esmalt Avianca lennuga ning sinna otsa Iberiaga, esimesel lennul sain kogu hispaaniakeelsest jutust aru, seevastu Iberiaga oli see lihtsalt võimatu.

to Buldooza, jah nii võib tõesti olla. Mäletan näiteks et Argentiinas ja Uruguais räägitud hispaania keel kõlas väga selgelt ning sõnad arusaadavalt. Ka Ibeerias kõneldavaga võrreldes. Samas foneetilise kõla poolest oli sealne keel lähedasem itaalia keelele. Õigemini, ta kõlaski kui itaalia keel (aga hispaania sõnadega muidugi). Eks sealsete inimeste juured ongi tegelikult rohkem Itaaliast kui Hispaaniast, mis seda ka selgitab. Ja osad sõnad (näit playa mis hääldus kui plaža...) hääldusid Ibeerias räägitavast keelest üsna erinevalt. Nii et Kolumbia võib selles mõttes tõesti ehk autentseim ja samas parim koht õppimiseks olla.

Mul õnnestus nii 2010 lõpp käia Valgevenes Vitebskis minu valgevene sõbra emal külas. Igatahes vastuvõtt oli sõbralik. Oli tunda veel nõukaaja hõngu. Seal lähedal oli veel püstijala napsibaar(rjumotsnaja). Sellist meil ammu polnud enam. Poes oli küll viisakas teenindamine minu aktsendi tõttu. Mis puutub Abhaasiasse, siis endine töökaaslane käis seal veel möödunud sügisel autoga läbi venemaa nooruspõlve kodukohta vaatamas. Nüüd pidavat seal armeenlaste ülekaal olema.

Siis minu noored käisid India Himaalajas. Kuulsam koht oli Srinagar. Muidugi väiksemates linnakestes ja ka mägimatkadel. Tagasiteel kontrollisid sõjaväelased dokumente. See oli ca 4 aastat tagasi. Hiljem väidetavalt see koht turismile suleti. Delhis elasid ühe jõukama pere juures ja nägid ka vaesemat elu pealinnas. Enne äralendu ööbisid lennujaama lähedal hotellis. Ärasõidul saadeti transpordiks takso asemel erasõiduk? Olevat päris logu olnud ja lisaks juht oli alkolõhnadega varahommikul?

Mul ikka korralikult neid kohti. Kunagi lubasin endale, et kirjutan üles ala "Minu maailm" stiilis raamatu aga sinna see mõte jäi. Panen siis siia parem natukenegi kirja.

Kõrgõstan, 2020 Aprill.
Kuna mul oli passis Hiina elamisluba, mis polnud aegunud mõtlesime sõbraga (temal ei olnud), et hääletame läbi kõrgõstani Bishkek-Naryn ja proovime Hiina saada. See oli utoopiline idee, sest me teadsime juba eelnevalt, et piir on tänu Covidile kinni pandud. Küll oli reisihimu piisavalt suur, et kasvõi sinna piiri lähedale jõuda ja aru pärida. Naryn on kohaliku krai pealinn, ehk sinna ikkagi autosid liigub. Sealt edasi küsisime kohalikelt meestelt, et mis hinnaga nad meid piiri äärde sõidutaks. 5000 Somi, 50 eurot tundus meile liiga kulukas ja otsustasime hääletamisega minna.
Esimene kaubik võttis peale umbes 20 minutit peale hääletamist ja kohalik toiduvedaja viis meid 30-40 kilomeetrit edasi Lõunasse kus asus viimane kuni Hiina piirini kohalik alev. Tegime talle eine välja ja jätsime jumalaga, hääletasime järgmises kohas juba tund aega kuniks võttis peale remondimees, kes parasjagu läks kuskile veetorusid parandama. Tee peal rääkis ta, et majutuskoht kuhu suundub, on viimane koht kus ööbida saab. Otsustasime öö seal veeta, et homme varakult ja puhanult piiri äärde edasi sõita. Järele oli jäänud umbes 20-30 kilomeetrit. See koht - kaks palkmaja keset täielikku tühjust, üks suur tee, mõlemal pool suured lumised mäed. See jääb mulle eluks ajaks meelde. Üks imelisemaid paiku kus ma käinud olen. Perenaine oli aasta eest hakanud ehitama puhkekeskust või midagi sarnast, sest enne koroonat oli päris palju kaubavedu ja juhtidel kulus paus marjaks ära, lisaks sellele ehitasid nad ka tanklat.

