Reisifotograaf ja - ajakirjanik Silvia Pärmann pidi märtsis avama Dokfoto Keskuses reisifotode näituse. Kõigile teadaolevatel põhjustel seda avada ei saanud. Trip.ee jagab osasid näitusele mõeldud fotosid ja nende saamislugu.

Taustalugu

See lugu algas tegelikult juba 2012. aasta suvel, kui olin üht ramadaaniõhtut veetmas Kosovos Prizrenis koos islami müstikute dervišitega, keda peavoolu islam veidrikeks peab. Aga kogu Kosovo juures olid nemad kõige vähem veidrad. Valdavalt albaanlastest elanikkonnaga riik oli ennast neli aastat varem iseseisvaks kuulutanud Serbiast. Serbia polnud kahe miljoni inimese sellist lahkumist muidugi tunnustanud, rahvusvaheline reaktsioon oli olnud mitmekesine.

Suur osa inimestest tegelikult ei vaevunudki märkama veel ühe riigi teket Euroopa kaardile, selliseid uljaid iseseisvujaid oli 90ndatest alates olnud üksjagu ja kui vaadata veel kaugemale maailma, läks pilt veel segasemaks. Elu oli õpetanud, et neile kõigile ei ole mõtet oma tähelepanu raisata. Vabaduse virvendus kaob kiirelt.

Istusin koos kahe reisikaaslasega meditatiivset tantsu vaadates ja mõtlesin, et kust neil üldse tuli see mõte ja julgus ja usk oma riigi võimalikkusesse — serblased olid piirkonda kontrollinud 12. sajandist alates!

Kosovo staatus täna nii palju küsimusi enam ei tekita.

Aga seal tol hetkel õhku jäänud küsimus viis mind järgnevatel aastate paikadesse, mis eemalt vaadates tundusid väga selge ja tugeva identiteediga, nii nemad ise, et nende iseseisvumispüüete puudumine tekitas lihtsalt hämmingut — kohtadesse, kus piiril seisvast sildist "vabariik", millel mitte mingisugust sisulist tähtsust polnud, piisas inimestele täiesti. Viis ka kohtadesse, kus iseseisvuse väljakuulutamine oli kohalike meelest kõikidest halbadest variantidest lihtsalt kõige vähem halb ja viis kohtadesse, mis käitusid rohkem demokraatliku riigina kui paljud täiesti tunnustatud riigid.

Päeva riismed. Abhaasia.

Abhaasias ringi sõites, isegi pealinnas Suhhumis ringi jalutades on raske uskuda, et kodusõda lõppes juba aastakümneid tagasi. Kõik näeb välja, nagu oleks see olnud äsja, kuulijäljed majaseinas, pommitamise jäljed, varemed, varemed, varemed. Ehkki kusagil vanade mälestuste, tühjade majade ja silmapiirini ulatuvasse Musta merre kadunud tuleviku vahel on aga argipäev, mis on kõike muud kui nukker ja hall.

Kaks tüdrukut Derbendist. Dagestan.

Dagestan on ennast suutnud inimeste mällu kirjutada habetunud islamiterroristide ja sõjaga. Tänase Dagestani on kuulsaks kirjutanud sealt pärit Alisa Ganieva, kes on jõudnud isegi Vene Bookeri preemia shortlist'i - eriti realistlik tundus distantsilt vaadates houellebecqilik utoopia "Mägi ja müür", milles islamist surmani tüdinenud Venemaa Dagestani piirile müüri ehitas. Kohapeal on kõik muidugi hoopis teist nägu.

Kui meie lapsed on tapetud. Palestiina.

Bethlehem ei ole enam ammu mingi pisike maaliline külake vaid suur betoonist linn, mille sisse on sulanud kolm põgenikelaagrit – mis on seisnud seal juba nii kaua, et ilma vastava tähistuseta laagri piiril ei oleks võimalik aru saada, kus "tavaline" linn lõppeb ja põgenikelaager algab. Vähe, kui üldse, on elus inimesi, kes mäletaksid rahulikke aegu Palestiina-Iisraeli suhetes.

Koolitüdrukud Berberas. Somaalilmaa.

Berbera on täpselt nii mõnus, soe ja eksootiline, kui tema nime kõla. Seal ringi jalutades oli muidugi üldse raske uskuda, et Somaalimaal mõni terrorirühmitus võiks tegutseda. Piiri taga on Somaalia kodusõda on kestnud üle kahekümne aasta, need tüdrukud pole aga päevagi sõda näinud - kas rahu erinevate klannide vahel püsib, kui ihaldatud tunnustus isesisvusele on päriselt käes?

Vennad. Lõuna-Oseetia.

90-ndateni oli Lõuna-Osseetia piirkonna üks jõukamaid kante. Lisaks põhitööle osales iga pere "import-eksport" äris - grusiinidelt osteti puuvilju, mis mägedes ei kasvanud ning müüdi need Põhja-Osseetias Vladikavkazi turul maha. Milline on see riik, kus Marat ja Arseni täiskasvanuks saavad, ei oska pakkuda mitte keegi. Saavad nad vene passid, nagu rohkem kui pooled Lõuna-Osseetia kodanikud, lähevad sinna ülikooli, jäävadki…?

Lõpetuseks

Ebaselgete reeglitega, poliitiliselt ebamäärase staatuse ja tihti valuse sõja üle elanud kohtades on inimesed külalislahked võõraste, aga mitte nende kaamerate suhtes. Paljud lood jäävad pildile püüdmata, sest kohalike soove austades (ja oma eluga mitte üleliia riskida tahtes) tuleb just kõige põnevama koha peal kaamera kotti jätta.

Silvia kasutab ootamatult pikka kodus viibimist oma esimese reisiraamatu kirjutamiseks. Kes tahab temaga koos teha läbi seikluse riikidesse, mida juskui polegi olemas, saab raamatule hoogu anda Hooandjas.