Kindlasti paljudel on huvitavaid ja parajalt hulle ning erililisi reisiseiklusi, siis mõned aastad hiljem tunduvad hea kogemus, mida meenutada. Teen siis väikese osta lahti: Tegime paar aastat tagasi väikest ringreisi Nepaalis ja olime tagasiteel bussiga Kathmandusse, kuid kuna teeolud olid nii nagu olid, rohkem auke, kui teed, siis bussis hüppamine kestis kokku peaaegu üheksa tundi, millest mõnel korral õnnestus pea vastu bussilage ära lüüa ehk tavaline bussireis Nepaalis. Keset teekonda tegime peatuse, kus sai jalgu sirutada ja süüa osta ning vaatasin, et bussi taga õli tilgub, bussijuht läks vaatama ning tegi luugi lahti, kuid tuli välja, et see oli kellegi suur metallist kanister koos küpsetusõliga, millest veidi tilkus, see vaatas seda ja pani tagasi. Nägin, et minu kott oli väikese mattide valli kõrval eraldatud ja nagu muret väga ei tundnud. Saabudes Kathmandusse olime suhteliselt viimased, kes seljakotid kätte said, kuid kahjuks minu kott lausa tilkus küpsetusõlist, tunne oli nagu keegi oleks pakorasid sellega küpsetanud. Bussifirma keeldus midagi tegemast ega hüvitamast, sest see inimene läks ammu bussilt maha, kelle õli see oli ja nemad ei vastuta. Pärast kahte tundi jauramist, olid nad nõus laskma mu asjad puhtaks pesta kohalikus "pesumajas". Hotellitoas kotti lahti tehes olid säilinud mõned meened ja raamatud, mida olin korralikult kilekottidesse pakkinud, kuid ülejäänud asjad tilkusid õlist. Bussifirma abiline tuligi ja viis asjad pessu, mis järgmine päev tagasi sain, kuid võib öelda, et rasva % riietel oli ehk veidi väiksem kui enne, samas suurt vahet polnud. Sai veel vaieldud bussifirmaga, soovisin talt kirja kindlustuse jaoks, kuid tema ei osanud kirjutada ning kokkuvõttes kirjutasin selle ise ja saatsin neile mailiga teksti, mille bussifirma kuller tõi tagasi firma blanketil ja suhteliselt viimasel hetkel enne lennujaama minekut. Õnneks kindlustus kattis kõik kahjud, kuid riided ja seljakoti pidin ära viskama, kuna seda head küpsetusõli ei olnudki võimalik materjalidest eemaldada. Arvad reisides teadvat, et seljakott võib sattuda vee, muda, tolmu ja muu sodiga kokku, kuid see pakoraõli oli minul tõesti esimene kogemus. :)
Korraldasin ca 70-pealisele seltskonnale 2002. aastal oma esimese bussireisi Berliini, LoveParadele. Piiriületused, altkäemaksud jne. Poolas 8-tunnine peatus kohalikus rannas, sest buss pidi seisuaja täis saama.
Rannas korralik chill, kuni üks bemm sõitis randa meie seltskonna lähedale. Selle järel vana Opel, millest väljunud tüübid lasid automaatidest bemmi pilbasteks. Osa meie seltskonnast läks asja lähemalt uurima, kuid andsin mõista, et kui me siit kohe minekut ei tõmba, siis jääme siia kauemaks.
Jõudsime lähedal asunud bensukasse, kus ootasime bussi edasi. Kõik terved ja reis jätkus. Sain asjast isegi AK uudistele rääkida. Korralik pagas kogemusi esimesest reisikorraldusest.
PURA VIDA
2009 aastal sai käidud sõbraga Costa Ricas . Elasime tuttavate eestlaste juures , kes pidasid Ojochalis hotelli Adelante. Mingi aeg mõtlesime, et võtame oma rendika(Daewoo Terios) ja teeme 4 päevase ringreisi. Kuna eelarve oli kahanenud ( tänu autorendi deposiidile ), otsustasime ööbida võrkkiikedes. Oleks ju lahe tõmmata kiiged palmide vahele ja magada värskes õhus. See mõte laideti tuttavate poolt kiiresti maha, kuna kõige rohkem rumalaid surmasid pidi juhtuma just seetõttu, et inimesed saavad palmi all kookospähkliga keset lagi-pähe. Niipalju siis värskes õhus magamisest...
