Meil minek Horvaatiasse 5 augustil. Reisiseltskonnaks on 4 täiskasvanut ja 3 last (10a, kaks 13aastast). Sõidame kohe Dubrovnikusse välja ja sealt hakkame üles poole minema. Plaan on nädalaks kusagile paikseks jääda. Siit ka küsimus: mis oleks parim ja ilusaim paik, kus oleksid nii liivarannad kui ka kaljurannad, kus olek ka kohapeal midagi vaadata, teha, linnas oleks elu ja melu? Usun, et siin kusagil sellest kõigest kirjutatud ka aga aega niigi väheks jäänud, et seda kõike siin läbi seedida! Tänud ette!

Meie Horvaatia reis pole veel alanud, kuid juba praegu tahan südamest tänada uva -t :) Väga asjalikud kommentaarid ja hindamatud reisinõuanded -soovitused. Parimat Sulle (ja Sinu omadele), uva!

Meilgi Horvaatias käidud. Teen oma märkmed siia, kuigi võiks iga teema eraldi rubriigi alla postitada. Ehk on minu tähelepanekutest teistelegi kasu. Esmalt see, et läbi Poola minnes soovitan minagi kasutada teed läbi Bialystoki. Kilometraaž on küll u 30km pikem aga keskmist kiirust alla tõmbavaid asulaid on kõvasti vähem. See omakorda tähendab, et vähem on kõikvõimalikke ristmikke, vähem sagimist ja vähem liiklusohtlikke olukordi.

Teiseks: teel Horvaatiasse ööbisime me Lõuna-Poola linnas Bielsko-Biala. Meeles mõlkusid meil Uva konkreetsd suunised Tšehhis, Austrias ja Sloveenias vinjettide ostmise kohta. Tänud veelkord Uvale tagantjärgi. Aga sel momendil kui vahetult lähenesime Poola piirijoonele, hakkas samas piiritsoonis tee kõrval seisev soliidse väljanägemisega onuke hüsteeriliselt kätega vehkima ja viitama Tšehhi vinjeti puudumisele. Loomulikult pidasime minibussi kinni ning onukese käekõrval käisime ostmas vinjetti. Ka Austria vinjett oli samas kontoris saadaval. Paigutasime tšehhi vinjeti onukese näpunäidete kohaselt auto esiklaasile ettenähtud kohta. Moraal aga on selles, et see onuke on nö ettesöötja, kes suunab meiesuguseid tagasihoidlikke reisijaid konkreetsesse vinjetimüügiga tegelevasse kassasse, kus vinjett maksab ametlikust tariifist 1,5...3 eurot rohkem. Vähe sellest. Sel onukesel jätkus pärast nahhaalsust oma "teenuse" eest meie käest veel lisatasu küsida. Kuna Poola raha meil polnud, andsin talle kaheeurose mündi, mille peale onkel kuidagi oma nördimust varjata ei suutnud. Seega - usaldagem teiste reisisellide kogemust ja soovitusi.

Kolmandaks: Horvaatia kiirteemaksu maksmisel hoidke maksmise kassat valides oma silmad lahti ja järgige kainet mõistust. Alati ei ole nii, et vasakpoolsed kassad on kaardimaksete jaoks ja parempoolsed on sularahaga arveldamise jaoks. Vahel on ka vastupidi. Väljas on liiklusmärgid ja ka kassade kohal on ka vastav märgistus. Horvatiast tagasi tulles oli sularahas maksjate järjekord mitmeid km pikk. Samas kaardiga maksjate kassa juures ootas järjekorras 3..5 autot. Aru ma ei saa, miks teised eurooplased kaardiga maksta ei taha...

Horvaatia hindadest kirjutan teises rubriigis. Ohutut liiklemist teile kõigile!

Nägin siin küsimust liivarandade kohta. Meie peatusime nädala Crikvenicas. Sealne liivarand tähendas seda, et ranna-äärne lesimisala oli kaetud meie arusaamade kohaselt jämeda liivasõelmega. Mere põhi ehk kõik see, mis jäi vee alla oli aga tavapäraselt kivine. Pealegi maksis selle liivaranna kasutamine 15 kuna täiskasvanu kohta. Perepilet oli samuti saadaval. Tõsi, see aiaga piiratud liivarand oli ka mõnevõrra parema heakorraga. Soovitan nautida kohalikke Horvaatia olusid sellisena, nagu nad seal kohapeal on. Liivaranna leiab Eestiski.

Oleks tänulik, kui saaks paar kiiret vastust oma järgmistele küsimustele: Kas Rijekast Triestesse saab kiirteed pidi ehk siis kiirelt ja lihtsalt? Kuidas leida Triestes üles outletid Rijeka poolt minnes? Triestest Ljubljana poole sõites vist pole probleemi, kõik kiirtee? Tänud veelkord!!!

tahaksreisile

Rijekast läheb kiirtee Triesteni Kuni Ucka tunnelini on ainult üks rida kummalgi suunal, edasi läheb korralikuks kiirteeks. Triestest Ljublanani on ka kiirtee läbi Kopperi.Outleti leiad GPSiga.

