Olen viimastel aastatel käinud tavapärasest rohkem paikades, kuhu massturism pole veel jõudnud. Mõtlesin tasapisi ka Tripis oma muljeid jagada - ehk on kellelgi sellest kasu oma seikluste planeerimisel.
Vaatasin, et Socotra saarest on Tripis kord juttu olnud - päris ammu: https://trip.ee/foorum/uldfoorum/socotra-saar. Praeguseks on olukord väga muutunud ning Socotra võtab turiste avasüli vastu.
Mõte minna Socotrale tekkis millalgi 2020-2021a, kui sattusin kusagil netis lugema saart tutvustavat lugu. Juures olnud pildid tekitasid vastupandamatu soovi seda paika oma silmaga näha. Siiski esialgu oli see vaid "tulevikuidee" - Socotra on ametlikult Jeemeni osa ja Jeemeni külastanud isikud ei saa enam USA-sse ESTAga reisida, vaid peavad taotlema viisat. Siis aga lõin USA piirangule käega, leidsin reisikaaslase, kes oli huvitatud minuga Socotra tripi ette võtma ja asusin asja juba täpsemalt uurima. Uurimistöö päädis Socotra reisi broneerimisega 2022.a lihavõttepühadeks (aprilli keskpaik).
1. Mida vaja teada?
- Socotra kuulub Jeemeni koosseisu, mistõttu pärast saare külastamist ei kvalifitseeru enam USAsse ESTAga reisimiseks.
- Socotra asub Mandri-Jeemenist kaugel ning Jeemeni rahutustest on Socotra puutumata.
- Socotra on sisuliselt AÜE kontrolli all, samuti tegutseb seal veel väikestviisi Saudi Araabia. Vahepeal Saudi Araabia ja AÜE vahel olnud veidike hõõrumist, mis praeguseks tundub olevat vähemalt praktikas lahenenud.
- Socotra ei ole klassikaline turismisihtkoht, seal ei ole basseiniga hotelle ega rannabaare. Hotelle peaaegu üldse ei ole. Baare pole üldse.
- Socotra on tugevalt islamiusuline, alkoholi saarel saada ei ole.
- Tegemist on ülimalt traditsioonilise ja vähearenenud saarega, st korralikku arstiabi, internetti, poode ega restorane saarel ei ole.
- Saarel toimib mingi väga väikesel määral AÜE operaatori Etisalat võrk. Kahes punktis püüdis kaart isegi mobiilse interneti levi ja sai kodustele endast lühidalt märku anda. Kuivõrd levi sisuliselt pole, siis saare paarile mobiilimastile lähenedes hoiatas autojuht ette, et nüüd võib järgmise 5 min jooksul üritada võrku püüda :)
- Saarel ei ole ATMe ega kaardimakseid. Sisuliselt sularaha on vaja ainult niipalju, et maksta ära puudujääv summa tuuri maksumusest, ja veidi raha oma lõbuks ja lisategevusteks (nt sukeldumine, gürokopteri sõit, kohalikust poest suveniiriks sätiku vms soetamine jne). Kohapealseks kasutamiseks kaasa võtta USDid. Ma vahetasin küll kohalike käest 1 USDi Jeemeni riaalideks, lihtsalt suveniiriks.
2. Kuidas?
- Socotrale pääseb Air Arabia lennuga Abu Dhabist, mis lendab kord nädalas. Eelmisel aastal oli lend esmaspäeviti, see aasta teisipäeviti. Tegemist on AÜE valitsuse poolt organiseeritud lennuga, lennupileteid otse broneerida ei ole võimalik. Lennupiletite broneerimiseks on vaja kasutada reisibüroo abi.
- Socotrale pääsemiseks on vajalik Jeemeni viisa. Viisa korraldas reisibüroo, koopia viisapaberist (tavaline A4 formaadis paber templiga) saatis reisibüroo meilile. Saabumisel jagas reisibüroo esindaja samasugust paberit lennujaamas kätte - see polnud samamoodi originaal, vaid miski skännitud / prinditud koopia. Ei oska arvatagi, kus see originaal võis paikneda.
