Alustan teemat, kuna täna juhtus Müncheni lennujaamas imelik lugu vähemalt minu jaoks. Nimelt tulin Mumbaist ümberistumisega München-Tallinn lennule. Kõigepealt hilines lend (Lufthansa) Mumbaist 3 h, kuna istusime selle aja Indias lennukis, sest piloodile ei meeldinud üks undav hääl ja parem karta kui kahetseda. Selles mõttes igati nõus. Ja piloot seletas u paarkümmend minutit mikris saksa ja inglise keeles, et miks ta ei tahaks õhku tõusta. Nimelt mingi peldiku pump kuumenevat üle:) Seetõttu pikenes 8 tunnine reis 11 tunniseks lennukis istumiseks ja ohus oli jätkulennule jõudmine. Ehk kui jõudsin turvalindi juurde, oli värava sulgemiseni 10 min, läbida tuli veel passikontroll (õnneks automaatne) ja joosta veel üsna pikk maa. Siiski jõudsin viimasena lennule, uhh:) Kogu jant, mis mul kopsu üle maksa ajas, oli turvakontrollis. Nimelt kannan oma nn kasuaalsetel reisipüksidel plastikpandlaga rihma, et ei peaks seda eemaldama. Isegi kui reisin ametlikult üritusele ülikonnaga, siis kas peal korraks plastrihm ja pärisrihm pagasis, või siis kogu ülikond pagasis. Ja nendel konkreetsetel pükstel rihma maha- (ja mis veel hullem) ja pealepanemine ei ole lihtne ja kiire. Niisiis, ütles turvatädi, et rihm maha, mina vastu, et see plastipandlaga ja nagu ei peaks. Tema: paistab, et lendate esimest korda. Mina: opaa, kuidagi pidin ka siia lennujaama saama ja olen elus veel mõned lennud teinud, k.a siit samast lennujaamast. Kuna oli kiire, siis ma loobusin sellest diskussioonist, kuid rihmata pükstega jooksmine järgmisele lennule ei kukkunud just kõige seksikam välja, kuigi mõni võis mu pidevalt põlvedeni vajuvaid püksedega jooksmist seksikaks pidada.
Olen küll kogenud erinevaid turvatõlgendusi ka varem (näiteks erinevate jalatsite puhul), aga selline rihmajant mul küll esimest korda. Kas kellelgi on midagi sarnast ja ebaharilikku tavapärasest veel ette tulnud (noh, niikuinii on)? Lugesin kiiresti ka inglisekeelseid foorumeid ja seal just soovitatakse kanda plastikpandlaga rihma ja ka poed müüvad a la "best TSA friendly belt for you". Kuigi, tõele au andes on mainitud, et turva võib siiski nõuda ka sellise rihma eemaldamist. Ja mulle on ka erinevates kontrollides öeldud, et ei, sellist rihma ei pea te eemaldama. Järgmine kord panen pükstele...nööri, eriti Münchenis.
Mul on see "sobiva pikkusega Vikorinoxi nuga" võetud ära 3x Tallinna lennujaamas. Ükskord võeti ära ka see maniküüri Viktorinox, mis on imepisike ja noa ots vast 2 cm pikk. Ju neil läks endal vaja. Viimane kord taheti ka ära võtta, kuid väitsin kala näoga, et kuni 6cm võib olla ja turvatöötaja tõi joonlaua ning mõõtis ära tera otsast kuni liigendini ning ma sain aru, et juhmile ei ole võimalik hakata seal seletama, mis tähendab tera ja kuidas seda pikkust ikkagi mõõtma peab. Lennule oli vaja ka jõuda. Viisin hoiukappi.
Tallinna lennujaamas on palutud üks kord ka krunn lahti võtta (umbes paar aastat tagasi) - ju oli siis keegi Tartust abiks või asendamas, millest ma kategooriliselt keeldusin, sest oma pulksirgete juuste krunni saamine tähendab ca 15 minutit tupeerimist, lakitamist ja sättimist. Muidugi oleks ma krunn lahtivõetuna olnud tõeline vaatamisväärsus ning väikeste laste hirm. Krunn muljuti läbi turvatöötaja poolt ja väga hullult kannatada ei saanud.
Viktorinoksi nugadega olen Zürichi lennujaamas korduvalt läbi saanud, no lihtsalt unustasin seljakotti, vabandasin et nii läks, naeratati vaid ja sooviti head lendu. Tallinnas on need aga ära korjatud, kuigi tera pikkus on lubatud piirides.
