Olen uue milleeniumi alguses (2002) teinud sama marsruudi vastupidises suunas 10 päevaga.  Vaadata ja teha on  kindlasti palju rohkem, kui meil õnnestus kogeda. Viibisime seal mais, kui ilmad olid jahenemas, seetõttu valisime suuna jahedamast soojema poole - lõunast põhja.  Liikusime peamiselt ööbussidega, mis on väga mugavate istmetega, kus magamine pole mingi probleem, Aricast tagasi Santiagosse lendasime.

Üldjoontes oli bussietappide marsruut vist selline: Santiago-La Serena- Copiapo- Calama-Iquiqe-Arica. Calamast võtsime tripi Atacamasse, kus oleks võinud olla kauem. Aricast käisime Lauca rahvuspargi ekskursioonil, mis oli päris ekstreemne. Kohad on ilusad ja väga huvitavad - Lauca park, Chungara järv, Parinacota küla, Parinacota vulkaan. Nägime palju alpakasid, guanakosid, vikunjasid ja tarukasid. Vaated on võrratud, aga on üks suur AGA! Tegemist oli bussiekskursiooniga, mis algas hommikul Aricast, sisuliselt mererannast. Lõunaks olime tõusnud 4600 meetrit merepinnast kõrgemale. Vaevused olid ikka päris hullud. Suur osa reisiseltskonnast olid kohalikud ja neil ei olnud eriti midagi viga, aga minul oli tegelikult  terve reis väga põdur olemine. Sellinne tunne, nagu oleks olnud kohutav pohmakas - tahaks ainult istuda ja kätega pead toetada. Eks see on individuaalne.

Tänasel päeval on muidugi oluliselt paremad võimalused reisi planeerimiseks.

 Toredat reisi!

Olime kunagi rendiautoga reisul Santiago – Arica – Santiago. Kõik need rannikuäärsed linnad on toredad ja ilusa arhitektuuriga ning vaatamist palju aga meie reisu peaeesmärk oli Calama kant ja selle lähistel San Pedro de Atacama, Valle de la Luna, suur soolajärv Salar de Atacama ja El Tatio geisrite väli. 

Soovitan neid ja toredat reisu.

Aricani ei ole käinud, jõudsime kuni Iquiqueni. Veetsime nädala väikese matkabussiga San Pedro de Atacama ümbruses kõiki neid kohti külastades, mida Joosepx juba mainis. Sõitsime muuhulgas üle u 4800m mäekuru (kõrgeim "tipp" kus ma käinud olen). Ööbisime Linnutee tähtede all (Atacama kõrb on olematu valgussaastusega). Kokkuvõttes oli unustamatu kogemus. Väga ägedad olid ka Iquique teeristil, Ruta 5 pealt keerates, maha jäetud Humberstone ja Sta Lucia.

See oli ainult osa meie Tšiili reisist, nii et lendasime Santiagost Calamasse ja tagasi. Calamast sõitsime bussiga San Pedro de Atacamasse ja sealt rentisime matkabussi.

Vaatasin üle Tšiili reisu faili ja panin ühtteist siia kirja, ehk on abiks. 

 Võtsime Santiago lennuväljalt rendiauto, tegime tuuri pealinnas ja siis Valparaisos käisime Pablo Neruda majamuuseumis, sõitsime mööda Tšiili presidendi Cerro Castillo suvelossist, ning sõitsime sada aastat vana raudteega linna kohale mäe otsa.   

 Ööbisime äärelinnas Vina del Maris. Kena linn.      

Ovalle oli selline koht, kus ööbisime aga midagi vaadata seal ei olnud.      

La Serena meeldis väga. Tagasitulles tegime seal veel kord peatuse ja käisime ATV-dega mererannas sõitmas.       

La Serenast sisemaale jääb Elqui org. Käisime Mamallucca observatooriumis Vicuna lähistel ja seal lähedal ka mingis veinimõisas. Sellest veinitehasest tulevad ka Lihavõttesaare kivikujude kujulised pisco pudeleid.    

Vicunas näeb ka veidra kujuga Torre Baueri torni, mille lasi ehitada kunagi sakslasest linnapea.       

Ööbisime Copiapos, kesklinn oli kena ja seda kanti võiks nimetada Atacama kõrbe alguseks.       

Caldera on väike kalasadama ja kalaturuga linnake. Seal lähedal käisime ookeaniääres mingis rahvuspargis, kus pesitsesid merelõvid.      

Pozo Almonte külas on  peidus kaljujoonistused ja puukirikud. Sinna läks päris põnev kitsas mägitee, kus sõites sain teada, et kitsal kuristikuäärsel teel teineteisest möödumisel peab autojuht alati hoidma kuristikupoolsesse serva, et täpselt ratase asukohta näha. Vasak või parempoolne liiklus pole hetkel oluline.      

Calama lähedal Chuquicamatas asub maailma suurim vasekaevandus, käigud ulatuvad kuni 670 meetri sügavusele maa-alla. Käisime seal maa-alusel ekskursil.      

Siis reisu peaeesmärk San Pedro ümbrus: Kuuorg, geisrid ja soolaväljad. Tegime tuuri Tšiili – Arg – Boliivia piiride ristumise kanti ja nägime mägistel külateedel hulga loomi: rebaseid, tsintsiljasi, alpakasi, kotkaid ja muid linde. 

Teel Iquiqesse, tänu Lonely Planet`i juhatusele, leidsime kuumaveeallikatega linna Pico. Ujusime kaljurahnude vahel ca 30 kraadises vees.     

Iquiqe oli vabakaubandustsoon, kus mõnedes angaarides/kaubamajades müüdi kaupa käibemaksuta. Sinna minnes vaadati linnapiiril üle me pagas ja konfiskeeriti kõik puuviljad. Ei teagi mispärast, kas oli mingi karantiin või lubamatu salakaup.   

Iquique on Atacama kõrbe kuivemaid paiku. Vihma sajab seal natuke keskmiselt ühel päeval aastas. Mõnel aastal ei saja. Käisime merereisul vaatamas merilõvisid ja pelikane ning loomaaias laamasid.      

Iquique ja Tacopilla vahelise mereäärse tee vaatepilt oli selline, et ühelpool olid suured laevad ebaloomulikult rannalähedal kuna seal on järsk Tšiili meresügavik ja teiselpool teeääres nii umbes poolekilomeetrine järsk kaljusein. Kena vaatepilt.   

Tagasi sõites peatusime Tacopillas, ei midagi erilist aga kena kesklinnaga. 

Vallenaris polnud vaadata midagi, lihtsalt ööbisime.      

21. mai nimeline tänav, nagu O`Higgins`gi, on olemas igas Tšiili kesklinnas ja keskväljaku nimi on alati Plaza de Armas.