Said just ostetud lennupiletid Gambiasse ja hea meelega vaataks pôhjalikumalt ka naaberriigi ûle. Paraku polegi Tripis infot Senegali kohta, va siis môned käigud Gambiast... vôi ei osanud ma otsida? :)Kindlasti on keegi seal ka veidi pikemalt ringi vaadanud :). Kuna mul on ûhest Aafrika moslemiriigist VÄÄGA halvad kogemused-mälestused, siis enne teise sellisesse tormamist ikka veidi uuriks maad. Ehk siis - andke palun teada kas ja kuidas tasuks sinna minna, kuivôrd turvaline vôi siis mitte, kuidas piiriûletused, raha jmt kasulikku. Mina tänan!

Ma olen kaalunud Dakari külastamist Capo Verdelt. Kas kõlab mõistlikult?

Veidi värskema uurimistöö infot. Vajadus on jõuda Dakarist Ziguinchori. Erinevad marsruudiportaalid pakuvad parimaks lahenduseks praami. Tundub hea diil, soodsa hinna eest saad transpordi, majutuse ja meresõidu elamuse. Praktikas praam juba pikemat aega ei sõida ja hetkel puudub info, millal taastatakse. Olles suheldnud kohalikega, nii ettevõtete, reisibüroode kui lihtsalt kohalikega, pakutakse lahkelt pileti vahendamise teenust. Nimelt, ei saa piletit online osta. Pileti saab kassast ja magamiskohad müüakse varakult välja. Konks on aga selles, et laeva ju ei sõida...
On ka lennud. Ziguinchoris on täitsa lennujaam (ZIG) olemas, aga... Sarnaselt praamile on lennud peatatud - lennujaam läks 2022 korraks remonti ja ei ole sellest ajast saadik lahti tehtud. Üks kohalik seletas olukorda presidendivalimistega. Paistab, et mingid jõud ei taha rahva liikumist Dakari ja Ziguinchori vahel ja kõik loodavad, et tavapärane olukord taastub peale valimisi.
Lennud on ümber suunatud Cap Skirringusse (CSK). Mis ei ole halb, 50 minutit, alates 70€ ja ühes ägedaimas "kuurordis" Senegalis, aga... sealt mõistlikult Ziguinchori saada on keeruline - sept place (7-kohaline takso) või siis bussid. Mõlema puhul näib olevat väljumise eelduseks kõikide kohtade täitumine ja ooteaeg on praktiliste kirjelduset põhjal tundides ja iga kord ettemääramata ajaga.
Sept-place sõidab ka Dakari ja Ziguinchori vahel, hind näib mõistlik (ei julge summat välja käia, seinast seina), pagasi eest üritatakse Ryanairi kombel lisa nõuda ja ise peab järjekindel olema ja kauplema summat väiksemaks. Sõiduaega prognoositakse 8-10h, sõit läbib Gambiat. Aga... jällegi see väljasõidu aeg. Sõidab välja siis, kui kõik kohad täis. Sõitmist saab kiirendada, makstes tühjade kohtade eest, aga lõpuks läheb see ebaratsionaalselt kalliks. Soovitatakse esiistmele osta tühi koht juurde, et seal üksi sõitu nautida - muidu olete seal juhi ja kahe reisijaga kolmekesi.
Veidi mugavam näib olevat bussisõit Dakar-Banjul-Ziguinchor. Dakar-Banjul näib väljuvat 2x päevas, sõiduaega 7-8h. Üldse ei leia infot Banjul-Ziguinchori kohta. Siin näib, et reisisellid eelistavad taksot Gambia-Senegali piirile, jalgsi ületamist ja uut taksot Ziguinchori.
Üldiselt mulle selline detektiivitöö ja planeerimine meeldib, aga praegu ma olen valmis, et miski ei toimi, kuhugi ei jõua ja kui ilma malaariata tagasi jõuda, siis on kõik hästi. Kui külm ära ei võta, jagan ka omal nahal läbi kogetut.

Me oleme parajasti Dakari lennujaamas, nädalane Senegali reis on läbi saamas.