Noaga seoses meenus, kuidas mu kaaslasel käis korralik sakilise servaga lauanuga päris pikalt reisil ära, marsruudiks Tallinn-Barcelona-Tallinn. Kodus avastasime, et nuga oli pärast looduses peetud piknikku seljakoti põhja jäänud. Aga kedagi see ei seganud.
Ja kord Vantaast Gran Canariale lendama asudes istus meie kõrvale tore naine, kes võttis kohe oma kudumistöö välja ja hakkas oma metallvarraste klõbinal käbedalt kuduma. Küsisime temalt imestusega, et kuidas tal õnnestus need pardale tuua ja ta näitas rõõmsalt, et need olid tal lihtsalt lõngakera sees :)
Miksimispult (noo selline vanakooli crossfader) käsipagasis tekitab küsimusi. Kätekreemi pealekandmine heldetes kogustes (vaseliin/glütseriin?`) vahetult enne kontrolli tekitab ka küsimusi.
siiani nördinud, et Prahas võeti ära mu imepisikesed küünetangid, alla cm oli tera pikkus. Nii head tangid olid. Mul polnud aega nendega vaidlema ka hakata.
@Buldooza, täpselt - teoorias on mingid reeglid, aga praktikas on erinevad inimesed, erineval tasemel koolitusega ja erineva mälestusega sellest koolitusest. Sõltub ka koolituse läbiviijast, ehk et kui Tartus koolitab turvatöötajaid keegi juuksekrunnifetišiga inimene ja Tallinnas keegi teine, siis ongi nii, et Tartus peab krunni lahti siduma ja Tallinnas mitte, igasuguste euroliidu normatiivideta. Ja kui see Tartu koolitaja läheb Tallinna turvatöötajaid koolitama, siis päevapealt (s.t. iga konkreetse turvatöötaja täiendkoolituse läbimise päevast alates) hakatakse seal neid krunne punuma. Ja kui kellelegi satub kuu aega hiljem turvatöötaja, kes oli selle koolituse päeval haige, siis on foorumis imestamist küllaga: "Huvitav, minul eile küll keegi krunni ei käsinud lahti siduda."
Sellepärast see teema olemas ongi ja sellepärast ei vii ükski "mida check-inis küsitakse" ja "kas ilma selleta (lapse tõend, viisa jne)" mitte kuskile, sest ennekõike on kõige taga inimfaktor. Kes mõõdab tera, kes mõõdab terveid kääre, kes käsib igaks juhuks ära visata kõik, mis vähegi kääre meenutab.
Tuli meelde üks täiesti vastupidine juhtum. Olime sõbrannadega kolmekesi Hiina läänepoolses kuumas pärapõrgus reisimas, ja üks meist unustas suure, 200ml päikesekreemi seljakotti. Sel ajal vähemalt oli päikesekreem hiina maapiirkonnas täiesti tundmatu kaup, ja meile, heledanahalistele põhjamaalastele absoluutselt hädavajalik sel reisil. Turvamees keerutas seda pudelit siis käes ringi, mina proovisin oma katkises hiina keeles seletada, et see on lennul täiesti kahjutu asi ja ehk halastab. Hetke mõtles ja vaatas meid, siis käskis mul selja pöörata, pistis pudeli seljakotti, pilgutas silma ja lubas lennule.
Tallinnas turvakontrollis on üldse jubedad tüübid. Ametnik pole inimene, nagu öeldakse. Tuttav tuli just USA-st 60Ah (222Wh) akupangaga, lasti kenasti läbi (jah, ametlikult keelatud, päriselus pole suurt vahet kas 100 või 200Wh). Tallinnas uuritakse-puuritakse ka 37Wh (10Ah) akupankasid, kas hiina lapsed graveerisid püha teksti akupanga serva. Kui kulunud või loetamatu siis läbi ei lasta. Kamoon, kaugelt näha et väiksemat mõõtu klots ei saa kuidagi üle 100Wh olla..
Vähem ärritavatest juhtumitest, ükskord vesipiipu käsipagasis vedades tekkis küsimus tangide külges oleva ora (fooliumi aukude torkamiseks) kohta, et olevat liiga pikk. Väänasin turvaneiu silme all kõveraks - nii sobis. Such security, much safe.
Minul taheti Tallinna lennujaamas nuga ära võtta lennult tulles äraantavast pagasist.
