Ma sain aru, et teemaalgataja pidas pigem silmas nö stiihilisi reise kus kõik ei ole rangelt ette planeeritud ja broneeritud. Mitte niivõrd nutitelefoni ja pangakaardita reisimist. Kus lihtsalt sõidad ja õhtul otsid kämpingu või mõne hotelli kus peatud. Ilma et peaksid seda ette broneerima. Või siis pead lausa kogu majutuse kindlates kohtades enne reisi algust juba ette maksma. Ja et juba reisi alustades poleks detailselt paigas kus peatud, sööd, tualetipausi teed jne. kõike seda enam-vähem minutilise täpsusega. Lisaks veel piirangud autoga teatud linnadesse/linnapiirkondadesse sisenemisel.

Selles mõttes see õige, et ilma ette broneerimata on tänapäeval raske mõistliku hinna eest peatuskohta leida. Vahel üldse. Eriti Euroopas. Ja paljudes kohtades, eriti Euroopa kõige arenenumas osas, pole ka enam eriti kohti kus telkida lubatud/võimalik. Veidi sellega seoses meenub ka mõne aasta tagune uudis kus UK-s peeti kinni varguses süüdistatuna leedulanna kes oli metsas seeni korjanud...Eriti mõeldes lapsepõlve reisimisele kus vahel nii telkimine kui mõnikord ka metsa alla seente-marjade otsima minek olid selle lahutamatuks osaks . Nagu ka kuskil jõgedes-järvedes, mida vahel isegi tollastel kaartidel polnud, ujuma minek jne.

Aga nagu juba ka eespool kirjutasin, siis ehk Balkanil on selliseid kohti vahest veel võimalik leida. Ja ka Aafrikas nagu eespool samuti kirjutati. Nagu ka Aasias, aga ka Lõuna-Ameerikas on samuti paiku kus hommikul tõesti aimu pole kuhu õhtuks välja jõuad. Ja kuidas ning mil moel...

Hollandis ja tegelikult ka üsna suures osas Lääne-Euroopas pole selline reisimine tõesti enam hästi võimalik.

Aafrikas on seda võimalust, aga eeldades, et ületad ka piire, muudab viisade taotlemine selle mitmel pool võimatuks

Meie mõistes läänes reisimine on juba palju aastakümneid kõrghooajal tugevalt etteplaneeritud. Näiteks Riviera (nii Prantsuse kui ka Itaalia), Põhja-Itaalia järved jpt kuulsad piirkonnad alates 1960-ndatest, Hispaania pea kõik Vahemere costad hiljemalt 1990-ndate alguseks, Portugali tuntumad paigad selle sajandi algusest jne. Ehk siis piirkonnad, kuhu lääne-eurooplane kõrghooajal juba vahel kolmandat põlvkonda ilma eelnevate broneeringuteta ei kipu, sest see läheb liiga stressirohkeks ja/või kulukaks.

Ma mäletan juba eelmise sajandi lõpust augusti teise poole nädalavahetust Prantsusmaal mingis suvalises Hispaaniast tuleva kiirtee läheduses olevas motellis. Neid kette on seal tohutult ja iga linna ümbruses mitmeid motelle. Õhtul hilja väljas istudes ja veini juues käis maja eest mööda lõputu eraautode voor otsimas võimalikku vaba tuba. Hispaaniast tulevad pered oma lastega lootsid saada transiidil üheks ööks tuba, aga reaalselt oli kõik tõenäoliselt kogu mitmesaja kilomeetri pikkuse kiirtee lõigu ümbruses ammu täis. Kuna mingit internetivärki kellegil kaasas sel ajal ei olnud, siis need sajad autod tegid lihtsalt iga mahasõidu juures tiiru motellide ümber ja jätkasid oma teed. Voor jätkus hommikuni ja ega keegi neist see öö kusagil normaalses kohas magama ei saanudki oma lastega.

Nüüdseks on ammu juba populaarne Horvaatia, Montenegro lisandus mingi 10 (?) aastat tagasi, kohe läheb Albaania rannikul asi lõplikult käest. See on paratamatu. Vahepeal on lisandunud üle 2 miljardi inimese, elatustase on pea kõikjal tõusnud, ida-eurooplased reisivad juba ammu palju ja suurte hulkadena oma autode ja peredga ringi jne. Reaalselt seda mahtu eriti Euroopa kuulsamates piirkondades normaalselt kasvatada ei saa ja seega on paratamatu, et kui ette planeerida ei soovi, siis tuleb maksta või leida alternatiive.