Kiirtee maksu tasumisel Horvaatiast lahkumisel proovitakse ära anda viimaseid münte ja kui ei piisa siis ülejäänud võib maksta eurodes, kuid see arvutamine ja otsimine võtab neil aega. Eriti kui mõni, kes seal putkas, ei räägi inglise keelt sõnagi.

Võib-olla on kellegil sellest kasu. Kirjutan kuidas jõudsime läbi Horvaatia Montenegrosse (esimene puhkusepaik, pärast Horvaatias).

Start 26.07 kell 6.40 Tartust. Väikeste peatustega liiklesime nii: Leedu (11.13); Poola piir (14.50); Bylastok (16.56); Lublin (20.27) ja kell 22.23 jäime ööbima Katrina Noclegy http://www.katrina-janow.pl/ linnas Janõw Lubelski, kõikide mugavustega ekstreemselt puhas tuba oli 20 eur. Sõidetud päevaga 1100 km, 15 tundi 25 min.

27.07. start kell 8.45, Rzeszow (10.00); Slovakkia piir (11.31); Persov (12.34); Kosice (13.07); Ungary piir (13.30); Budapest (16.01); Hoorvaatia piir (18.57); Zagreb (19.55); ja jäime ööbima campingus Slapic **** linnas Duga Resa (Karlovaci ligidal) maksime 20.50 eur. Sõidetud 959.74 km ja 11 tundi.

28.07 start kell 8.12 kohaliku aja järgi. poes käik ja sõit Karlovacist kiirteele kell 9.04; Park Krka (12.24); Trogir (12.47); Split (13.05); Kiirtee lõppes (13.56); Bosnia ja Herzigovina (15.22-15.32); söök Ston'is 15.55-17.09; Dubrovnik (18.18); Montenegro piir (18.58-19.27 pidime ostma green card'i); Herceg-Novi 19.38 :) kohal. Sõidetud 630 km, 9 tundi 48 min.

Herceg-Novist linna Bar peatusega Perast'is ja Kotor'is on 108.27 km, 2 tundi 42 min.

Hirmus tee oli kahes kohas- mahasõidul Horvaatias kui kiirte lõppes ning Dubrovniku juures. Üllatav, et Montenegros pole veel väga hirmsaid teid kohanud, loodan, et kohta ka. Teede olukord on suurepärane nii Horvaatias, kui Montenegros! Loodus on fantastiline!

tonukile Kuidas sa küll sinna Bielsko-Bialasse sattusid see jääb ju teekonnast nii palju eemale? Poola A1 jookseb ju Ostrava lähistel Tsehi kiirteega kokku. Warsavist kuni Tsehi piirini on kõik tasuta kiirtee.

Kogemuste jagamise mõttes kirjutan ka meie Horvaatia tripist.

