Millist teed kasutada Ukrainasse sisse sõitmiseks et Odessase jõuda. Ära jääb Venemaa ja Valgevene. Mõttes oli et minna läbi Rumeenia, kuigi pigem tahaks sealt kaudu tagasi tulla. Reisi pikkus ja aeg ei ole määravad, muretsen rohkem Ukraina kehvade teede pärast, samas tahaks Ukrainat rohkem näha ja plaan erinevates linnades mõned päevad veeta . Ja kas keegi oskab soovitada Odessa ümbruses häid suvitus kohti (200 km raadius). Reis Juuli algus 2 nädalat.
Ukraina põhiteed on üsna heas korras, enamjaolt sirged ja siledad, mistõttu võiks ikka minna üle Lvivi ja Umani (maanteed E50 ja E95). Kui soov oma silmaga näha, siis võib Google Street Views suvalistele kohtadele kaardil klikata ja näha, milline see tee on. Rumeenia on ka võimalik, ent teeb paraja ringi ja mägede tõttu käänulisem ja aeganõudvam.
Oskab keegi anda infot Giurgiulesti (Ukraina-Moldova-Rumeenia) piiriületuse kohta? Keegi käinud, keegi näinud?
Käidud-nähtud. Piiriületus nagu iga teinegi, ei maksa muretseda. Teed on muidugi Odessa kandis kohutavad, aga kogemus seegi.
Tegime sel suvel autosõidu Eesti-Läti-Leedu-Poola-Ukraina, sealt liikusin Ukrainas Chernivtsyst rongiga Rumeenias Bukaresti ning edasi teise autoseltskonnaga Rumeenia-Ungari-Austria, sealt juba lennukiga koju.
Täpsem marsruut oli siis nii:
Tallinn->Kaunas->ja Ukrainas Lviv->Ivano-Frankivsk->Verkhovyna->Yaremche->Bukovel->Chernivtsy. Poola-Ukraina piirületus toimus Rava-Ruska kandis, võttis 1,5 h (kuigi oli potensiaali ka kauemaks) ja selle järgselt olid kohati kehvemad teed (M09 + E372) - st augud olid ootamatud ja üpris sügavad, ent üldpilt oli siiski oodatust PALJU parem. Mida lähemal Lvyvile, muutusid teed paremaks. Kohe piiriületuse järgselt on siis ka tee ääres tanklad (odavam kütus) ning erinevad kindlustuse putkad, kus saab kohustusliku kindlustuse osta (ca 5 EUR = 1 kuu kindlustus ehk kuskil 150-160 grivnat).
H09 Ivano-Frankivskisse oli täitsa mõnna ja erilisi üllatusi ja ootamatusi ei pakkunud.
Ivano-Frankivskist Verkhovyna poole võtsime suuna üle Yaremche ent P24 Yaremchest Verkhovyna peale on juba nö "kuulujuttude järgi" õigem Ukraina tee. Tutika ja madala põhjaga autoga sinna ehk ei roniks, aga kui aega on ja kannatlikult sõidad, on okei. Sellel teel on juba rohkem ka hobuste-kaarikute-zhigullide jmt seiklejaid. Öösel ei sõidaks, kuna kohalikud ei kasuta alati ka tulesid öösel. St see viimane 30 km enne Verkhovynat kindlasti sõidaks päevavalguses ja eelistatult ka kuival päeval, sest kui tee on kattunud vihma alla, on raskem tuvastada, millised augud on sügavamad ja pakuvad autopõhjale lööke, ja millised mitte. Ööbisime veidi enne Verkhovynat kodumajutuse stiilis kämparis, väga lahe ümbruskond, ääretult toredad inimesed ja jäime Verkhovyna ümbrusesse kauemaks, kui plaanisime!