Järgmisel päeval tundus meile hääletades, et mis nüüd. Peale tund aega seismist ei olnud meist veel keegi möödunud. Tuju hakkas alla minema, kuid siis kui ei kuskilt nägime silmapiiril, et miskit liigub meie poole ja meie jaoks õiges suunas. Kohalik talumees küll vene keelt ei osanud aga sai aru, et soovime küüti nii kaugele kui võimalik. 10 kilomeetrit saime umbes edasi, sõitsime auto tagaosas kuhu tavaliselt paigutatakse hobused või lambad, istudes auto tagaosas jällegi - imeline vaade ja milline emotsioon. Juht keeras ära ja meie jäime peateele edasi hääletame, üsna kiiresti tuli järgmine auto - juht elektrit sõitis külla oma õele, kes juhtumisi elab kuskil piiri ääres. Üsna kiirelt sai selgeks, et kui vaja piirile nii lähedale sõita, tuleb eelnvalt kuskilt omavalitsusest luba hankida. Lõpuni jäigi arusaamatuks milleks, aga ehk on seotud Hiina turvameetmetega.
15-minutilise sõidu järel nägime juba alevikku, mis meenutas väikest barakki, mõtlesime, et ongi käes, oleme piiri ääres! Kohe saan neile oma passi näidata ja vaatame mis selle peale ütlevad! Mõtlesin endamisi, et täitsa võimalik, et lasevadki läbi, olen ju nii pika rännaku ette võtnud, samal ajal mõtlesin, et kas tasuks idiooti mängida, et miks piirid kinni, ei ole mina midagi sellest kuulnud.
Piirivalvurid olid meid nähes üsna üllatunud, et mis meie siin teeme (2 valget meest kellest üks isegi vene keelt ei rääkinud). Meile tehti kiirelt selgeks, et ilma loata me siit edasi ei saa ja Hiina piir on kinni. Minu elamisloast ei olnud kasu. Samuti tundus, et meie kallis autojuht sai meie pärast pahandada. Tema sõitis edasi ja meie jäime oma suurte kottidega sinna ootama, et mis nüüd teeme, ongi läbi see reis. Piirivalvurid ei olnud väga agarad tagastama meie passe ja kogu situatsioon tundus isegi veidi hirmus. Olime keset eikellegimaad ja nad võisid meiega teha mis tahtsid. Kuigi nad ei lubanud meid edasi hakkasid nad meie kotte läbi otsima ja isegi sülearvuti pidime välja võtma ja neile näitama. Vot sellel momendil hakkas küll hirmus ja ma juba hakkasin kahetsema, et oma sõbra sellisesse situatsiooni panin. Nad oleksid võinud kõik meie asjad ära võtta ja lihtsalt minema jalutada. Õnneks mõne minuti pärast saime passid tagasi. Kõrvale juhtusid tulema noored kirgiisid, kes meid nähes naerma hakkasid. Nende sõnul lähevad nad Hiina tööle. Kui küsisin, et kas piirid on lahti siis nad ütlesid, et nendele on lubatud. EI saanudki lõpuni aru kuidas siis saab piirid ainult üksikutele (või enamusele) kinni panna, eriti kui on olemas elamisluba.

Igatahes nemad lasti läbi ja seejärel sain mõista, et tegu ei olnud veel ametliku piiriga. Nimelt edasi eikellegimaal on veel mõned kirgiisi külad mis paiknevad küll kõrgõstanis aga sinna minekuks on vaja mingisugust eriluba. Mõtlesime endamisi, et mis nüüd edasi teha, edasi me ei saanud, vaatasime tagasi ja milline pilt - fantastiliselt kaunid mäed ühes üksiku teega nende vahel - milline vaatepilt. Meie tuju läks nii palju paremaks ja järgmised pool tundi tegelesime fotode jäädvustamisega. Fotod tehtud - tagasi minek, hääletamiseks kulus vaid 5 minutit kui peale võttis meid kohalik keskealine mees, kes oma perel külas käis. Ta töötab teises riigi otsas - karakolis piimavabrikus üsna kõrgel kohal. Kuna meil ei ole mingit plaani, küsisin: "Salam Aleikum! Kuda jedete?" "Aleikum Salaam, Karakol, a vy?". Küsisin oma sõbralt, et kas lähme karakoli, ta oli kohe nõus, kuigi vist ei teadnud, et sinna on sõita ligi 7 tundi. Tee peal oli meie lahke juht agar meile oma koduküla näitama, kus elab tema vend ja ema. Väga kena vastuvõtt koos uhke toiduga ootas meid kohalikus külas, kus meie kohalolekust siirat rõõmu tunti. Tee peal sai veel selgeks, et isegi sellistestesse kohtadesse on globalisatsioon jõudnud - juht ja tema vend nimelt kaevandavad krüptovaluutat ja on selles üsna osavad.