- Teoreetiliselt saab Socotrale reisida iseseisvalt. Praktikas tähendab see siiski reisibürooga suhtlemist lennu (ja viisa) korraldamiseks. Samuti tuleb meeles pidada, et saarel puudub mistahes ühistransport, seega ilma reisibüroota reisimisel tuleb kuidagi organiseerida oma transport. Kuuldavasti ise seal autot rentida ei saa (ametlikke autorente samuti mõistagi ei eksisteeri). Ilmselt saaks reisida jalgrattaga või siis korraldada auto koos autojuhiga. Või jääda pidamaa ainult "pealinna" Hadibusse. Hadibu on absoluutselt mittemidagiütlev tolmune suur küla, kus paiknevad ka saare paar majutusasutust. Kindlasti ei ole mõtet minna Socotrale, et veeta aega Hadibus.
- Bradt Guide´il on olemas Socotra reisiraamat, mis on hea abimees oma algse idee realiseerimisel. Samuti leiab sealt palju huvitavat saare kohta.
- Praktiliselt on minu hinnangul kõige mõistlikum Socotrat külastada reisibüroo kaudu. Saarele reise korraldavaid büroosid on mitmeid. Tegin enne broneerimist põhjalikkuu eeltööd interneti ja Bradt Guide´i abil ning saatsin päringuid paarile reisifirmale. Valituks osutus itaallaste Welcome To Socotra. Kahetsema ei pidanud sekundikski, kogu korraldus oli i-m-e-l-i-n-e! Seega julgen neid väga soovitada, tegemist on väga professionaalse korraldajaga, kes olid ühed esimesed (kui mitte kõige esimesed), kes saarele reise korraldama hakkasid. Igal välismaisel reisibürool peab olema kohalik partner ja kogu reisi saatel lisaks välismaisele reisibüroo giidile kohustuslikus korras ka kohalik giid. Welcome To Socotra kõik grupid on kuni 10 inimest. P.S.: huvitav fakt. Welcome To Socotra üks giide on... eestlane! '
3. Millal?
Saart on mõistlik külastada detsembri / jaanuari ja mai vahel. Muul ajal saarel kallab vihma ja temperatuur krutib kõrgustesse. Aprilli keskel oli juba väga palav, kohati 40+ kraadi. Taevas oli ilma ühegi pilvekeseta kogu aja. Samuti tuleb arvesse võtta, et imekaunid bottle tree´d (Wikipeedia järgi olla see "tüse adeenium") õitsevad ca märtsis-aprillis. Seega isiklikult arvan, et parim aeg saare külastamiseks ongi märts-aprill.
4. Kui palju? (2022.a seisuga)
- Lennupiletid Abu Dhabi - Socotra: 850 USD
- Viisa: 170 USD
- Tuur: 1800 USD
Lisaks lennupiletid Abu Dhabisse ja majutus Abu Dhabis enne ja pärast Socotra lendu.
On olemas ka mõneti odavamaid reisikorraldajaid. Kuivõrd marsruut on enamikel sarnane, tuleb hinnaerinevus eeskätt personali, sh giidi, koka jms kvaliteedist ning autode seisukorrast jms.
5. Miks minna ja mida teha?
Valdav enamus Socotra reise on nn saare ringreisid, kus iga päev sõidetakse erinevate huvipunktide vahel ja ööbitakse kohapeal sätitavates telklaagrites. Kuuldavasti mõned firmad pakuvad ka nn Hadibu-based tuure, kus ööbitakse "pealinna" hotellis ja iga päev tehakse väljasõite. Julgen soovitada kindlasti telkimisega varianti - kogemus ja vaated on lihtsalt uskumatud. Reisigrupist üks autojuht on alati kokk, teised on kokaabilised jne. Telklaagrites valmistatav toit on lihtne, kuid hea. Suur rõhk on mereandidel, mida ostetakse kohalike kalameeste käest. Mõnikord sai ka pastat ja ühel õhtul koguni lammast . Peatusime ühel ööl ühe asula kandis ja lammas oli meie sinna saabumise hetkel veel vägagi elus - õhtuks aga juba tulel. Ise ei proovinud, aga teised kiitsid väga.