Seltskond emme - issi koos kolme lapsega vanuses 2, 4 ja 9, auto VW Caravelle aastast 2007, ls 275000 km, uuena ostetud ja korralikult esinduses hooldatud. Start reede lõunal Pärnu kandist, õhtuks ööbimine Augustowi lähistel teeäärses motellis. Laupäeva hommikul edasi, naisega vaheldumisi sõites jõudsime pühapäeva varavalges Horvaatiasse. Plaan oli sõita Makarska kanti. Hommikul kella 8 paiku tankisin ja lasin kaasa rooli, et veidi silm kinni lasta. Vaevalt sai naine teele välja sõita, kui mootorist kostis kilin-kolin ja auto jõud rauges... Lonkasime teeäärsesse parklasse, kus omaenese tarkusega kahtlustasin turbo riket. Helistasin Eestisse kaskosse, mille tingimustes on tasuta puksiirteenus remondikohta. Puksiir tuli tõesti ruttu, kogu pere mahutati veoka kahele kõrvalistmele ja tuld kiirteele. Hoidsime lapsi süles ja lootsime parimat. Auto viidi Sibeiniku (Splitist veidi põhjas) VW esindusse, kus pühapäevase päeva puhul direktor koos paari sõbraga õlut libistas. Ka seal kahtlustati turbo viga. Oldi abivalmis ja kutsuti takso, mis kahe reisiga suutis kolme lapsega pere koos bussitäie varustusega viia ca 10 km kaugusele Solarise kämpingusse. Esmaspäeval öeldi, et viga on mootoris, teispäeval oli riigipüha ja kolmapäeva õhtul kasutati telefonis väljendit ''engine complitly destroied''. Inglise keel oli seal kehvake, saksa keelega olid lood paremad. Neljapäeva hommikul sain siis töökotta vaatama ja selgus, et tükike turbost oli läinud külla sõpradele teises silindris ning selle koos plokikaanega põhjalikult segi keeranud. Esinduse pakutud variandid olid uus mootor hinnaga 10 tuh ja kasutatud mootor hinnaga ca 3,5 tuh, kui nad selle kuskilt leiavad. Kuna hülsid on sel mootoril sisse valatud, siis ei ole plokiosa remonditav. Jäi kokkulepe, et nad helistavad, kui leiavad sobiva kasutatud mootori. Neljapäeva ja reede veetsin telefoni otsas otsides variante alates sobivast mootorist kuni treileri ostu ning sellega ise kojusõitmise ja pere lennukiga koju saatmise võimalusteni. Olnuks tegu Saksamaaga, polnuks auto koju saatmine probleem: tühje ja pooltühje rekkasid leidunuks ikka, kuid Horvaatiast ei too keegi midagi rekkaga Eestisse. Reede õhtuks leiti sobiv mootor Rootsist, sellega tulid Eesti kalevipojad pühapäeva õhtul laeva ja esmaspäeva lõunaks oli see Pärnus. Siit võttis mootori oma auto peale tuttav noormees bemariga, kes haaras pruudi kaenlasse ja oli kolmapäeva õhtuks Solarises meie juures. Neljapäeva hommikul olime mootoriga esinduses, kus meestel pidid silmad peast välja kukkuma nähes, et klient Eestist ongi uue mootoriga kohal. Sibeinik asub põhjast lõunasse viiva kiireka ääres ja iga teine auto töökojas oli Saksa või Itaalia numbriga, ilmselt kiirteel koolnud turisti sõiduk. Ilmselgelt sakslane uut motot ise kohale ei too. Moto vahetuse hinnaks öeldi 2000 euri. Pidasin seda kalliks ja küsisin Eesti esindusest hinda. Öeldi ca 800 euri. Peale VW tehase mainimist kukkus ka Horvaatia hind ca 850 peale. Kuid peale hinnalangust oldi nõus auto kokku panema esmaspäeva lõunaks. Lubatud ajaks oligi auto valmis, vaid vana moto, mida ma kaasa tahtsin saada, oli valmis panemata. Kohe peale auto kättesaamist startisime kodu poole. Kuna kõik kapotialune oli ju lahti lammutatud ja mõni kontakt ei saanud pärast nii hea, kui võinuks, siis möödus kojusõit vilkuvate mootoritulede valguses ja kodus tuli teha veel üks külaskäik töökotta. Esmaspäeva õhtul ööbisime Ungaris hotellis, siis külastasime üht suuremat Tescot eesmärgiga täita koduseid veinivarusid ja osta lastele soodsalt riideid ning kolmapäeva lõunaks olime kodus. Meie põhimine õppetund oli see, et ka oma teada-tuntud ja hästi hooldatud autoga reisides tuleb alati teha eliitkasko või kuidas seda mingis firmas nimetatakse, mis katab ka tehnilise rikke riski. Eks ka sellist reisitõrkekindlustust tasub vaadata. See mõnikümmend euri pole midagi võrreldes 6500-ga, mis mul teine mootor koos toomise, uue turbo ja vahetusega maksma läks. Oma esimese automatka tegin aastal 1996 ja pole seni peale ventika rihma pidanud midagi remontima, ilmselt ei pea ka järgmised 10 aastat, kuid see üks kord oli ikka valus küll. Solarise kämpa on väga viis koht, küll kallivõitu, kuid puhas ja paljude atraktsioonidega (jahilaenutus, pood, rannabaarid jms). Seal tasub puhata, kuid teise nädala lõpupoole ei tahtnud isegi lapsed enam eriti supelda ega sealset suurepärast jäätist süüa... Kokku kestis meie esialgu plaanitud kahenädalane reis siis 15 ööd kohapeal pluss sõit ehk täpselt 20 päeva, eelarvest rääkimata...

Ai kurja.

Vastus Versole. Bielsko-Biala ei olnud "sattumine", vaid kindla peale minek. Meie 8-liikmelisel seltskonnal oli seal kindel ööbimine. Küll aga tuli meilgi ette üks programmiväline "sattumine", kui tagasiteel peale Ostravat kusagil Poolas kiirteelt maha keerasime ja navi eirates iseenese tarkusest lõigata tahtsime. Igatahes Katowice lähistele me ei sattunud, küll aga saime kuhjaga kohalikku Poola koloriiti. Tagantjärgi tore meenutada.

http://www.ithaldus.ee/index.php/et/reisikiri

Siit saab lugeda meie pere sellesuvise Horvaatia reisi suht põhjalikku aruannet:

Kui kunagi oma esimese autoreisi ette võtan, siis meenutan seda lugu ja vaatan võimalikke kindlustusi

metsis, tõsiselt kahju reisist. Mis mootoriga Caravellega tegemist?