Toona kui ma seda postitust oma 6 aastat tagasi tegin, me Senegali pileteid ei ostnudki. Aga nüüd sai ära käidud.

Kirjutan pärast pikemalt, kuid transpordi osas - olles varem Lääne-Aafrikas käinud ja ühistranspordiga reisinud, ning praegu neid jagatud taksosid / mikrobusse näinud, siis ma isiklikult selle pika Dakar-Ziguinchor reisi sellega ette EI võtaks. Ise ilmselt võtaksin lennu Cap Skirringusse, kui hind vähegi mõistlik, ja siis kulgeks sealt rahulikult Ziguinchor'i. See vahemaa pole üldse pikk (ca 70-80 km) ja sealt saad lihtsasti kas marsa (kuuldavasti liikuvat neid seal pidevalt) või äärmisel juhul taksoga (hind peaks jääma ca 15000-30000 XOFi, sõltuvalt algus- ja lõpp-punktist).

Aafrikas ühistranspordiga reisimine on kergelt ebamäärase ajaga ja sellepärast eriti muretseda ei tasu. Lähed soovitavalt hommikul vastavasse kohta, leiad vajaliku auto või minibussi, võtad koha ja tšillid seni kuni sõiduk täis. Siis läheb sõiduks ja lõpuks jõuad kohale. See kõik kokku ongi nagu võlu sealse reisimise juures. Kõik kulgeb ja toimib, aga ilma liigse stressita, et kas ma jõuan kell 12.35 väljuvale bussile või jäin ummikusse ja raha läind.

Lääne-Aafikas pole kahjuks reisida saanud, aga mõnes idapoolsemas riigis ja suures osas Lähis-Idast on ühistaksode (minibusside) süsteem lihtne ja loogiline ning toimib väga hästi.

Casamance on kergelt mässuline piirkond ja suhted on Dakariga nii nagu nad on. Sellest ka võimalikud lennukatkestused jms. Kindlasti on seal ka rohkem kontrolli teedel ja turistilt võidakse uurida, et mis plaanid tal seal ajada on tegelikult.

Mõtlesin järjest midagi kirjutada, et ära ei ununeks.

Esimene kogemus - Vueling. No mina ei ole varem nii väikese istmevahega lennanud. 4.5h Barcelonast, keskmine iste ja see A320-214 oli palju lühematele inimestele ehitatud. Tagasisõiduks sai juba avariiväljapääsu iste ostetud.
piiril kõik sujus, küsivad peatumise aadressi, see võiks käepärast olla.

Lennujaamast linna - DSS on ca 60 km linnast eemal. Hotell saatis adekvaatse info. Takso ca 28 000-30 000 CFA, nad pakkusid ka mulle autot vastu saata, see oleks olnud 20 000 CFA. Kuna ka bussid olid ilusti olemas, otsustasin selle kasuks. Bussid sõidavad otse, peatumata Põhja-Dakari. Mulle see sobis, aga ühtki teist valget sinna bussi ei jõudnud. Enne bussi sisenemist tuleb palmi alt vedelev piletimüüja üles leida, maksta 6000 CFA (kaarditerminal tal oli, aga see oleks olnud viimane väljapääs). Pileteid kontrollitakse siis, kui buss sõitu alustab ja buss pakiti lõpuni täis, seljakoti eest lisa ei küsitud. AC ei olnud, kuigi lubati, aga ventilaatoreid plärises iga istme juures.

Lennujaamas oli kolm pangaautomaati. Kaks neist sõid ainult VISA kaarte, kolmas tarvitas ka mastercardi. Esimene väljavõtmine oli 100 000CFA ja teenustasu küsis automaat 1200. Andis 10 000 rahatähti, suuremaid pole kuskilt saanud. Siin tuleb Meelisega nõustuda - sularaha on tegija, kaardimakse on siiani toiminud vaid KFC-s ja Auchanis. Ka linnas ei söö paljud automaadid mastercardi ja ega neid automaate palju ei olegi. Raha ei ole proovinud vahetada, las jäävad eurod ja dollarid viimaseks õlekõrreks.