Kuivõrd lennud saarele on kord nädalas, on Socotrat võimalik külastada kas ühe-, kahe-, kolme- jne-nädalase tripina. Lühemalt ei saa - lende pole :) Mina tegin nädalase reisi (esmaspäevast esmaspäevani). Põhimõtteliselt kõik reisibürood külastavad samu paiku. Positiivne, et üldiselt üritavad bürood oma tegevust koordineerida nii, et samas kohas telklaagreid püsti ei panda ja saart külastavad grupid on veidi erinevates paikades.
Me magasime ühekohalistes telkides, mida autojuhid siis igas ööbimispaigas sättisid. Telki kuulus ka madrats, padi ja linad.
Hügieen jms on nagu ikka - kõik looduses. Duššid olid ehitatud jõekestest / allikatest jne.
Minu kava oli selline:
1. päev. Saabumine ja sõit Archeri piirkonda. Telklaager ookeani ääres. Archeris paiknevad Socotra kõrgeimad düünid. Äratus lumivalges rannas türkiissinise ookeani ääres. Tee peal paar peatust, et vaimustunud seltskond saaks nautida oma esimesi bottle tree´sid.
2. päev. Peale hommikusööki start ja matk ülesmäge Homhil piirkonnas. Kitsas ülespoole looklev rada. Raja pikkuseks edasi-tagasi ca 6 km (minu spordikella andmetel, aga see sisaldab muidugi ka minu ringi tiirutamist ümber puude jne). Tee peal rohkesti bottle tree´sid, raja lõpus looduslik "bassein", kus saab ujuda. Aprillis oli vett juba oluliselt vähem - kuuldavasti talvel ajab veisi suisa üle ääre ja seda kutsutakse "natural infinity pool". Raja lõpus on ka Socotra kõige suuremaid vaatamisväärsusi - dragon blood tree´d (Dracaena cinnabari), mis on endeemilised ja kasvavad ainult Socotral. Kuigi rada kui selline pole keeruline, on matk siiski paras katsumus - meeletult palav ja päike kütab lagipähe. Meie grupist päris mitmed, sh väga heas vormis inimesed jätsid matka pooleli - liiga palav, väga väsitav, ühel tippvormis härral lõi vererõhk metsikult üles. Ma vinnasin ennast kuidagi üles, katkestamise mõtet polnud kordagi - kuigi raske oli ja pause tegime lõpuks peaaegu iga nurga peal, kus vähegi varju oli. Matka järel on ööbimine samas telklaagris ja väike rannapuhkus ookeani ääres.
3. päev. Väga varahommikune äratus ja matk Archeri düüni tippu, et päikeseloojangut näha. Ega see kõrge düüni otsa ronimine pahkluudele just eriti lihtne pole, aga hakkama sai ja kogemus oli mega. Tagasi telklaagris sai minna ujuma - samal ajal nautis meie randa ka suur delfiinide seltskond. Väga lähedale neile siiski ei saanud, nad ikka hoidsid oma vahemaad. Seejärel pakkimine ja sõit Wadi Kalissan´i. Wadi Kalissan on kanjonite piirkond. Kõigepealt lühike (ca 1,5 km) matk, valdavalt allmäge. Siis paar tundi ujumist ja lõõgastumist imekaunis Wadi Kalissan´is. Tagasitee on muidugi valdavalt ülesmäge :) Ööbimine Di Hamri rannas, mis mh kaitstud ala. Õhtusöögiks serveeriti grillitub lobstreid. Di Hamris saab ujuda, snorgeldada ja koguni sukelduda. Sukeldumist korraldab üks kohalik entusiast, kellel on Di Hamri rannas väike "ladu", kus ta hoiab sukeldumisvarustust. Eks ma olin muidugi veidi skeptiline, kui turvaline on sellises kandis sukelduda ja kas varustus ikka on OK. Õnneks oli mees ise väga teadja, varustus väga korras ja kõik läks hästi. Hommikusöögi (ja minu hommikuse sukeldumise) järel võeti suund Diksam platoo ja Firhmin metsa poole. Fermhin mets on aboluutselt uskumatu, otherworldly paik - tuhanded Dragon Blood tree´d moodustavad täiesti imelise vaatepildi. Olime seal päikeseloojangu ajal, see pilt oli lihtsalt absoluutselt hingemattev. Ööbimine oli Diksami platool ühe asula lähedal, kus mh pakutigi grillitud lammast ja muid kohalikke hõrgutisi.