Võtsime suuna Osa poolsaare poole, et külastada Corcovado rahvusparki. 2 päeval jõudsime Carate külla. Jätsime auto nn. lennujaama ja siis tipa tapa mööda mereranda 2-3 kilt rahvuspargi poole. Enne seda on rannas hotell La Leona Lodge. Ainuke võimalus nn. lennujamaast sinna hotelli saada oli hobukaarik ja nii kõik külalised sinna ka toodi .Tegime hotellis karastavad õlled , lebotasime rannas võrkkiigedes ja seadsime sammud edasi rahvusparki.
Jalutades Corcovado rahvuspargis , imestasime, miks kõigil on räige matkavarustus kaasas(matkasaapad, seljakotid jne). Me olime aga lühkarite ja plätudega, kaasas õlled ning kaamera. Olime kõndind juba oma 5-6 km ja me ei jõudnud sihtpunkti, kuhu kaardi järgi jõuda tahtsime. Selle teekonna jooksul olime kohtunud praktiliselt kogu Costa Rica looma ja linnu liikidega – sipelgasiilid, macaw, tucanid, tapir, laiskloom, erinevad ahvid....Otsustasime otsa ringi pöörata , sest mõne tunni pärast hakkas pimedaks minema ja tundus, et oleme hinnanud mastaape valesti. Kuna matkarada jooksis paraleelselt ookeani rannaga, siis otsustasime tagasi minna randa pidi , et vast saame kiiremini ja lihtsamalt tagasi – eksisime, rand oli kitsas ja kivine, tappev kuumus ning soolane ookeanivesi.
Poolel teel sattusime ühe mägijõe suudmesse . Koht, kus mage jõevesi ühineb ookeaniga . Sellised kohad on krokodillide suurimad jahipaigad, kuulsime kohalike käest. Tahaks ennast karastada aga ei julge ...... Enne kui vette läksime tundus iga asi krokodillina. Nende peletamiseks loopisime kividega .
Natuke maad hiljem leidsime ühe penoplast kasti, millel olid köied ümber seotud ja mille üks nurk oli lahti nüsitud. Arvasime, et tegemist on merepoiga. Võtsime selle kaasa, et kui peaksime lainetesse sattma siis saame selle abil randa tagasi ujuda. Hiljem tuli välja, et tegu on narkootikumide vedamise kastiga, mis visatakse lennukilt merre ja kullerid tirivad selle randa ning tühejndavad ...
Lõpuks jõudsime autoni. Kõrvad undasid merekohinast , sest see oli kõrvulukustavalt vali.Olime saanud tugeva päiksepiste, jalad villis, kehad punased, kui vähil. Temperatuur oli ju 35-40 kraadi. Jess, olime pääsenud. Reis kokku kestis jalgsi umbes 8 tundi.
Ööbisime cabinas ja järgmine päev asusime Panama poole teele aga sinna me veel õhtuks ei jõudnud.
Kaardi järgi sõites jõudsime juba pimedas järjekordse jõeni ja selle järgi pidi olema sild , mida muidugi ei olnud. Olime juba ka varasematel päevadel läbi jõgede sõitnud. Hakkasime juba läbi jõe sõitma aga nägime, et tuled tulevad vastu. Mingi teine meel ütles, oodake poisid.Kuna need tuled lähenesid väga aeglaselt, siis oli isegi mõte, et hakkame vaikselt läbi jõe sõitma, küll me ikka keset jõge kõrvuti läbi mahume. Jumal tänatud,et ei läinud.Tuled, mis tulid, kuulusid praamile. Tegu oli ikka väga suure jõega. Oleks me sinna sisse sõitnud, siis sinna me ka oleks jäänud, sest jõgi oli laevatatav ja mitte autoga ületatava nagu enamus lombid. Niisiis ületasime jõe siiski praamiga . Jõe laius oli umbes 100meetrit.
Õnnelikult jõe ületanud, asusime ühes teeristits kaarti uurima, kuna tee läks kaheks, et kuhu poole on vaja suunduda. Võtsime suuna vasakule ja sõitsime kohalikule politseile otse sülle. Oli üldkontroll narkoreidi käigus(hiljem selgus, et politsei oli konfiskeerinud suure koguse kokaiini aga pätid olid selle politseijaoskonnast tagasi varastanud) . Meie auto tuhatoosist leiti suitsupaberid ja siis hakkas teema pihta. Politsei, seljas 5,56mm automaadid hakkasid rääkima hispaania keeles midagi raadiosaatjatesse – korrutades „marihuaana“. Meil muidugi junn jahe. Inglise keelt nad ei mõiganud. Autole ja meile tehti põhjalik läbiotsimine . Õnneks midagi keelatut ei leitud. Lõpp hea, kõik hea, saime tulema. Lõpetuseks öeldi ka Costa Rica võlusõnad „Pura Vida“(puhas elu). Nicaragua nimeline hipiküla, kuhu poole me suundusime, oli ju suurendatud tähelepanu all, selle pärast ka suurem kontroll. Ei ole ju meeldiv kohtuda pimedas, relvastatud politseiga, kellel veel pidevalt klähviv koer kaasas...
