Ei igatse. Ja päris kindlasti ei igatse seismist leedu-poola piiripinktis etteteadmata arvu tunde.

Poola-Leedu piiriga tuleb meeldse ainus seik kus mult on altkäemaksu küsitud. Oli jaanilaupäev aastal 2005. Elasin sel ajal Inglismaal ja tulin autoga Eestisse puhkusele. Aga mingil põhjusel jäi auto tehniline pass maha. Poola piirivalve seda näha ei tahtnud, aga Leedu küll. Mida pole seda pole. Kutsuti siis putkasse, poolakad ka sealsamas. Laud söögist lookas, viinapudelgi olemas. Räägib siis boss, et näe meil ka täna siin jaaniõhtu, süüa on, aga jook hakkab otsa saama. Raha ka nagu pole, äkki aitad välja, piinlik poolakate ees kui pole juua pakkuda. Tundud tore sell, tahaks sind ikkagi edasi Eesti poole lasta. Ütlesin, et no vaatab, vast ikka on mõni kupüür, leidsin rahakotist 20 naela ja 10 eurot, mis said endale uue väga rõõmsa omaniku, soovisime teineteisele kõike head ja sõitsin kodu poole edasi.

Ja et paremini teemaga haakuks, siis navigeerimiseks oli paks mitmekilone euroopa teede atlas. Pean tunnistama, et sai lausa sõidupealt õiget marsruuti näpuga aetud.

Ma arvan, et minek kuhugi mitte nii arenenud kohta oleks alternatiiv ja hea vaheldus. Ainult, et enamikel juhtudel tuleb siis tõesti Euroopast välja minna. Euroopa siseselt võib olla kusagil Balkanil on see veel mingil määral nii, mujal tõesti täistsivilisatsioon ja spontaansust napib. Aga usun et ca 5-10 aasta pärast juba ka Balkanil see pea "võimatu mission".

Tundsin tegelikult isegi sel aastal ühel Lõuna-Euroopa reisil, et ehedust ja spontaansust kuidagi napib. Ja ma ei räägi isegi mitte üksnes autoreisist. Kõik on liialt perfektselt paigas, sa oled justkui konveierilindil kus paari päevaga teed rutiinsed tavaprotseduurid läbi et anda siis teed uutele tulijatele kes täpselt sama teevad. Eakamana oleks ilmselt sellise reisikorraldusega rahul, aga alla 80 aastasena tahaks ikka vahel ka veidi spontaansust. Ja ehedust ning üllatusi.

Aga küllap see teatud hetkedest kui piisavalt reisinud oled on paratamatu. Siis tuleb ilmselt lihtsalt geograafiat laiendada. Ehedamaid ning tsivilisatsioonist (suuresti) puutumata kohti peaks siiski veel jaguma. Tuleb lihtsalt üles leida!

Meie eelmise suve Lõuna-Rootsi ja Taani reis oli üsna selline. Laevapiletid olid ette olemas (lisaks Tallinkile ka Göteburg - Fredikshavn), üldine plaan ka (kõigepealt Rootsi lääneranniku saared, siis Jüüti poolsaarel vastupäeva ring, lõppu Möni kriidikaljud ja Kopenhaagen). Kõik muu tuli jooksvalt. Absoluutselt suurepärane reis sai.

Ma täna ei kujutaks ette, kuidas saab autoga välismaaö sõita, kui sul nutitelefonis waze teed ei näita. Ma oleks paberkaardiga ilmselt püsti hädas. Samas olen elus mõned reisid autoga Euroopas üheksakümnendate lõpus teinud ja sain hakkama. Seda aega taga ei igatse. Selles valdkonnas on toimunud suur hüpe edasi mugavuse mõttes.

Waze ei ole kunagi kasutanud - isegi Eestis mitte - seega oleks täiesti sõidetav teekond, kusjuures olen läbi reisinud autoga ca 30 maailma riiki ja terve USA.

Suures osas ju on see vanal viisil reisimine tehtav - ära tee endale detailset reisigraafikut ega bronni majutusi ette, uuri enne reisi netist vähem ette jne. Nimetaks seda vist selliseks kulgevaks reisimiseks tänapäeval - see aga tähendab ka, et ootused peavad olema teistsugused, mitte sellised, millega "tänapäevareisidel" harjunud.

