Kui Iisraeli ja Jordaania piiril asuv Surnumeri on kuulus üle maailma, siis Argentinas asuvat Epecuéni järve teavad vähesed. 1920-ndate alguses asutasid Argentina juudid järve äärde Villa Epecuéni nimelise asula, kuna Lago Epecuén meenutas neile Palestiinat: järve soolsus oli tänu suurele aurustumisele peaaegu sama suur nagu Surnumeres.

1921. aastal asutatud Villa Epecuén kerkis järgnevate kümnendite jooksul 250 hotelli luksuslike termaalvee basseinidega. Kõrvalist asukohta aitas leevendada uus raudtee ja inimesi hakkas kõrge soolasusega vee raviomadusi nautima hakkas saabuma üle terve Argentina.

Kuurort oli eriti populaarne rikaste ja kuulsate seas, mis ainult lisas glamuuri, kuna eliitklientuuri teenindamiseks loodi kvaliteetset teenust pakkuvad ettevõtted. Igal aastal külastas Villa Epecuéni ainuüksi detsembri ja märtsi vahel 25 000 inimest. Kuurortlinnakese 1500 elanikku elasid turismist päris kenasti ära.

Seda Argentina piirkonda iseloomustas aga küllalt ebastabiilne kliima. Kui 1930-ndatel seal sisuliselt vihma ei sadanud, olid mõned aastad jälle väga vihmased. Kuna üldiselt kippus olema siiski pigem kuiv ja järv hakkas hotellidest kaugemale taanduma, otsustati 1975. aastal järve toitmiseks rajada 25 km pikkune Ameghino kanal, mis tõi vett kaugemal asuvatest järvedest ja jõgedest. Kanali rajamine viis lõpuks välja katastroofini mitmel moel.

1985. aasta osutus olema erakordselt sademeterohke ning 10. novembril ei pidanud Villa Epecuén kaitsnud tamm enam vastu ning purunes. Villa Epecuén ujutati täielikult üle ning jäi kohati kuni 10 meetrit vee alla. Ilmselt poleks tammi purunemist juhtunud, kui kanal oleks suletud, kuid poliitiline otsus oli seda mitte teha.

Kanali ehitamisel oli veel teinegi tagajärg – see vähendas märgatavalt järvevee soolsusust ehk kaotas põhilise põhjuse, miks inimesed Lago Epecuéni äärde üldse tulid. Kui 1934. aastal mõõdeti vee soolsuseks 384 grammi soola liitri vee kohta, siis 1987. aastal oli sama näitaja ainult 37 grammi liitri kohta.

Nüüd, ligi 40 aastat hiljem on Villa Epecuén pärast pikki kuivaperioode vee alt taas välja ilmunud ning viimased aastad on seda jälle külastada saanud. Veest välja ilmunud "kadunud linn" pakub taas välja ilmunud turistidele igal juhul sürreaalset vaatepilti ja võib vaid aimata, missugune elu seal hiilgeaegadel käis.

Bussid sõidavad iga päev Buenos Airese Retiro bussiterminalist Carhuesse, kus tuleb endale organiseerida taksojuht.

Villa Epecuéni viimane ja ainus elanik on Pablo Novak, kes naaasis oma koju pärast vee alanemist 2009. aastal. Temast on tehtud ka dokfilm Pablo's Villa.

Fotod: Google Street View