Kas kellelegi veel tuleb vahel igatsus (autoga) vanal-heal-viisil reisimise järele. Kus nutitelefoni ja pangakaardi koju unustamine poleks katastroof. Tädid või onud istuks putkas ja müüks pileteid ja selgitaks, mis toimub. Öö saabudes keeraks kämpasse või mujale öömajale, kui mitte, telgiks või magaks autos. Hommikul kulgeks edasi, vaataks, sinna kaeks tänna... jne... ei mõtleks eriti ette...Ei peaks pead murma raketiteaduslike parkimiskordadega, heitmenormidega, ega muudele autovaenulike elementidega. Ei peaks kogu reisi graafikut bronneerima- ette maksma, et söögi ja isegi pissipeatused on ajaliselt normeeritud...
Sellised mõtted tekkisid järjekodselt sõidult naastes (just nn. arenenumatesse riikidesse). Ega sõidud edaspidi sõitmata jää,kuid vahel tekib igatsus eelkirjeldatu järele.
Kuid eks peamine põhjus ole kogu turisminduses (käib kogu nn. arenenuma maailma osa kohta) ikkagi krooniline ülenõudlus ja alapakkumine. Seda eriti kuumades kohtades ja hooajal.
Selles mõttes on Eestis (veel) üsna hästi, kuid eks meiegi areneme...
P.s. selline heietav teema sobiks küll pigem sügisesse, kui hooaeg hakkab lõppema...
Just nii ma Euroopas reisin - juba 18 aastat igal suvel. Üleeile tulin kuuajaselt reisilt Hispaaniast, järgmisteks aastateks jäänud on veel Portugal ja Suurbritannia. Sõitsime läbi Tšehhi, Saksamaa, Šveitsi, Lichtensteini ja Prantsusmaa, siis mööda Vahemere kallast Tarifani, sealt ühepäevane Maroko külastus ja tagasi mööda Hispaania sisemaad. Viimane oli huvitavam kui Vahemere rannik, inim- ja autotühi ka. Tagasi läbi Prantsusmaa ja Saksamaa.
Nädal kulus sihtriiki jõudmiseks ja nädal tagasisõiduks. Ei sõida kunagi tervet päeva järjest, vaid vaatan iga päev midagi ilusat või põnevat, käin mitu korda ujumas. Isegi Poolast, Lätis, Leedust ei kihuta niisama läbi, vaid valime erinevad teed ja huvitavad kohad külastamiseks. Näiteks loomaaiad, lossid, vabaõhumuuseumid, looduslikud vaatamisväärsused vms.
Telefoni ja tahvlit muidugi kasutame. Abikaasa juhib autot (talle väga meeldib, mulle mitte), mina olen kaardilugeja. Kombineerin paberkaarte, mapsi ja Tom Tomi-i. Paberkaardil saab planeerida mitme päeva või ühe päeva teekonda, saab valida huvitavama ja ilusama tee. Need on osadel kaartidel rohelisega märgitud. Sõidame ikka mööda võimalikult väikeseid teid, nii saab tõesti kohaliku elu näha. Mapsil saab mingile kohale nö sõrme peale panna, näiteks leida ujumiskoha. Tavaliselt on inimesed vastavad kommentaarid jätnud. Keerulisemates liiklussõlmedes on Tom Tom parem juhendaja. I-punktidest saab kohalikke kaarte tasuta, seal on põnevaid vaatamisväärsusi peal.
Ööbime telgis, siiani oleme igas riigis selleks koha leidnud. Selleks sõidame õhtul metsikumasse piirkonda, kuumades maades mäkke, kus on öösel jahedam. Tihti ongi ainsad metsikud paigad mägedes. Alati leiab mõne metsatee, teeäärse puhkekoha, tühermaa, heinamaale viiv tee. Selleks on kulunud maksimaalselt tund-paar, tavaliselt ca 30 minutit. Parimad on metsaväljaveoteed. Peseme järvedes-jõgedes-koskedes, vahel ka bensujaamades (tihti on see tasuta). Teeme priimusel süüa. Mõnikord on maaomanik välja ilmunud, siis küsime kenasti luba. Alati on lahkelt nõus oldud, tihti kauemaks juttu puhuma jäädud, kala, piima, puuvilju vms toodud. Ühe korra on minema aetud - Tšehhi metsavahtide poolt. Sõitsime siis mõne km edasi heinamaa serva.
Paar korda ööbime ka linnakämpingus või hotellis, kui selline tuju tuleb. Näiteks näeme mõnda kontserdikuulutust. Või on lõunamaise linna õhtune melu eriti mõnus. Siis astume lihtsalt tänavalt mõnda majutuskohta sisse, ikka on üks tuba vaba! Auto on kuskil kaugel parklas, aga tegelikult polegi ju midagi üheks ööks vaja, küll järgmisel päeval peseme hambaid või ostame putkast uued hambaharjad.
Teen terve aasta kodus ettevalmistusi, loen raamatuid, kaevan netis. Panen paika umbkaudse marsruudi, kohad, mida kindlasti külastada tahaks. Aga täpne marsruut kohaneb ikka reisi käigus. Mõni kohalik juhatab põneva paiga, teeäärsetel infotahvlitel on mõne otamatu isuäratava koha pilt, pruun teeviit, mapsis huviväärsused märgitud jne.