Lõpuks leidsime väikse rahuliku rannanurga, kus tegime lõkke, grillisime ja magasime autos . Käepärastest vahenditest tegime kaks veinipokaali – vee pudel pooleks. Ühtäkki avastasin kaks läikivat silma meie poole põrnitsemas. Need silmad liikusid kaootiliselt. Lõpuks võtsime julguse kokku ja läksime kaamera välguga vaatama, et kes see elukas on, kes meid juba pool tundi on jälginud . See oli nimetissõrme suurune putukas kelle silmad olid megasuured justkui krokodillil – nüüd mõistsime vanasõna: hirmul on suured silmad ! Hommikul ärgates selgus, et väikese künka taga oli suur üliilus liivarand , poolmetsikud hobused jalutasid rannas.. nagu muinasjutus .
Enne, kui võtsime suuna Panama piiri poole, et külastada tax-free poode, leidsime rannast ülilaheda Itaalia resotorani, mille perenaine pakkus meile hommikusöögiks toorest kalast valmistatud rooga – chevize(me Costa Rica tuttavad olid eelnevalt soovitanud meil sellest roast loobuda, kuna selle söömisega võivad kaasneda kõhuhädad aga meie oleme põhjamaa mehed ja kõik tuleb ära proovida). Kõhud pidasid vastu.
Mööda piiritsooni liikudes avastasime, et teisel pool on justkui parem tee. Majade vahelt sõites jõudsime selle parema tee peale ja hiljem selgus,et olime piiri juba ületand illegalidena, seega asusime Panama poolel. Sellele saime kinnituse Paso Canoas piirilinnas, kui küsisime suvaliselt mehelt, et kus asub Panama piiripunt. Meile vastati, et Te olete juba Panamas. Itaallanna oli meile andnud ühe Tax Free poe kordinaadid ja suundusime kohe sinna. Ostsime 2 kasti Cortezi rummi(750ml pudeli hind 2 USD), ühele sõbrale, kes kolleksioneerib minipudeleid, mõned pudelid(nende hind oli ka 2 USD, kuigi sees oli ainult 50ml). Seega ostsime neid jooke, mida Tallinnast ei saa ja mõned endale koju suveniirideks .Valik oli tõesti ahvatelv, kõik Euroopa ja muu maailma kuulsad alkobrändid olid esindatud ja veel lisaks väga palju eksootilisi jooke.
Et siis, kaup käes, asusime tagasiteele samat teed pidi, kust saabusime illegaalina Panamasse, aga nii lihtsalt ei pääsenud. Ühel hetkel sattusime politsei reidile, kus kontrolliti Panamalt tulevaid autosid. Et tuua tax-free tsoonist alkoholi, pead olema riigis 24h ja üle võid tuua ainult paar pudelit kanget ning mõned lahjemad joogid. Meie, kellel puudus tõestus - tempel passis - mitu tundi me Panamal oleme olnud. Meie, kellel oli pagasnikus kahe pudeli asmele kaks kasti ja enam alkoholi – silme ees terendasid rootsikardinad ... ! Meid sattus kontrollima naispolitseinik. Enne veel kui politsei sai meid kõnetada, puistasime ta küsimustega üle; et oleme eksinud, turistid ja soovime jõuda kaardil näidatud sihtpunkti .Abivalmis vastassoost korrakaitsja näitas lahkelt teed, tundis huvi autol lehvivate Eesti lippude vastu, unustas küsida dokumente, kontrollida autot ja lõpuks lõi kulpi ning lausus kuldsed sõnad „Pura Vida“ !
Mõned päevad enne tagasilendu sain keskkõrvapõletiku. Ise olen süüdi, ronisin märja peaga autokasti püsti seisma sõidu ajal . Tuul tõmbas läbi ja valmis ta oligi. Tuttavate nõudmisel käisin nendega kohalikus haiglas. Süsti tagumikku ja medikamentide eest nõuti 70 USD. Kuna nii palju kaasas ei olnud ja kaardiga maksta ei saanud, siis lepiti selle summaga mis kaasas oli ehk 30 USD-ga.
Lood 2011 kevadel toimunud reisist Süüriasse.