Lennujaamas oli ka Orange lett sim kaartidele. Kuna seal oli järjekord ca 20-30 inimest minu ees, panustasin linna peale. Telia saatis sõnumi, et internet on kallis ja nad on selle mulle ära keelanud. Kui tahan ikkagi 15€ Mb eest maksta, pean nendega ühendust võtma vms. Päeva- ega nädalapakette ei pakutud. Millegi pärast ei saanud ka sms saata. Linna jõudes avastasin kurva tõsiasja, et inglise keelega ei ole siin midagi teha. Minu prantsuse keel on viisakusväljendite tasemel ja isegi taksojuhid jätsid mu kohe rahule, kui said aru, et ma ei parle pa france. Väikeseid telefonipoode on mitmeid. Astusin esimesse sisse, küsisin Orange kaarti (tõlkeäpp ja lihtsustatud laused enesekindla näoga) ja sain teada, et just said otsa. Said said... Järgmises poes olid noored poisid. Üks oskas umbes sama palju inglise keelt, kui mina prantsuse keelt. Toredad sellid, kamba peale saime aru, mida mul vaja on. 1000 CFA expresso sim kaardi eest (pidi palju parem olema, kui Orange) ja siis akkasime nuputama, kuidas netti tööle saab. Mul oli kaasas vana telefon, mis oli tühjaks tehtud. Julgesin selle vabalt nende kätte anda, oma õiget telot poleks julgenud niimoodi häkkida lasta. Lõpuks saime kamba peale aru, et mul on krediiti vaja. Seda saab kuskilt teisest poest. Tegin kurva näo ja üks kutt halastas, küsis mu käest 1000 CFA ja miski koodiga aktiveeris oma telefonist mulle teenuse. Küsisn mahu kohta, aga sellest nad aru ei saanud - ütlesid, et mul on nüüd nädal aega teenust ja paistab, et kõik töötab - piiramatu nädalane kasutusaeg.

Majutus sai valitud Põhja Dakari tulevaste reiside pärast. Kuna tahtsin edasi liikuda Ziguinchori ja nii Dem dikk bussid kui sept place jagatud taksod lahkuvad põhja poolt. Ja hommikul vara. Arvasin, et nii on lihtsam. Pealegi oli majutus väga soodne võrreldes ülejäänud Dakariga. Hotelliks lihtne hostel Chez Agnes, mis mulle ühe rohkem meeldima hakkab. Kuigi asukoht on "päris aafrikas", kulda ja karda pole ollagi, kohutavalt elav, loomad tänaval, meenutab Kibera slummi, siis tuba on ok, ventileeritud ja all on mõnus jahe baar, kus õlle maksab 1000 CFA. Süüa saab korraliku prae näol 4000CFA eest ja hommikusöök on hinnas. Tänaval keegi ei torgi, aga ühtegi valget pole näinud ja ikka pikalt vaadatakse järgi. Liigun nii öösel kui päeval, sarnaselt New York'ile linn ei maga ja kõik on turvaline. Ühistranspordile pole pihta saanud, aga linna piires on takso sõltuvalt vahemaast 2000-3000CFA, mis on juba ilmselt turistihind, sest kaubelda pole viitsinud - no ei oska ka.

Vaatamata kehvale keeleoskusele töötab väga hästi Veigo soovitatud äpp "räägi inimestega". Jah, päikesekreemi on raske leida ja see on sigakallis (16500 CFA 50ml tuubi eest apteegist), aga kui küsida, siis joostakse ja otsitakse ja leitakse. Tänaval müüakse kõike, aga mütsi ei näinud. Küsisin plätumüüja käest, tema küsis veel kolme plätumüüja käest ja varsti võeti käekõrvale ja viidi kaks tänavat edasi, kust sain miski "firmaka" 4000CFA eest.