5. päev oli kerge - hommikul Dagub koopa külastamine, mis on väga suur kust avaneb vad ilusad vaated ookeanile. Seejärel ujumine Aomak rannas ja mõnus lõõgastus. Taaskord lõputult pikk türkiissinise veega lumivalge liivarand. Täiesti inimtühi, nii kaugele kui silm ulatub - välja arvatud paar kohalikku poissi lennutasid lohet. Ööbimine Zahek liivadüünide piirkonnas. Sagu oleks Saharas, aga kohe sealsamas on India ookean.
6. päev. Külastasime Detwah laguuni, kus India ookean ja Araabi meri kohtuvad. Ronides rannaäärsele kivikünkale on vaade täiesti lummav. Sini-sinine ookean, valge-valge liiv ja kividel kasvavate bottle tree´de erkroosad õied. Seda kutsutakse saare parimaks vaatepunktiks ja no tõesti, vaade on ulmeliselt ilus. Ööbimine laguuni ääres.
7. päeval on väike väljasõit Shoab rannale. Sinna pääseb üksnes paadiga ja ranna veelgi suurem eraldatus tekitab täiesti teistmoodi tunnet. Ilmselt pole vaja mainidagi, et rand, ookean ja vaated on imelised. Sõit on kohalike kalameeste värviliste paatidega. Tee peal näeb rohkesti delfiine paadiga "kaasa sõitmas". Ööbimine taaskord Detwah laguuni ääres.
8. päeval pakkisime kokku ja oligi lennujaama minek.
Paaril päeval käisime ka kohalikes külades veidi ringi uudistamas, samuti kohalike naiste hallataval soolaväljal. Soolaväljal töötavad ainult naised ja üldiselt turistid seal ei käi. Meie giid on aga seal kandis korduvalt käinud ja sai meie grupile külastuse kuidagi korraldatud. Pika pinnimise peale oldi meile nõus ka veidi soola müüma - tahtsime suveniiriks.
Ühel päeval said huvilised lisaraha (100 USD) eest näha Socotrat ka õhust - kaks Euroopast pärit entusiasti pakuvad saarel gürokopterilende. Kokku on kaks gürokopterit, millega huvilised siis saare, ranniku ja mere kohal lennutatakse. Tunnistan ausalt, et alguses olin üsna veendunud, et mina sellest tegevusest osa ei võta. Gürokopterid ei näinud sugugi seda moodi, et ma tahaks sinna sisse ronida ja kõrgustesse lennata. Aga uudis- ja seiklushumu said minust jagu ja tegin lennu ikka ära. Megaäge. Väga vinge elamus. Väga ilusad vaated ja täiesti ootamatult suurepärane kogemus.
Kindlasti sõltub reisikogemus sellisel reisil giidist. Meil vedas täiega - meie giidiks oli üsna tuntud Itaalia antropoloog ja antropoloogiakirjanik Elena Dacomo (Dak). Elena on pikalt uurinud Aafrika ja Lähis-Ida rahvaid ning nomaadihõime, elanud tuaregdega ning mh läbinud nendega koos ka Sahara soolakaravani tee (salt caravan route). Tema teadmised olid põhjatud. Ma kindlasti tahan kunagi minna mõnele teisele tema reisile - kuigi need on paraku enamasti itaalia keeles (ta juhatab mitmeid reise väga vähekülastatavatesse Aafrika paikadesse, nt Chadi jne).
Mulle jäi mulje, et Welcome To Socotra enam-vähem üritas organiseerida grupid vanuse ja / või huvide järgi. Meiega samal ajal oli neil saarel kokku kolm gruppi. Me olime jaotatud pigem "vanemate" gruppi - ma olin grupi peaaegu kõige noorem oma lõppevate 30ndatega. Samas olid meie grupi inimesed väga laialdase reisikogemuse või teadmistega. Näiteks Afganistanis 10a elanud ameeriklane (ei olnud sõjaväelane), Jeemeni kultuuri uurinud ja omal ajal Jeemenis elanud Kanada antropoloogiaprofessor, suure suhvusvahelise reisibüroo Aafrika destination-expert jne. Teine grupp, kellega juhtusime lennujaamas jutustama, koosnes valdavalt oluliselt noorematest inimestest, kes saabusid saarele oma rummipudeli(te)ga, jne.