Verkhovynas on olemas ka tibens-tobens toidupood (peaväljakul hotelli all) ja poe ees seistes vasakule jääb ka üle tee üks väga hea toidukoht. Sealt veel edasi veidi ülespoole küsige, kus on kohalik kool ja selle tagant läheb rada üles "Look Towerisse" (google mapsis leitav) - kena vaade linnale ja paras turnimine üles. Ei soovita ümber sõitma hakata autoga, minge jala. Sealt veel edasi mööda peateed jääb kunagi paremale ka üisike tee, mis viib kohalike randa jõe ääres - super hea koht enda jahutamiseks. Küsige rippsilda ja kohalike ujumiskohta. Rahulik, mõnus.
Poest paremale, üle sillakese jõe teisel poolel on all kohalik lokaal-õllekas, sealt paar sammu edasi ka "bussijaam" ja turg. Kui tahate tõelist hullumeelset seiklust ja vastuvõttu Ukraina stiilis ja õppida hutsulite elu kohta, leidke turul lilleäritseja Ljuba ja öelge, et olete Baltikumist;) Aga hoiatan - see naine on tõeliselt vapustav tulehark ja soovitus suhelda, kui vene keelest miskit ka aru saate.
Teel Yaremchest Verkhovynasse on ka vysvhyvankade muuseum - soovitame. Hästi tore pidaja, tore ülevaade jne. Kui kohapeal ei ole, siis helistage telefoninumbril ja ilmselt saab tulla ja näidata. See on tema enda erakogu ja kui õigesti meeles, on ta ise ka luuletaja.
Vyrkhovyna piirkond on suurepärane avastamaks hutsulite kultuuri, keelt, kombestikku ja ka nendega päriselt tutvuda. Pole üldse haruldane kohata neid rahvariietes õhtul lokaalist, sigarett hambus, õllekann näpus ja hobune kaarikuga lokaali ees perenaist/-meest ootamas;)
Yaremche on turistikas. Okei vahepeatuseks ja nii, aga üldiselt soovitaks pigem väiksemaid kohti karpaatides. Yaremche võib olla aga hea koht juht + villis rentida ja mägedesse uhada. Kuigi ümbruskonna mäed on 1,2-1,5 km kanti (Hoverla, mis on lähedal, on 2km pudinatega) on villiseretk kift ja seikluslik, teed üles järsud ja kivised ja enamus teejuhte väga ägedad. 3h-4h 1000-1200-ga täiesti tehtav kolmele-neljale, kes kaupleb, saab ilmselt ka soodsamalt. Meie sattusime ka rahe-vihma-pilvede kätte, mis andis palju juurde. Pärast läksime veidi "turistikasse" hutsuli-kultuuri kämparisse sööma-jooma ja ka seal oli lahe, sest turistid olid kõik ukrainlased ise, muusikud olid hutsulid ja omaniku viisime pärast villise "pagassis" endaga Yaremchesse;)
Hea ilma korral oleksime ehk ka sihtinud Hoverlot, ent tol päeval oli tuul ja vihm ning aega ei olnud meil ka piisavalt. Kohalikud ütlesid, et päris Hoverlo üles-üles saamiseks on propuskit vaja - ei tea, kas see siis nii on või ei ole.
Ahjaa. Yaremches ööbimiskohad enamus hotellikad-motellikad, noh nagu suusakuurorti stiilis värk. Mitmetes ka basseinid jne, aga pole see tõeline Karpaadi-värk (meie otsisime külaelu ja ehedust rohkem). Ja nagu ülal mainitud siis Ivano-Frankivskist Yaremchesse on tee väga nichevoo;) Ahjaa, Yaremchees võib juba ööbimise korral ka kosel ära käia, kuigi taaskord, kui Vyrkhovynas jões ujumine tehtud, siis (kohalikest) turistidest üleuputatud kosk Yaremches pole enam päris see..
Tee Yaremchest Bukoveli on väga ilus ja Twin-Peaksilik-ki kohati. Tuleb täitsa teine vaade Karpaatidele, taas. Jõed on kollakas-sinepjased mudast ja puud on kõrged-kõrged. Ka suvel Bukovel populaarne, ent meil õnnestus viimasel hetkel majutus skoorida ja saime hää korraliku vene sauna ka jõe ääres. Bukovelist jäi tunne, et siia võiks talvel suusatama tulla!