Siinset entroopiat on kergem taluda, kui aegajalt üks külm õlle manustada. Sellega on ka keeruline. No ei näe neid õllekohti tänaval. Võiks ju arvata, et on miski mõnus päikesevarjuga kohvik, aga ei - siin on teema vip-salongid, väikesed jahutatud siseruumid. Jällegi, küsi mõnelt turvamehelt ja juba leiad end mõne hotelli tagatoas jahedas ruumis õlut nautimast. Veigo kirjutas ilmselt Keenias naerma ajamisest veidi teises kontekstis, kuid ka siin sobib väike naer ja naeratus imehästi, kui ühist keelt ei leia. Wifi paroolid toksitakse sisse, telefoni keel muudetakse selleks ajaks prantsuskeelseks ja pärast ilusti tagasi eesti keelde . Uskumatu, mina niimoodi käigult küll ei oskaks

Ziguinchori saamine on keeruline. Lennukipileteid päev ette osta ei õnnestu - otsas. Dem Dikk bussid väljuvad Terminus Liberte 5 asukohast. Käisin seal täna pileteid luuramas, aga keel sai takistuseks. Ligi ujus üks veidi paremini riides härra, kes oskas päris hästi Inglise keelt. Tema esimene mure oli aga, mida ma Ziguinchorist tahan. Saan aru, et neil on poliitiliselt üsna pingeline, päris mitu inimest kes vähegi inglist oskavad, on tulnud sellest rääkima, aga olen üritanud end sealt distantseerida, kuna tahetakse ka sinu arvamust kuulda. Igatahes, piletid pidi otsas olema ja ei osatud ka öelda, millal esimesi saada oleks. Seal tundsin, et ma ei olnud tahetud külaline. Tegin taksojuhtide ja hotelli inimestega uurimustööd ja sain teada, et sept place jagatud taksod väljuvad Gare des baux Maraichers nimelisest jamast. Homme võtan varahommikul takso ja proovin järgi. Hotell Ziguinchoris uurib iga päev närviliselt, kas mul on juba transport olemas või olen ehk juba teel. Hommikul kirjutasin, et lähen bussipileteid ostma, lõunast uuriti juba, kas sain pileti.
#Siiski - kirjutamise ajal andis expresso otsad. Kas on võrgutõrge või sai krediit otsa.
## Krediit sai otsa. Sõbrad olid siiski ausa plaani teinud - SIM ostes on seal makstud 1000 eest krediiti peal, nemad lisasid 1000 ja 2000CFA eest aktiveerisid 2Gb internetti. Krediidi saamiseks astud suvalisse poodi sisse, ütled müüjale, palju sa kediiti tahad, tema vaatab, palju tal telefonis krediiti on (minu sissetöötatud poesellil oli praegu 2000CFA) ja ulatad raha. Kohe tuli ka sõnum, et mul on nüüd 2000CFA krediiti. Nüüd läheb huvitavaks. Ilmselt saab ka veebis või äpiga, aga ma mäletasin oma sõprade USSD koode ja *1111# aitas liikuda uue 2Gb mahuni.
### Viimases Auchanis nägin ka 20 SPF ja 30SPF kreeme, 7000 ja 8000CFA, palju suuremad. Aga kuna minu kreem töötas suurepäraselt ja ma tavapärasest erinevalt esimesel päeval ära ei põlenud, siis ei hakanud marki muutma.

Väga põnev!

Ega muud polegi öelda kui - Bon voyage!

On jah, just läks all baaris massikakluseks, kolin oli kõva, hääled mehised ja naised kiljusid. Hetk tagasi pandi muusika taas käima ja on kuulda kildude pühkimiste häält. Täna vist enam õlut omale ei luba.

Loodetavasti oled endiselt elus:)

Ma mäletan, et Senegali maismaa piiripunktis olid rahavahetajad nagu meil kunagi Tallinnas Postimaja juures. Jäid autoga seisma, kohe ujusid kohale. Ikka paras klots oli neil seda paberit. Umbes nagu kõhnemat mõõtu tänavakivid.

Sa katsu omale mingi autoga kohalik sebida. Kerge see muidugi pole ja raha kulub küll ja veel. Aga on teatud plussid.

