Kuidas Teie olete lahendatud fotode jagamise reisidel või ka kasvõi niisama seltskonnaga mõnusalt kuskil aega veetes?:) ikka on ju nii, et keegi teine teeb pilte kus oled Sina peal ja Sina teed pilte kus on keegi peale Sinu. Või niisama on välja kukkunud üks vahva tabamus, mida ka kaaslane omale sooviks. Me elukaaslasega oleme sellele mõnda aega juba mõelnud, et kuidas seda kõige parem teha oleks. Airdropite? Laete kuskile üles? Shared folderid? Family sharing? Pikematel reisidel ju pilte ikka koguneb...
Facebook MessengerGoogle Drive on ka hästi toimiv. Peaks saama teha nö grupi, kuhu lisada kindlad inimised ja siis koos omavahel ükskõik milliseid faile jagada audiosalestistest fotodeni.
Kui on vaja jagada paarkümmend pilti, saadan WhatsAppis, kui on palju pilte, siis kasutan Google drive või annan pildid mälupulgaga üle. Messengeri küll ei soovita, see tõmbab pildi kvaliteedi rämedalt alla.
Airdrop on kõige lihtsam lahendus, mis ei riku kvaliteeti. Kui ei ole iPhone teistel, siis Whatsapp, seal vist jääb ka kvaliteet samaks.
Kõige suurem vaev on panna inimesed oma pilte sortima / kustutama. 1000 fotot - mida ma nendega teen?Tehnilisi vahendeid on miljon, need pole üldse probleem.Dropbox, google drive, mistahes fotoalbumi rakendused.Mul endal on smugmug (https://kaur.smugmug.com/).Airdrop aga... kuidas see töötaks? (Isegi kui oleks Apple vidinad kellelgi)Vot seda ma küll ette ei kujuta.
Reisi ajal ei jaga midagi, keegi ei vaja minu prügi ja mina ei taha teiste oma ka. Kui olen kusagil põnevas paigas, vähendan ühe parema kaadri ekraaniresole sobivaks ja saadan oma tervituse e-posti või piltsõnumiga. Kõik.Koju tagasi jõudes sorteerin esimese asjana oma pildid ära, valin välja paremad kaadrid, vajadusel töötlen neid. Kogu ülejäänud pahna kustutan julmalt, lõplikult ja süümepiinadeta. Seejärel teen järelejäänute osas veelkord valiku, kellele milliseid pilte jagada (kõik ei vaja sugugi kõiki mu pilte), kopeerin need vastavanimelistesse kaustadesse ja laen need üles Google Drive või oma kodusesse meediaserverisse. Tuttav saab omanimelisele kaustale lingi, kes saab 3 pilti, kes isegi 10 jne.Lähimad sugulased ja sõbrad ei saa ikka veel midagi. sest järgmise tööna tuleb mul kokku monteerida reisivideo, mis sisaldab nii paremaid fotosid kui videolõike, panen ka staatilised kaadrid pisut elama, lisan tiitlid ja tiitrid, otsin sobiva taustamuusika, nagu ikka see asi käib. Lõpptulemuseks saab sest kõigest 1 reisivideo. Kõigepealt on see muidugi mu enda jaoks mälestusteks ja meenutusteks, aga sobival hetkel, kui sõbrad-tuttavad külla juhtuvad tulema, näitan seda kodukino suurelt ekraanilt väikse kohvi ja konjaki taustal ka neile. Videot ma mööda ilma laiali ei jaga, sest ma ei soovi, et seda vaadatakse läbi "lukuaugu" mingilt nutiföönilt krabiseva heliga kõrvaliste häiretegurite ja sagina saatel, näiteks kusagil bussis, tänavanurgal vm-l. Nii kaotab see pea täielikult oma väärtuse, reisivideo peab olema selline, et vaataja saaks ise end selle sees olevana tunda ja unustaks kõik muu. Ta peab samuti saama elamuse, vastasel juhul on kogu mu vaev asjata olnud. Pole midagi hullemat mu jaoks, kui külalised, kes videot vaadates hakkavad hoopis koogiretseptidest rääkima, oma laste arengu edusamme kiitma või terviseprobleeme lahkama. Mis tähendab, et mu filmike ei suuda neid vajalikul määral haarata ja kui nii juhtub, siis ei näe seda videot peale mu enda enam mitte keegi ja mitte kunagi.