Ületasime sõbrannaga Liibanoni Süüria piiri täpselt samal päeval kui rööviti Eesti jalgratturid. Ühtlasi kogus juba jõudu Süüria vastupanuliikumine.
Sõitsime taksoga Beirutist Damaskusesse, koos meiega veel üks kohalik. Sõit ja piiriületus nagu ikka, ehk rohkem jooksmist piiriametnike poolt mis tundus imelik aga meeldiv. Liikusid ise selle asemel, et meid ringi jooksutada.
Meie olime piiril kl 13-15, ratturid võeti ära vist 17 paiku. Järelikult kusagil möödusime üksteisest. Mõtteliselt. Nemad liikusid vist mööda väiksemaid teid, meie magistraalil.
Õhtul hotellis magama minnes toimus kaks asja - esiteks hakkasid meie mõlema telefonid saabuvatest sõnumitest plõnnima ja teiseks kostis väljas mingi imelik ragin. Me ei lasknud ennast kummastki häirida.
Hommikul lugesime sõnumeid ja saime aru mis juhtunud. Mingi aja pärast võttis ühendust Eesti VM, soovitati teedel mitte hääletada :). Oma 50+ eluaastates polnud see meil plaaniski aga hea teada ikka, et keegi hoolib :)
Ja ragin väljas - hilisema kogemuse põhjal oli see automaadituli.
.
Hama. Hamasse jõudes võtsime hotelli linna kellatorni lähedal. Mis oli ühtlasi linna ja vastupanuliikujate keskpunkt. Õhtupoole hakkasid suured rahvamassid kolonnis ringi liikuma, koos jalgsi ja autodel olijad, aeglases tempos. Loosungid, lipud, muusika. Emad upitasid imikuid auto akendest välja. Oli selline meie laulva revolutsiooni tunne, rahvas oli rõõmus ja täielikus eufoorias.
Pimedas jätkus ümber hotelli tiirutav ja pidevalt tuututav autode vool, siis oli liikumine juba kiirem. Hakkas tekkima väike kahtlus, et kas ikka saame siit minema. Seda enam, et öö hakul oli juba selgelt tulistamine ja mitte väga kaugel (ise arvasin selle küll esmalt ilutulestiku olevat ja magasin rahuga aga sõbranna oli pea öö üleval). Hommikul oli kõik puhas ja vaikne ja tellitud takso ootas kokkulepitud ajal. Juhiga rääkides saime aru, et polnud see mingi ilutulestik vaid tulistamine. Kelle poolt või kelle pihta jäi segaseks.
Apamea/Afamia (https://en.unesco.org/syrian-observatory/news/apamea-afamia). Uskumatu paik, sellest jätkuks juttu kauemaks.
Nagu ikka tekkis kohe kohalik "giid". Pisike kohalik papi sammastiku kõrval olevast kindlusest. Tore papi, kõndisime ja rääkisime. Kindlusesse tagasi minnes näitas ta oma elupaika ja palus külla, abikaasa soovivat. Läksime, põnev ju. Ja väga ilus kodu oli - esikust sisse minnes jäi vasakule köök. Täiesti kaasaegse mööbliga ja kena, köögitehnikat vast polnud eriti. Otse elutuba ja paremale magamistuba - lahtisest uksest oli näha suur satsidega baldahiinvoodi. Valmistusime elutuppa minema aga peremees kutsus käeviipega magamistuppa. Hetk kõhklust aga mis ikka, läksime järele. Ja siis ronis peremees akna all oleva öökapi otsa ja hakkas aknast välja minema. Jälle imelik aga ronisime talle järele! Selgus, et nii sai otse katusele. Ja millisele - avanes uskumatult uhke vaade kogu Apamea sammastikule ja kindluse juures olevale amfiteatrile. Perenaine serveeris kohvi, jõime seda koos peremehega. Naine ei kohvitanud, seisis kõrval ja kuulas juttu mida mees talle tõlkis. Kena naine, oluliselt noorem oma nn pässakast mehest. Aga millise uhkuse ja armastusega ta oma meest vaatas!
Sellel reisil saime korduvalt tunda, mida tähendab tõeline idamaa külalislahkus. Imelik oli algul, tavaliselt oled ju kõndiv rahakott :)
Ma olin paar nädalat hiljem Liibanonis - ainus reis, kus kõik korraga Eestit teadsid. Alguses oli plaan ka Süüriasse minna aga mõtlesin "Süüria, enam-vähem korras riik, sinna jõuab minna" - reisimise koha pealt kõige suurem kahetsus.
Ja idamaa külalislahkus rabas meid Liibanonis samamoodi jalust.