Praktilistest asjadest. Kogu hügieeni- ja tualetimajandus on looduses. Mõnes kohas oli küll duši- ja tualeti-laadsed "ehitised", kuid vesi on muidugi jõevesi ja see tuleb kas voolikuga otse jõest, gravitatsiooni toimel künkast alla või koguneb jõest tünni ja siis voolab juba tünnist. Ühel päeval pesin pea näiteks otse jões, sõber kallas mulle ämbriga vett loputamiseks peale. Keskkonnasõbralik šampoon ja palsam toimisid hästi ja sain oma juuksepahmaka puhtaks. Biolagunevad niisked salvrätid kulusid ka väga ära. Üldiselt prühi maha ei jäeta, sh kasutatud tualettpaber tuleb üles korjata ja selleks ette nähtud prügikotti asetada - prügikotid viiakse "pealinna", kus need omakorda käideldakse (loe: põletatakse). Eesmärk on jätta telklaagrite alad täiesti puhtaks, ilma mistahes prügita. See tundus igati toimivat, sest rannad ja teeääred olid üllatavalt puhtad. Kohalikes külades küll siin-seal miskit vedeles, kuid ei midagi hullu. Räägitakse, et pealinnas on asi veidi kehvem - ei tea. Need külad, kus me käisime, olid puhtad ja tänavad üldiselt plastikuvabad.
Kokkuvõttes saan öelda, et kui väga off the beaten track reisimine pakub huvi ja nädal aega telgis ei heiduta, siis Socotra on imeline sihtkoht.
P.S.: jutt sai väga pikk, aga ehk on keegi leiab siit inspiratsiooni või muud kasulikku :)
P.P.S.: Welcome To Socotra korraldab ka nn "outer islands" tuure, kus külastatakse kolme väikest saart, mis kuuluvad Socotra saarestiku koosseisu. Ma täitsa mõtlen, et oleks huvitav ka seda reisi millalgi teha. See on veel "on the list". Ei tea, kas ka teised korraldajad seda pakuvad. Eks näis, kas ja millal ma sinna ükskord jõuan :)
Sokotra on kindlasti külastamist väärt, aga sinna minnes peaks väga hoolsalt valikuid tegema. Saare ainulaadne loodus ja kultuur ei ole tegelikult selliseks turistide hulgaks valmis ja pikas perspektiivis toob see kaasa pideva allakäigu. Kindlasti on tublisid lääne firmasid, kes jälgivad, et kliendid kasutavad vaid ökoloogilisi pesuvahendeid, ei võta kaasa plasttaarat, ei kasuta ühekordseid nõusid jne jne, aga samas on viimastel aastatel saanud turismist suur äri, kõik reisikorraldajad ei täida kindlasti kõiki kliendile antud lubadusi keskkonnahoiu suhtes ja kuna Jeemeni poolt riiklik kontroll saare üle peaaegu puudub, siis kohalikul kogukonnal midagi eriti teha ei ole. Enamik on vaesed ja on rahul selle vähesega, mis nendest suurtest ekskursiooni hindadest saarele kohale tilgub. Kes on haritumad, looduskaitsega rohkem kursis jms ei saa tegelikult eriti mingit sõna sekka öelda.
Saar on peaaegu täielikult AÜE kontrolli all ja kui nad taipasid, et turistide saarele lennutamine on üsna tulus äri, siis anti sellele roheline tuli ja Jeemeni arvamus neisse ei puutu. Ma sügavalt kahtlen, et Jeemen neist turistidest üldse mingit maksutulu saab. Enne kodusõda oli sinna lende pea ülepäeva ja reaalselt käis turiste aastas kokku vähem kui praegu. Ma täpselt ei mäleta, aga mingit erilist luba vist vaja ei olnud. Külastajate arvu piiras see, et saarel said tegutseda vaid kohalikud ettevõtted, majutust oli vähe ja seega läksid sinna vaid need, kes karmimates tingimustes reisimiseks valmis olid. See oli osaliselt ka taotluslik, et loodust säästa.