Tee Bukovelist Chernivtsysse on enamuses väga hea. Esimene teeots Karpaatidest päris välja oli kohati kehva, aga see oli lühike lõik. Edasi oli enamuses täiesti uued, sirged, korras teed - paremad kui Eestis!
Ukraina teedest sealkandis üleüldiselt: möödasõidud ajavad kohati ropendama, öösiti tulede (mitte)kasutamine jne annab kohalike osas soovida, ent taaskord, ootused olid, et kogu olukord on hullem. Üpris tugev tunne oli, et vähemalt mägedes sõidetakse peale õhtusööki juba ka pigem vintis peaga. Politseist polnud väga kuskil haisugi. Päris mägedes käisime kohalike juhtide ja masinatega, oma autoga oleks lootusetu (võimatu) olnud.
Pole küll teemasse, aga mainin ära, et kuna minu tee sai selle autoseltskonnaga Chernivtsys otsa, liikusin Rumeeniasse rongiga. Ukraina poolel tuleb tollist ja passikontrollist jalgsi peamajast läbi käia. Seejärel sõidab ette Rumeenia rong ja viib juba edasi ja siis tulevad Rumeenia poolel peale Rumeenia tolli-passimehed. Nagu ikka. Meid oli kogu rongi peale 2 välismaalast (mina ja umbkeelne poolakast seljakotireisija) ja Eesti pass pakkus rõõmu poistele küll ja küll. Viskasime kontrabanda teemadel nalja ja liikusime rongiga edasi.
Suvel sõidab antud rong Kiievist kuni Rumeenia piirini 1 x päevas (kuni augusti 3nda nädala lõpuni sel aastal) ja väljus suvi 2017 Chernivtsyst kell 9:30. Tasub üle kontrollida, milline seisvatest rongidest on õige. Ootasin suuremat rongi, kui kahe-kolme kupeega pisike jupats ehk siis Chernivtsyst Rumeenia piirini sõitis pisike vana rong ja reisijaid oli käputäis. Uurides piiripeal, kuidas nii väheste sõitjatega rongiliini üldse alles hoitakse, öeldi, et ikka üritavad veel (vahepeal liin ei sõitnud, 2017 juuni oli pressiavaldus, et üritatakse Ukraina-Rumeenia vahelist liini paremaks teha).
Piiril: Rumeenia rong siis siseneb Ukrainasse, laeb paar reisijat peale ja sõidab Bukarestini (Nord). Samal marsruudil läbib Chernivtsyt ka Minsk-Sofia rong, graafikut ei tea, kuid peaks olema lõuna/pärastlõunane aeg (12.30 Chernivtsyst kui mälu ei peta?). Rongipileti ostsin Chernivtsy peajaamast (rahvusvahelised rongid eraldi letis, peasissepääsust vasakul) ning maksis kokku ca 24 EUR (2 rongi kella 9.30-st kuni 23:30-ni...). Oli võimalus ka kaardiga maksta, kuid minu Mastercard ei toiminud Ukrainas mitte kuskil peale pangaautomaadi enda ja lähedal muide pangaautomaati ei ole. Lähim on peapostkontori juures, mis küsib aga teenustasu paar eurtsi, niiet tasub sulli kesklinnast varuda.
Ukrainapoolne rong oli vana ja aeglane, ent mõned aknad avanesid. Sõit paar tundi. Rumeenia rongi tuleb oodata ca 1,5 h. Külakeses on poeke-kohvikune, kus saab grivnade eest kohvi, veini, jätsi ja kohalikega maast ja ilmast juttu puhuda.
Rumeenia enda rong on küll uuem (restorani ei ole), ent avanevad üksikud aknad ja sisetemperatuurid tõusid lagedesse. Peale väikest märkust konduktorile kohalike poolt, et lubatud konditsioneer 2. klassis ei toimi, kolis pea kogu 2. klass tasuta 1. klassi üle (sh mina). Kaasa tasub sellele pikale reisile suvel varuda inimese kohta minimaalselt 3x2 liitrit vett (veekaotus sees higistades on ikka suur) ja toitu, sest teele jäävad peatused on lühikesed ja rongi peal süüa ei müüda. Endalgi tõmbas silme eest paar korda mustaks selle kuumuse peale;) Suitsumehed käisid ikka kupeede vahel suitsu peatustes kimumas koos kontrolöriga kah.