Tavaline väike taskunuga,aga kuna tera avamiseks oli vaja ka nuppu vajutada liigitas tollitädi selle nupuga noa kategooriasse,mille omamine ja maaletoomine olevat keelatud. Tuli talle mitu korda seletada,et keelatud on vedrumehhanismiga avaneva teraga noad. Jäi lõpuks uskuma.
Kannan samuti pea alati plastikpandlaga "turvakontrollikindlat" püksirihma, üritan särgiga kenasti ära katta, muidu kästakse ikka maha võtta (juhtunud siin ja seal) - ei näe mõtet seletada "plastikust", aega kuluks rohkem selleks.
Pole ammu Egiptuses käinud, aga 10+ aastat tagasi Hurghadas - enne turvakontrolli korjasin tavapäraselt rahakoti-telefoni-mündid jms fliisi taskutesse (et fliis kasti ja lindile panna), aga unustasin fliisi selga. Ei huvitanud siis küll kedagi mingi piiksumine, aga seevastu gripitee pakikesed käsipagasis uuriti väga põhjalikult üle.
Tikud äraantavas pagasis - Edinburghist lennukile peale matka, suurt seljakotti ära andes küsiti "kas on gaasi, tikke jms". Tikkude kohta vastasin automaatselt ja ausalt "Jah". Küsiti siis koguse kohta ("natukene, alla poole toosi"), ikka mitu korda veel küsiti ja siis öeldi "olgu, las olla, tegelikult pole lubatud".
Ma Victorinoxiga pole julgenud üritadagi.... aga viimati võeti Tbilisis ära metallist spork, mingi selline äärmiselt instagrammabiilne väga noor ja tähtis naisturvatöötaja oli. Ma panin õiendama, et olen siiamaaani sellega lennanud ja midagi pole juhtunud ja... Siis saabusid kohale kolm vormis kõhukat härrat, kes veel omavahel midagi arutasid. Ma ütlesin et teate, ma teen lihtsalt sellest sporgist pildi, et saaks pärast kaebuse esitada ;-). Sellepeale sukeldus üks härra pea ees prügikasti ja õngitses mu sporgi välja ja andis tagasi.
Mul on üks-kaks püksirihma "metallist"pandlaga mis ühel korral ununes ja paaril korral katse-eksitus meetodil peale on jäänud. Tundub hiinlased on NASA tehnoloogiat kasutanud, väravatest läbi ja ei ühtegi piiksu. Kohati mulle tunudub, kas need väravad vajavad kalibreerimist või töötavad need tõesti suvalisel. Näinud enda järel tulevaid reisijaid mitmeid kordi, kes lisakontrolli saadetakse, küll käiakse käsitsi üle, küll võtekse jalanud jalast.
Viimati oligi üks naisterahvas, kellel lasti tavalised tossud jalast võtta. Kõndis uuesti läbi, värav ei teinud ühtegi piiksu.
Üks asi mis seoses kalibreerimisega võib teile tulevikus kasulikuks osutuda. Lennujaama kaalud võivad valetada, kaaluge võimalusel kodus, lennujaamas erinevaid numbreid nähes, proovige teisi kaale. Tallinna Lennujaamas oli see aastaid tagasi +/- 2kg. Minu ees vähemalt reisijat saadeti lisatasu maksma, mina veendununa oma kohvri kaalus, pääsesin lisatasu maksmisest, kui näitasin neile kui erinevaid näite teised kaalud näitavad.
Väravate kohta- kord, kui minu peale Saksamaal värav piiksuma hakkas, siis ma küsisin, et kuidas see võimalik on? Mul polnud mitte ühtegi metallist asja, mitte midagi, mis võiks signaali anda. Mitmest lennujaamast läbi tulnud samade riietega ja nüüd siis äkki.. Turvatöötaja ütles mulle vaikselt: "Teate, need väravad on nii tundlikuks seadistatud, et piiksuvadki kõigi peale, kes nendest läbi lähevad."
Peale mitmeid matkareise sain Tallinna lennujaamas teada, et kokkupandavad süsinikust matkakepid on käsipagasis keelatud. Tuli tunnistada need meditsiiniliseks abivahendiks.
Titaanist sporgiga ka aastaid lennanud, aga Barbadosel kvalifitseeriti ohtlikuks, kuna aega oli otsisin välja regulatsiooni ja näitasin sealt, et 4cm metallist kahvlid on lubatud, et kuidas siis nii? Anti ka prügikastist tagasi.
Ükskord on tulnud taskunuga Tallinnas hoiukappi jätta, kuna tera oli 6,2cm.