Hetkel on enamik turismist välisfirmade käes. Suurest hinnast enamik läheb nende kodumaale, mingi osa tiksub tõenäoliselt ka kuhugi AÜE arvetele, et nad saaksid saarel tegutseda, ja siis vähesed reaalsed kulud kohal transpordile, toidule (tõenäoliselt vaid mereannid, sest muu veetakse turistide jaoks sisse), üsna olematud palgad kohalikele jms jääb saarele. AÜE saab korraliku kasumi ka lennupiletite pealt. Kes saab viisa raha, seda ei teagi :) Kui viisa on reaalselt Jeemeni Vabariigi templite ja allkirjadega ning ilma photoshopita tehtud, siis tõenäoliselt on kuskil keegi ametnik, kes saab sellest osa endale ja ülejäänu läheb kuhugi neljandasse kohta. Saarele jääb tonnide viisi plastikut (mis "heal" juhul põletatakse), väljaheiteid, mille lagunemine võtab kuivas kliimas päris pikalt, ja muud reostust. Kultuuriga suhestumisest on hea näide noored rummipudelitega, keda pidi seal ka nüüd ohtralt liikuma koos kaasnevate korralike läbudega.
Seega see olukord on nagu on. Isegi kui kodusõda saab korraliku lõpu, siis on kahtlane, et AÜE on nõus oma huvidest saarel loobuma. Aga kontroll turismi ja looduskaitse üle läheks loodetavasti siiski keskvalitsusele tagasi. Seni on suur osa neist "ökotuuride" korraldajatest nii nagu nad on, aga kindlasti on ka mõned normaalsemad firmad olemas.
Käisin enne sõda kolm korda Jeemenis, aga Sokotral jäi käimata. Lendudega muret ei olnud, olid küll veidi kallimad, kui teised siselennud, aga ei midagi hullu. Pigem oli isegi siis korraliku tuuriga liikumine suhteliselt kallis Jeemeni mõistes. Ja ilma nendeta oleks pidanud oma matkavarustuse kaasa vedama ja targem oleks siis olnud ikka vähemalt 2-3 inimest kokku saada võimalike hädaolukordade jaoks. Ühistranspordina tegutsesid ja tõenäoliselt tegutsevad ka nüüd kohalikud võrrimehed, kelle seljataha sai seljakotiga istuda ja kes oleks pärast ka hüljatud randa sobival päeval järgi tulnud jne.
@vatse
Mõnes mõttes on Sul kahtlemata õigus. Reisimine ongi enamasti vastuoluline ja mitmetahuline tegevus. Üritan ise alati teha nii põhjaliku eeltöö kui võimalik, sestap ei vali ka odavamaid variante. Siiski oma saarel viibimise ajal ei täheldanud, et ka odavamatest reisikorraldajatest oleks laagriplatsidele miskit laga maha jäänud - vähemalt silma ei hakanud.
Küll aga on hetkel saarel nõue, et mistahes välismaise reisibüroo puhul peavad reaalselt tuuri tegema kohalikud. Iga grupiga kaasas on kohaliku büroo giid ja muidugi kõik kokad-autojuhid. Peale meie itaallannast giidi olid kõik teised kohalikud, pärit neist samadest küladest Socotral. Mõni on maismaa-Jeemenis käinud, osad pole saarelt kuhugi saanud, osad on käinud ÜAE-s. Minu tuuri üks kohalikest, noor autojuht-kokaabi tegi oma kohaliku reisibüroo ja on nüüd enam mitte autojuht, vaid giid.
Vähemalt meie reisil osteti kogu toidukraam kohapeal kohalikest poodidest - kui sai riisi, oli riisipäev. Kui sai nuudleid - olid nuudlid. Enamik toitu oli tõepoolest kohalik kala- ja merekraam, mis kõrvalkülast kalameeste käest sai.
Vähemalt seni oli loodus puhas ja puutumata. Kohalikud olid väga hoolsad, et laager oleks kokkupanemisel puhas ja korras - igat kui viimset asja korjati üles ja autosse.
Aruteludest meie kohaliku giidi ja autojuhtidega jäi kõlama, et nendele on turistid suureks sissetulekuks ja turisminduses töö saamine on pere jaoks suur võit - annavat oluliselt paremaid võimalusi. Ma ei oska siin ise hinnata, saan tugineda ainult öeldule ja külades nähtule. Lapsed ei kerja, külades käib tavaline elu ja turist saab omale rätiku tavalise hinnaga.