Õhtul hilja, surmväsinuna jõudsime Karakoli linna. Juht paigutas meid oma vabriku ühiselamusse, muidugi ilma ühegi tasuta. Hommikul sõime koos töölistega otse tootmiselt tulnud piima, juustu ja võileiba koos kange teega. Koht on väike ja peale paari ööd otsutasime tagasi Bishkekki suunduda. Juht oli sellest väga nördinud, et me juba ära läheme.

Umbes selline oligi see 5-6päevane reis. Kui on küsimusi, hea meelega vastan.

Sekundeerin Madagaskarile. Üks vaesemaid riike maailmas, näha ja kogeda ja läbi mäluda on seal palju, kirjeldan siinkohal vaid üht seika me reisil. Sain džunglis herilase käest valusa laksaka põske, aga mõtlesin, et on ju ennegi nõelata saadud. Kui aga põsk ja huuled kiirelt üles paistetama hakkasid ja kogu keha sügeles väljakannatamatult, hakkasid kellad peas tööle ja palusin giidil ennast kiirelt kuskile külla toimetada, kus ehk apteegi leiaks. Apteegi leidsime küll, ja mingi vanaaegse allergiaravimi ka, aga giid ütles, et jätame selle varuks, kõige tähtsam on leida doktor, ehk siis meie mõistes posija. Selle aja peale oli mul keel ka paistes ja kartsin, et varsti ei saa enam hingata, ning olin kõike nõus proovima. Topeltannus apteegist saadud rohust oli ka keres juba.

Otsisime mööda küla seda posijat taga, ühes savionnist teise. Lõpuks leidsime ja giid ütles kergendatult, et nüüd oled sa päästetud! Et selle vanamehe tatt on elupäästev ja ravib isegi skorpionihammustusi. Kuidagi suutsin oma kange keelega pudistada, et tehtu siis oma imet. Vanamees sülitas pihku ja hõõrus mu käed- jalad ja hammustusekoha oma tatiga üle ja ütles, et nelja tunni pärast on kõik ok. Nõgestõbi oli nelja tunni pärast tõesti möödas ja paistetus hakkas ka järele andma, kahjuks ma ei tea siiamaani, kas päästjaks olid tabletid või posija tatt :) Giid ja teised kohalikud muidugi olid surmkindlad, et posija mind päästis.

Teised kohad, mida olen külastanud ja off the beaten trackina võiksin soovitada, on Mongoolia ja Hiina (mitte paljukülastatud suurlinnad idarannikul, vaid erinevad kohad provintsides). Nende kohtade omal käel külastamisega on muidugi see jama, et kaasas võiks olla kas mõni kohalik või siis peaks ise elementaarsel tasemel kohalikku keelt purssima.

Mauritius on üks vaesemaid riike maailmas?! Olen käinud ja ei tundunud küll. Eelmine kirjutaja klaabukas ajab vist ikka Mauritaaniaga segi.

Endal on kõige erilisem kogemus Sri Lanka džunglist. Meil oli kaaslasega majutus metsa sees mäe otsas ja üritasime tuk-tukiga öisel ajal sinna sõita. Läksime hinna pärast juhiga tülli, ta tõesti üritas meid korralikult tõmmata. Kuna me keeldusime sellist hinda maksmast, jättis ta meid keset džunglit, kus oli eelmisel päeval tiigrit nähtud. Meil ei olnud mobiililevi, netti, mitte midagi. Majutuse asukohta mäletasime ähmaselt, seal oli palju ristuvaid teid ka, mis suurendas segadust. Aga vedas, et üks kohalik tuli traktoriga ja võttis meid järelkäru peale. Saime temaga nii palju edasi, et tundsime juba majutuse ümbruse ära ja viimased paarsada meetrit läksime jalgsi. Lahe kohalik vana oli, siiamaani olen tänulik.

klaabukas, pidin just sama küsima, et kas sa Mauritiust segi ei aja mõne teise riigiga. JOchen pakkus Mauritaaniat, pakuks et äkki Mosambiik?

Vabandan, jah, tahtsin kirjutada Madagaskar. Käisime mõlemas riigis ja sealt ka segadus, pea laiali :) Parandan oma algse postituse.