Aga positiivne on see, et isegi juba üle 100 aasta kuulsates piirkondades piisab vahel vaid poole tunnisest sõidust, et leida peaaegu inimtühi piirkond mõne linna või külaga, kus on kokku u 3 hotelli/külalistemaja ja vahel on isegi samal päeval veel vaba tuba saada, kui kohe hommikul broneering teha. Balkanil on selliseid võimalusi tohutult, aga samas on ka näiteks Portugali, Hispaania ja Prantsusmaa rannikust veidi eemal tohutult massidevaba avastamist ja kohti, mis on vähemalt sama ägedad ja ilusad, kui need neli kuulsat kohta, kus kõik peavad ära käima.

"Vanasti" oli Tom-Tom abiks ja kui see üle kuumenes esiklaasil ja kokku jooksis, siis sai ka teede kaart välja võetud. Vanasti oli ka see hea, et polnud kiiruse kaameraid, nüüd ma ei kujutaks ette, et peaks ilma Waze-ta isegi Lätit läbima...rahakotile oleks korralik põnts.

Aga selles mõttes need vanad ajad olid ägedad, et iga kord ei teadnud, kuhu ööbima jõuad ja mis ees ootab.

Vana aeg ja selles reisimine näib sõltuvat kommenteerija vanusest. Mõne jaoks tähendab see Tom-Tomi, teisel paberkaarte, ühed reisivad plaanivabalt, teised planeerivad ette.

Minu matkamiste ja reisimiste ajalugu algab möödunud sajandi 60-ndatest. Nii kaugele kui mälu ulatub, olen alati oma seiklusi ette planeerinud, seda nii "vanal heal ajal" kui praegugi. Matkale minnes oli eelnevalt koostatud täpne nimekiri seljakotti pakitavatest asjadest hambaharjast viimase sokipaarini, samuti olid paigas päevateekonnad ja vastavalt ööbimiskohad, kuhu telk püstitada jne. Mitte vähimatki pole mitte kunagi juhuse hooleks jätnud, ma tahan oma asjades kindel olla niipalju kui see vähegi võimalik.

Seega ma ei saa ka väita, et ma midagi taga igatseksin, sest täpselt samal viisil reisin ma ka täna, kõik on maksimaalselt ette ära planeeritud. Muutunud on vaid mõned abivahendid, paberkaart ja kompass on asendunud elektroonikaga, lisainfot saab külamehe suulisest juhatuse asemel pigem nutiseadmest, kaasaveetav träni on läinud moodsamate materjalide tõttu kergemaks, telgi asemel ööbin nüüd hotellides, aga põhimõttes ju muutust pole.

Jälgides mõnd reisisaadet, neid on nüüd telekast et tapab, pea igaüks teeb enda seiklustest kohe sarja, on sealgi jätkuvalt ja läbivalt põhimõttelisi erinevusi. Ühtedel paistab kõik planeeritult kulgevat, teised näivad mitte teadvat, kuhu nad õhtuks välja jõuavad ja kuhu laagerdama satuvad. Need teised siis hakkavad juba poolest päevast laagripaika otsima, kulutades suure osa oma väärtuslikust reisiajast sellele. Võibolla seiklus ja põnev, mina pole sellist stiili kunagi harrastanud, mulle hulkurielu lihtsalt ei meeldi. Niipalju kui mina tean, on ka reisisellid alati samal moel kahte leeri jagunenud, nii vanal ajal kui praegugi, kes on planeerija, kes mitte. Mistõttu minu arust polegi võimalik väita, et aastate või isegi aastakümnetega oleks midagi väga teisiti tegema hakatud või et midagi peaks taga igatsema. Kui siis vaid noorust, aga ausalt öeldes kui antaks võimalus, siis mina isiklikult küll kella ega kalendrit tagasi pöörama ei hakkaks, ka vanadusel on omad võlud ja kõike uuesti otsast alata - tänan, parem mitte:) Aga vanu aegu meenutada on tore ikka.

Käisin Inglismaal ja häirivalt paljudes kohtades saab maksta ainult kaardiga. Ei mingit sularaha nostalgiat.

Saatsin oma Lätist pärit sõbrad (60+) üleeile Tallinnas laevale. Neil on auto, kus võimalik ka magama sättida, telk, pangakaardid, nutifonid, aega võetud 15-19 päeva, plaan kolmes Skandinaavia riigis kulgeda, mõned kohad plaanitud, mida kindlasti külastada tahavad, ja siis lääne poolt Taani jne kaudu Lätti naasta. Ma usun, et neil tuleb mõnus reis. Ise olen juba nii mugavaks läinud (75+), et vaatan hotelli poole.