Kohalikule sukeldumisentusiastile 150$ per dive on päris hea teenistus, arvestades kohalikke eluolusid.
Jeemeni poliitiline olukord on, nagu on. Laskumata siinkohal poliitilisse diskussiooni - tõepoolest, Socotral on elanikud oma majadele maalinud AÜE, mitte Jeemeni lipud. Päriselt, majadel on AÜE lipud. Alguses mõtlesin, et nägin valesti. Aga autojuht seletas, et tema jaoks on AÜE hea - nad ehitasid haigla jms. Muidugi takka ka oma sõjaväele üht-teist. Puhas poliitika, kus tugev ja rikas riik kasutab ära oma vastase nõrkust ja rahulikult hangib enda kontrolli alla alasid. Eks ta oleks ilus ja hea, kui asjad nii ei käiks. Vähemalt Socotral ei ole (kodu)sõda, inimesi ei mõrvata, tanke kohale ei veeta ja loodust maha ei põetata. Sana'a'd on aga korduvalt pommitatud ja kuuldavasti polegi teada, kui palju linnast on hävitatud.
Ma usun, et seni kuni lennud ongi nii haruldased nagu nad on, on turism saarele siiski abiks.
Ärme unusta vastupidiseid olukordi, kus rahanappus / vähene huvi oma looduse / kultuuri jms vastu hävitab imelist loodust ja seda sama kultuuri. Borneo saarel on palmiistandus palmiistanduse otsas, Madagaskaril vihmametsi aina vähem ja ökosüsteemil aina meerulisem, Brasiilia raiub rõõmsalt maha loendamatuid hektareid Amazonase metsast, mitmed loomaliigid on väljasurnuks kütitud jne. Ma usun, et turismist saadav kasu on ainuke, mis Madagaskaril hetkel mingeidki metsi veel säilitab. Valus oli saarel olles vaadata, kuidas loodus on hävitatud. Komooridel pole turismi, ometi upuvad saared totaalselt prügisse - imekaunid rannad, aga ujuma ei kutsu, sest peaks läbi rannajoont ääristava meetrise prügihunniku jalutama.
Ma loodan, et Socotra suudab saavutada selle tasakaalu ja säilitada oma imelise looduse.
Miski pole must ja valge, vahepealseid toone on lai spekter.
Muidugi hea töö, isiklik kogemus ja informatiivne külg. Hind + eeldatav tegevuskava. Ma tooks siia juurde ühe mõtte, mida kiiremini sellistes kohtades me ära käime, seda arhailisemat kohta näeme! Teadupärast ka "pärlid tuhmuvad." Me kunagi ju ei tea, mis päeval randub kaater või maandub lennuk, millest astub maha keski Sultani lapselaps, kes on harjunud magama konditsioneeritud magamistoas ja nautima päikeseloojangut jacuzzi vannis olles. Ametniku või hõimupealiku aknaauk, ehk koguni aken, müüritakse dinaari või dollari pakkidega lihtsalt kinni, sest " raha ei maga", eriti selles piirkonnas. Seal , kus praegu kohalik draakonipuu all lõkkel kala küpsetab, võib paari aasta pärast 5* resordi restos pizzat süüa. Olen ise kohanud hästi kiiret muutumist, eriti , mis puudutab turismi ja raha. 2007 olime esimest korda sel saarel (ei ole Socotra), tegime rolkudega tiiru saarele, leidsime mõnedki "blue lagooni" taolist inimtühja lahesoppi, kesiselt turiste, originaalne ja arhailine. 2012 peatusime samas homestays sadamalinnas, kust kaatrid viisid sinna saarele, kõik selle pere liikmed, peale perenaise ja koolis käiva tütre, olid tööl sel saarel. Kes autojuhina, kes ehitajana, kes toateenijana. Meie " lagoonis" käis tellingute eemaldamine hotelli ümbert. Nüüd, pea 11 a. hiljem on meie "lagooni" kerkinud 2 villat ja hotell ning resort. Teed randa tõkestas tõkkepuu ja turvamees sõnas vaid "privat". Sestap, kindlasti külastage Socotrat , niikaua, kui on võimalik nautida kohalikku ja arhailist! Ja muidugi mitte ainult Socotra! Edu!