See "psst", see on äge. Siin ei karjuta ega hüüta - kui su tähelepanu tahetakse, siis kutsutakse nagu kassi - psst, psssst.
Hommikul tegin kell 5 hotellist minekut. Õhtul seletasin pikalt, et lähen vara, kuhu võtme jätan? Kõigest saadi aru, pole probleemi, keegi on 24/7 uksel. Oli, oli. Häda oli selles, et välja pääsemiseks tuli värav lukust lahti keerata ja siis oleks kogu baar ja ala avatuks jäänud. Lõpuks ilmus omanik, üsna karmis pohmellis ja uuris, kuhu ma nii vara lähen (sama tegelane, kellele õhtul kõik ära rääkisin).
Tänaval lasin taksod esmalt mööda, kuni leidsin maifrendi. Maifrendid oskavad inglist. Rääkisin maifrendile ära, kuhu tahan, miks ja kohe sebiti takso, seletatati juhile ära, kuidas, miks ja kuhu. Taksol tubńdub olevat kaks hinda - 2000 on selline hea hind kogu linna piires, 3000 on turistikas. Minult küsiti 2500, aru ma algul ei saanud miks nii. Selgus, et sinna bussijaama sisse saamiseks peab ta 500CFA maksma. Bussijaamas sees sõideti aga hoopis kohe ühe bussi juurde, räägiti lugu ära ja siis hakati mulle seletama, et sept-place paha, buss hea. Buss maksis 10 000, väljus kell 7:00. Senegali mõistes väga uhke buss, 50+ mugavat kohta, üle ei müüdud, buss puhas ja kliimaga. Pagasi eest minult lisa ei küsitud. Hiljem hakkasin seda bussi veidi kahetsema. Piiril läheb 60 inimesega aega, teisel piiril läheb aega, müüjatel läheb vahepeatustes aega ja viimased 50 kmvenis nagu tatt - iga 2km järgi tahtis keegi peatust, kotte alt kätte saada ja nii see aeg venis. Kokku 12h sõitu. Kõrval istus suur must mammi, kes võttis 1.5 istet omale, nokkis aegajalt mu õlal, aga oli muidu tore. Pakkus küpsist ja oleks tahtnud hirmsasti juttu ajada, aga ei osanud. Kui esimene tund möödus kiirteel vaikuses, siis peale kiirteed hakkas korralik teleturg pihta. Iga natukse aja tagant tuli mingi vend peale, buss jätkas sõitu ja tema siis ruuporiga rääkis oma tootest. Esimene oli mingi kreem Diplomat, isegi mina sain sortsu proovida. Vietnami salvi meenutas, kogu buss haises pärast. Ja müük hakkas hästi minema peale seda, kui mainiti midagi sellist, et ameerikas kõik kasutavad vms. Ja neid tuli kokku kümmekond, igaüks erineva tootega. Peatustes müüdi lihtsat snäkke, kellasid, akupankasid, kõrvaklappe, käepaelasid jms.
Piiril toimus tüüpiline korrapärane kaos. Keegi ei juhendanud mind, aga leidsin õiged augud üles. Senegali poolel väga viisakas ja tore, Gambia poolel mitte. Olin lugenud, et Farafennis hakatakse pommima. Vaatasin kahte õlleluuki ja imestasin, kuidas nad siin kiires järjekorras kõigi kuuldes mind nüüd kottima hakkavad. Tehti kõik protseduurid läbi, foto, sõrmejäljed ja sisenemise eesmärk. Ja siis äkki anti pass selja taha - please come inside. Nonii, hakkab pihta. Veidi smalltalki, kus on eesti, lumi, suusatamine, soome, eu jne ja siis - 5000 franki (ei tea siiani, mis rahast juttu oli). Mina vastu, et meil ei ole ju viisat vaja, EU ja puha, nemad, et see pole mitte viisa, vaid templi tasu. Mina jälle vastu, et ma ei teadnud sellest tasust, kuskil infot pole ja mul pole sentigi raha. Tõmbasin taskust mastercardi välja, naeratasin ja ütlesin, et andku tuld. Nemad vastu, et ainult sulas, ATM pole ja mina kohe kurvaks. Kui selgus, et