Pigem annavad tänapäevased valikud rohkem võimalusi old-school viisil reisida. Kulged lähtepunkti, leiad majutuse. Kui meeldib, jääd pikemaks, kui ei, vaatad mobiilist kuidas järgmisse linnakesse saab, käid jaamast läbi ostad pileti ja edasi. Kohapeal majutus, kui ei sobi, kohe uus ja nii edasi jne jne. Nuputamist, kuidas asi tegelikult käib, jätkub ka tänapäeva. Hiljuti tegin siia postituse, kuidas liikuda Niš ja Sofia vahel. Kuigi läksin kergema vastupanu teed ja ostsin pileti flixbusist, oleks võinud ju välja nuhkida, et see buss ei ole flixiga kuidagi seotud, on kohalik ettevõte, kassast poole odavamalt pilet soetada jne, siis oli ometi hea lihtne teha seda voodis vedeledes.

Mulle just see autoga sihitult kulgemine meeldib. Kunagi sai kesk-euroopas sõpradega autoga reisitud nii, et tihti ööbisime seal kus pimedaks läks. Kas kuskil põllul, linna servas või pealinna keskel parkimisplatsil. Meie ainuke nõue endale oli, et ööbimise eest ei maksa. Ööbisime autos või telgis.

Eesti siseselt ma teen siiani aega-ajalt selliseid reise üle aasta.

2019. aastal toimus Belgia/Holland võrkpalli EM. Kuigi plaanid olid tehtud, piletid olemas, õnnestus meil Riias lennust maha jääda ja peale paljusid pisaraid leidsime me end meeleolukalt Euroopa poole sõitmas. Keskööl läbisime Varssavi, vaatasime, et jõuame Lodzi, mis ju suurlinn ja hakkasime öösel Lodzis öömaja otsima. Helistasime ja käisime läbi sadu hotelle - üheski ei olnud ühtegi tuba. Selgus, et linnas oli sel päeval mingi konverents/mess ja 50 km raadiuses sellisest suurlinnast ei olnud ühtki vaba tuba. Sõitsime veel tunde pilukil silmadega edasi, enne kui magama saime.

2019 suvi. Meil oli Varssavi servas öömaja broneeritud, aga me ei saanud sinna sisse - jäime sõitmisega hiljaks. Öö käes, mis sa teed. Leidsime linna servas suvalise põllu, lõime telgid kõrge umbrohu varju püsti ja magasime ära. Tulime Sloveeniast Karawanke ahelikult matkamast, nii et kogu laagrivarustus oli kaasas.

2000. aastate alguses sai Kesk-Euroopas ja Balkanil küll metsikult telgitud, küll ilma telgita rannas magatud väga palju.

Aga see-eest mälestused missugused :)

Praegu Lõuna-Euroopas olles oli eile õhtul plaan minna vabaõhukinno, aga kohale jõudes selgus, et erandlikult oli just sel õhtul selle asemel kavas hoopis ühe kohaliku helilooja mäletuskontsert, tasuta veel pealegi. Mis seal ikka, ameerika filmi asemel siis hoopis kontsert kohalikele, kes väga entusiastlikult ja kirega kaasa laulsid, vahepeal kutsuti ka veel väiksed lapsed (hilisõhtul!) lavale kaasa laulma. Muljed missugused. Täiesti planeerimata käik, mida varem kavandades poleks arvatavasti kindlasti plaani võtnud. Meelde jäi aga kindlasti rohkem kui esialgne plaan filmi vaadata oleks pakkunud.

Eks reisimise peamine võlu ongi paljuski just spontaansus, uute kohtade, kogemuste ja maitsete avastamine. Iga liigutuse ja piltlikult öeldes iga tulaletipeatuse täpne paikapanek enne reisi ei jäta ju just palju avastus ja (positiivset) ootamatuseruumi. Starbucks'is või Costa Coffee's kohvi joomine ja kui mitte just McDonaldsis või Pizza Hut'is, vaid mujal nendesamad burgerite, pizzade ja friikartulite koos kuivanud lihaga (mida mõnikord steigiks nimetatakse) söömine ei ole ju päris see miks reisile läheme. Ei pea tingimata väga metsikult reisima, aga mingi (positiivsete) üllatuste ja avastamisrõõm võiksid siiski jääda. Vähemalt minu arvates. Aga saan loomulikult aru ka neist kel teistsugused ootused ja eelistused.