Nutitelefonita ja pangakaardita reisimisest nüüd küll ei unista, vastupidi. Küll aga meeldib veidi plaanivabamalt (broneeringute vabalt) liikuda. Näiteks eelmisel sügisel sai tehtud kuuajane autoreis Euroopas - kokkuvõttes täiesti tavaline (aktiivne) turistipuhkus, kuid Eestist sõitma hakates ühtegi majatust broneeritud polnud, olid mõned pidepunktid stiilis "tahaks Nizzasse välja jõuda", "äkki Cinque Terre, pidi äge turistikas olema", "Rysy otsa võiks ronida, kui sügisene ilm lubab", "sõbral Prantsusmaal külas käia kui plaanid trehvavad" ja "suusatada tahaks ühel päeval". Kõiki mainitud asju sai tehtud ja palju muud ka, kuid kõik detailid selgusid enamasti eelmisel õhtul alles ("mis külad seal Cinque Terres ongi, mis rajad, kaua läheb, kuidas algusesse/lõppu saada", "mis seal Nizza kandis tegelikult teha on, kas jalgrattaga on kusagil tiirutada, oota aga Monaco on ju ka seal" jne).
Järgmis(t)e päevade tegevusi piirkonnas sai õhtul uuritud (matkarajad, vaatamisväärsused jne). Majutused enamasti samal päeval valitud, mõnikord vahetult enne, max paar majutust ehk sai ka eelmisel päeval välja valitud (telki kaasas polnud, autos ei olnud plaanigi magada). Näiteks seda, et Nizzas on vaja Crit'air, sain teada paar tundi enne Nizzat, tanklapausi ajal majutust valides. Tellisin siis ära netist (nutitelefon!), trahvi pole tulnud, jupp aega peale reisi sain kleepsu ka koju. Või vihmasel hommikul Garda äärest lõuna poole liikuma hakates ei teadnudki, kas Cinque Terre või Bologna poole - järve lõppu jõudes tekkis kuidagi tunne "Bologna"!
Mõnele veendunud ja organiseeritud autoturistile on selline kulgemine kindlasti vastumeelt, aga kõik sujus ja oli väga mõnus reis. Ja nutitelefon oli kindlasti osa sellest.

Kes tahab vanal-heal-viisil reisida, aga lennukiga, siis neile on mingi jaburdus välja mõeldud.

Ma ei tea, kes termini "raw dogging" peale tuli, aga ma ei kasutaks seda vestluses ühegi inglise keelt emakeelena kõneleva või muidu väga hästi valdava isikuga. Kel huvi, kuugeldab, mida see veel võib tähendada.

Selline vana kooli reisimisviis on mõnes kohas paratamatu. Näiteks omapäi Keenias ekvaatorist põhjas, kus tinglikult tsivilisatsioon lõppeb, ka Ugandas kohati. Kohad, kus transport käib kord päevas, 2x nädalas, kord nädalas. Eks siis toetudki džunglitrummidele, suhtled ja suhtled ja saab reisitud küll. Aega peab muidugi olema, sest kunagi ei tea, kas, kunas ja kuhu välja jõuad. Aafrikas leiab selliseid kohti kindlasti veel ja veel.

See pisut teine teema, aga olen mõnikord teinud nö üllatusreise ehk reisikaaslane ei tea kuhu lennuki või autoga reis minemas.

Olen mõelnud ka, et kui näiteks UK-s elaks kus Heathrow või siis Frankfurdi lähistel, siis oleks lahe teha selline reis kus teadlikult ostad näit varahommikul piletid kuhugi kauglennule kuhu parajasti soodsad hinnad, nii et teed otsuse põhimõtteliselt käigupealt ja ca mõned tunnid ette. Ehk täiesti etteplaneerimata reis kuhugi kuhu võib olla kunagi isegi mõelnud pole, et üldse võiks reisida.

Eks saab ju ka mujal nii teha, aga kui jaam kus palju otselende siis olukord pisut teine kui mõnest väiksemast kohast alustades.

Aga usun et siin piisavalt reisiselle kes nii ka praktikas reisinud.

Nutitelefonita tekkib liiga palju määramatust. Ilma selleta ei läheks. Kapis paberatlased veel alles aga see on vaid väike osa. Näiteks videokaamerat ja korraliiku peegelkaamerat pole viimastel aastatel kaasa võtta viitsinud. Pildi kvaliteedis küll mõnikord kaotab aga see vastik objektiiv töllerdab ees. Lisaks pangakaardile on alati mingi hädapärane sularaha ka taskus.