Rumeenias sõitsime autoga suunal Bukarest->Pitesti (väga creepy linn, ei soovita ööbimiseks, pigem mõni järgmine linn C7 tipu suunas!)->Transfagarasani (C7) tee->Brasov->Sibiu->Arad ja siis võtsime juba suuna Ungari-Austria. Minu reisikaaslased olid tulnud Austria-Serbia-Rumeenia ja käisid eelnevalt ka Musta mere ääres ära ja Doonau deltal.
Põhikommentaar oleks, et suvi ja Rumeenia teed = ummikud. Teed ise olid ka väiksemates külades Rumeenias pigem heas seisus, üpris tihedalt bensiinijaamad jne, ent liikluskultuur on Lääne-Ukrainaga võrreldes temperamentsem ja kohati ohtlikum. Oli tunda, et ka rumeenlased on ummikute tõttu kärsitud ja inimesed tegid ootamatumaid käike.
Kuulsat Transfagarasani teed (C7) läbisime paraku pühade ajal ja see oli üks tõeline ummik mägedes;) Taaskord soovitaks varuda piisavalt vett ja toitu kaasa ja kontrollida, et autol paak kenasti täis ja pidurid korras. Startida tasuks mida varem, seda parem. Kuna kuulus tee on talviti kinni, on ta ka kohalike seas väga populaarne sihtkoht. Rahulikule autojuhile ja looduse nautijale igatahes väga äge elamus, aga tahaks minna tagasi nii, et kohalikke turiste oleks kõõõvasti vähem. Viimased 5 km tippu ja enne tunnelit, oli ummik ca 1,5-2 h ja päris tipus tuli (heas seisukorras) autol "köha" peale hapnikupuuduse ja tihedate seisakute-sisse-väljalülitamiste jmt-ga. Ka tunnelis sai oma pool tundi ummikus istutud ja seejuures autosid välja ei lülitada, mis tekitab pika tunneli peale ka kerge hapnikupuuduse. Ei olnud kõige meeldivam, aga meile tundus see igatahes väga lõbus.
Kohalikud soovitavad jõuda tippu ka enne lõunat, kuna tihti pealelõunat on mäe ühel või teisel pool udu (kuigi Sinu pool võib olla päike ja kuum ja ilus, ootab teisel pool tunnelit vihm). Ummikute tõttu jäi meil allatulek (Brasovi suunal) õhtusesse aega ja sattusime lisaks udule ja pilvedes sõidule ka vihmatormi kätte, niiet autod sõitsid alla ca 15-20 km/h, nähtavus oli parimatel hetkedel meeter ja alla jõudes ootas maanteel ka vesiliu tõttu avariisse sattunud autode tõttu pikk ummik. Sai kõvasti kannatust varuda, aga siiski leian, et see kõik oli seda vägagi väärt!:) Aga C7 tahaks jah veelkord avastama minna. Ahjaa, veehoidla juures tasub ka aega varuda ja nautida. Selle alla on siis Ceacescu omal ajal jätnud ka küla ja veehoidla on ca 150 m sügav kohati.
Üldiselt ütleks, et Ukraina peateed saavad 8/10-st, mäeteed ja kõrvalteed (a-la P24) 2-3/10-st, Rumeenia põhiteed 7/10-st ning kõrvalteed 5-6/10-st lõdvalt kätte! Rumeenia C7 on heas korras, muide! Trans-Alpina Rumeenias jäi kahjuks ajapuuduses avastamata.
Ahjaa, ja olles küll kõvasti seigelnud Lääne- ja Kesk- ja ka Ida-Euroopas, siis Ungarisse sisenemisel (läbisõiduks) vinjeti-teema oli küll uudis, kuna Ungaris polnud varem ise sõtinud. Õnneks kaasreisija teadis seda hästi ja vinjett sai ruttu soetatud.