Enne autoreisimisse nakatumist tegin mõned bussireisid Euroopasse veendumaks, et tõesti mööda maad ka saab kohale, mitte ainult lennukiga. Siis olid tõesti tualetipeatuseni asjad paika pandud ja no ega teisiti saanudki. Kava oli tihe, avastusi enda jaoks oli aga ülatusi tõesti mitte.

Nüüd, autoga reisides on ööbimiskohad alati ette bronnitud ja üht-teist tee peale veel valmis vaadataud aga ma ei ütleks, et üllatusi vähe ette tuleb. Tulgu siis ööbimistega seotuid pigem vähem, meile sobib.

Selleks olen ka üldjuhul 24h vastuvõtuga ööbimised bronninud, et mine tea, millal tegelikult saabume. Väiksemate majutuste puhul on pigem see siis üllatanud, et õhtu lähenedes hakatakse helistama, et mis ajal ikka juba saabute? Miski Läti väidetava 24h kodumajutuse vastuvõtjad olid küll väga unised ja pahurad, kui peale keskööd pimeda ja lukus maja eest leidnuna kõne peale tõmmasin, et öömajalised kohal!

On ka nii olnud, et olen kas levist väljas või roolis olnud ja pärast avastan, et näe, SMS või e-kiri saadetud mõni tund ette, et kinnitage kirjale vastates oma saabumine, muidu tühistame majutuse. Kui oleks selline tühistamine tegelikult toimunud, tahaks küll näha argumenti, miks peaksin sellise tühistatud ööbimise eest maksma.

Spontaansusest, üllatustest ja ehedusest rääkides. Puerto Ricos sai terve saar risti-põiki läbi sõidetud. Waze`i sai märgitud, et väldiks maksustatud kiirteid. Kui kiirteelt maha sai keeratud, siis algas justkui teistsugune tripp oma üllatuste, kohaliku elu-olu nägemisega ja kohalike söögikohtadega, kus maitsed ja eriti hinnad olid palju kõhu ja rahakotisõbralikumad.

Tooks siis ka mõned näited.

Spontaansus -- 80ndate alguses, olles TRÜ eelviimase kursuse tudeng, tuli õppejõud ja mainis, et võiksin oma kursusetööga minna Kaasani võistlema. Võiksin siis võiksin. Paar päeva hiljem tuleb kiiruga minu juurde, et mis sa siin teed, sul 3 päeva pärast võistlus. Ups.

Kiiruga Tartu raudtee jaama -pilet Moskvasse. Hommikul Moskva raudteejaamast ostsin lennupileti Kaasani väljumisega Domodedovost. Edasi rahulikult Elektritska peale. 5 minutit enne väljumist vaatasin lennupiletit. Lennuk väljub 40 minuti pärast. Elelktritskaga küll ei jõua. Kiirelt taksole. Palusin juhti nii kiiresti kui võimalik sõita. Ütles, suru jalad istme ette. Läksime. Jõudsin lennukile, kui viimane reisija astus lennukitrepist üles. Öösel taksoga Kaasani Ülikooli Ühiselamusse ja palusin ööbimist. Korraldati ära. Järgmine päev siis Ülikooli. Kõik oli tore, aga võistlus oli eelmine päev. Aga reis oli energiline ja 2 päeva sai Kaasanis ringi vaadata.

Üllatusrohke -- Üllatusi on paljudel reisidel. Seda nii mul kui ka kindlasti teistel. Isegi võiks uue teema luua. Aga üleelmine nädal tulin Šotimaa- Iirimaa reisilt. Kõik ju planeeritud. Aga.

Edinburghis sattusime ajal kui toimusid linna 900 aasta üritused. Kohal olid ka Kuningas Charls ja Camilla ning Prints Edward.

Aiapidu toimus Edwardi residentsis. Kui liikusime sinnapoole, hakkas asi juba lõppema. Vastu tuli igasuguseid sulelisi.

Belfastis hotelli vastas valmistusid protestandid 11 juuli William III austamise igaaastaseks tähistamiseks. Ehitati suurt tuleriita kaubaalustest. Vanemad posid ladusid riita. Nooremad poisid harjutasid puutükkidega viskamist, kui madinaks läheb ja pisikesed tüdrukud korjasid need puutükid uuesti kokku. Laskemoon on vaja ja madinas katoliiklastega neid ei puudutata.

Samas tahtsime külastada lossi, kus tegutseb The Queens University of Belfast. Aga samal ajal oli Ülikooli lennu lõpetamine. Huvitav oli vaadata lõpetjaid oma pidulikes riietes.

Sai natuke pikalt.