bussis sõpru pole ja tõesti sentigi sula ei ole, siis nad olid nõutud. Sain pika loengu, et mul peab midagi olema, juhul kui midagi juhtuks. Küsiti siis asjade kohta - müü midagi meile, maksame su eest ära. Mina polnud nõus. Tegin ettepaneku, et helistan ambassadorile - nad saavad anda makse info, ambasador maksab ära, minul võetakse palgast maha ja Gambia saab oma raha - nii see Eestis just käibki. Kui telefoni haarasin, suruti see tasku tagasi, läädi tempel ja öeldi lihtsalt ok-ok.
50km hiljem oli järgmine piir Missira - väljumiseks. Ja sama jama, kohe uksel püüti mind kinni, viidi eraldi ruumi ja jälle - 5000. Mina jälle vastu, et ei ole. Nemad jälle, et sisenedes ju maksid. Mina jälle, et ei maksnud, helistasime kuhu vaja ja selgus, et eestlased ei pea maksma. Selle peale jäid mind imelikult vaatama, kontrollisid eelmist templit ja hakkasid omavahel aru pidama. Ja siis, et ikka peab maksma. Ma siis küsisin mingit paberit näha. Näidake dokumenti, hinnakirja jne. Samal ajal käis üks must sees, kes maksis 500 CFA ja sai templi. Mina jälle uurima, et miks tema 500-ga sai. No tema teine rahvus. Mina jälle dokumenti nõudma, kus eri rahvuste hinnad kirjas on, et saaksin veenduda, et ma ikka õige hinna maksan. Siis lõpetati pull ära. Templit ei saanud, passi ka mitte, aga kaardid löödi lauale. "Kuule sõber, maksta sa ei taha, aga anna mulle midagigi... Muidu me klaarime siin kaua ja buss läheb ära". Ma siis vastu, et võime seljakoti läbi vaadata, seal on pooleks must pesu ja puhas pesu - kumba ta eelistab? Näitasin tühja suitsupakki ja kirusin, et isegi suitsud on otsas ja raha mul tõesti ei ole. Siis vana leebus, naeratas ja ütles, et oleme ikka sõbrad edasi, lõi templi ja sain mõlemast piirist ilma sentigi maksmata minema.
Ahjaa, suitsetamine tekitab probleeme. Üldiselt on suitsetamist vähe näha. Tõmmatakse pigem baarides ja mulle näib, et see on jõukama rahva teema. Kui aga baari juures suitsu ette paned, lendavad kohe sõbrad letti. Nagu meil aastaid tagasi "Suitsu on, peksa tahad". Pommivad suitsu, siis raha ja muutuvad järjest tüütumaks.
Bussifima oli Americain Transport Senegal ehk ATS. Dem Dikki oleks ka ilmselt saanud, ma eeldan et error oli järgmise päeva piletite ostmisega. Pileteid hakatakse müüma hommikul ja järgmiseks päevaks ei saa ette osta. Aga nägin neid Dem Dikke, see ATS tundus ägedam. Tee on ok kuni Gambia lõpuni, sealt Ziguinchori on üks lõputu teeremont ja auklik kruusatee.
Zuiguinchor on palju rahulikum, valgeid torkab rohkem silma, kliima teine - paras troopika, sääsed on tekkinud, loodus elab ja häälitseb. Inimesed on kuidagi aramad - ei oska justkui tõesti valgega midagi peale hakata, isegi taksojuhid ei tuututa.

Vuelingu piletid BCN-DSS ja BJL-BCN maksid kokku koos muutmiskaitse ja juurde ostetud istekohaga 190€

Kirjelduse järgi tundub Senegal täiesti normaalne Aafrika riik. Miski ei toimi, aga kõik toimib.

Hmm, selliseid riike on hulganisti ka väljaspool Aafrikat...

Aga väga tabav kirjeldus muidugi!

Nonii. Said ka sutsu ehedat Gambiat.

Oh jaa... Kumba pesu tahad? Kohe nostalgiapisar puges seda lugedes silma.

5000 pole iseenesest suur raha. Umbes 7.- EUR peaks olema aga neid maifrende kohtad tunni jooksul hulgim.