Matkabussiga minnes ongi ainult kondikava ja jooksvalt muutub nagu vaja. Midagi ma ette ei broneeri. Miskit tekkib juurde, miskit lendab plaanidest välja. Kõige piinavam ongi mingi graafiku jälgimine ja stressamine, kas jõuab või ei. Ja vahel võib niisama ka logeleda. Lähed sööma, lead ilusad vaated ja lõuna ongi 2 tundi.

Kuna endal on tavaliselt ajaline ja rahaline ressurss see, mis piirid ette seab, siis loodan selle peale, et uuel heal viisil reisimine koos tänapäevaste võimaluste ära kasutamisega aitab mul nende piiratud vahendite kasutamist optimeerida.

Majutused bronnin alati ette, seega õhtune sihtpunkt on teada. Teekonnale jäävate võimalike huvipunktide ja tegevuste kohta on eelluure tehtud (arvestatud vahest ka alternatiivsete teekondadega ja võimalike üllatustega). Peatused ei ole normeeritud. Graafikud koostatud vastavalt kogemustele lõtkudega (harivaid kogemusi lisandub alati). Valdavalt on see stiil meil töötanud.

Hetkel on selline rangete plaanideta kulgemine veel tulevikuunistus aga ka siis sooviks elu lihtsustavaid vahendeid kasutada.

Eks saab vahest ka muid nõukogudeagseid hüvesid, mis elu sugugi lihtsaks ei teinud, nostalgiaga meenutada ning tõesti osades riikides ka ajas mingi kohaliku kiiksu touchiga tagasi rännata.

Minu arust nutitelefon ja pangakaart just aitavad sedasi "vanamoeliselt" reisida palju tõhusamalt. Sai just sel aastal seda tehtud Euroopas, algne kava oli sõita autoga 2-3 nädalat, lõpuks kujunes 5 nädalat. Ühtegi majutust ega sihtpunkti polnud ette broneeritud.

Istud oma nutitelefoniga juhi kõrval ja päeva jooksul broneerid. just nii kaugele, kuhu paistad jõudvat. Paned aadressi GPS-i ja sõidad õhtuks sinna kohale. Miks peaks olema mugavam ja kiirem mingeid kämpingusilte passida ja pidevalt peatuda, et uurida, kas vabu kohti on? Pealegi sel moel reisides ma tõenäoliselt peatun kuskil linnaservas, sest edasi ei söanda otsima minna. Nutitelefonis sama päeva õhtuks broneerides sai siiski alati võetud tasuta parkimiskohaga majutus võimalikult kesklinna lähedale, mõnikord otse kesklinna, et oleks mugavam ringi vaadata kohapeal ja süüa õhtust otse peatänaval või promenaadil.

Automaksud eksisteerisid juba enne nutitelefone. "Vanamoeliselt" reisides ilmselt peatusid piiril, lugesid infotahvlit või uurisid mingilt vanamehelt, kui palju peab maksma ja kellele (kui keelebarjääri polnud). Seekord sai lihtsalt sai vaadatud, et mingid naljakad sildid on pidevalt teeservas, et siin riigis on vist ka mingi teemaks, peaks uurima. Guugeldad siis välja, et on jah teemaks, ja ostad sõidu pealt kodulehelt just sobiva paketi oma autole.

Ma mingil juhul ei vastandaks uuemat tehnoloogiat vanal moel reisimisele, vaid vastupidi - tehnika aitab sel moel tunduvalt mõistlikumalt reisida. Infotahvlite lugemine, vanamehed putkades ja kümnetes kämpades peatumine, et uurida, kas vabu kohti on, ju ainult raiskab aega, tundide ja tundide kaupa aega, mida saaks hoopis kasutada sihtpunktis ringi vaatamiseks.

Kõik mainitu- nutitelefon, pangakaart, broneerimine jms- teeb elu ja sh reisimise lihtsamaks. Selle asemel et kaasas kanda patakaid sularaha on kaart. Magnetofoni/fotoaparaadi/maantekaartide/infotelefoni/raadio asemel üks seade mis mahub taskusse. Selle asemel et piletijärjekorras seista saab ette broneerida. Aga kui kellelegi see kõik igav ja teeb elu liiga lihtsaks- võib ju ka kõik selle koju jätta. Kuigi jah- sularahas igal pool maksta ei saa. Võib teha kompromissi- telefon ja kaart kaasas, võtad aega kaks nädalat ja lihtsalt vaikselt kulged mööda külateid- ei midagi võimatut