Uus aasta läheneb suure hooga ning Tripi toimetus soovib kõikidele tripikatele head vana aasta lõppu ning reisiderohket 2018 aastat!
Vana aasta lõpetuseks ning uue hakatuseks uurime:
Ei külastanud 2017. aastal ühtegi uut sihtkohta. Töö tõttu viibin palju Hiinas, Hong-Kongis ja Saksamaal ning sealkandis jõudumööda ka ringi vaatan ja uusi paiku avastan, kuid mitte enam nii suure tuhinaga, kui mõni aeg tagasi. Kohati on tunne, et ei jaksa enam uusi emotsioone vastu võtta ja kodune voodi ja tekk ja padi on maailmas kõige mõnusamad asjad. Siiski olid uuteks elamusteks Zhangjiajie kaljusammaste mets (a la "Avatar"), Lõuna-Hiinas asuv Hiina müür (jah, üle 300 km müürijupp on ka lõunas säilinud, mis oli mulle uudiseks), Huangguoshu joastik ning Guizhou provints olid minu jaoks täiesti uued, silmiavavad elamused. 2018 aastal on plaanis Santiago de Compostela rännak ning pikem puhkus Kanada rahvusparkides. Rohkemateks reisideks aega ei jää ning ega seda ka kusagilt juurde ei võlu. Sooduspakkumisi enam ei vaata ega oota, aga kui silm peale jääb, siis tihtipeale läheb mõte omi radu pidi uitama ja tekib soov Nipernaadi moodi kohustustest vabam olla ning tulla ja minna siis, kui süda kutsuma hakkab :)
Odavaid pakkumisi ootaks Kagu-Aasiasse.
Vaatasin oma kommentaari eelmise aastalõpu sama küsimuse kohta, et kus ja kuhu. Prognoos klappis vaid Keenia ja Tansaania osas. Nepaali või Kuuba asemel sai hoopis väisatud Lõuna-Hiina provintse ja Jaapanit. Ja seda tänu Qatari nn veahinnale. Ei saa nuriseda. Või kuidas sa nurisedki, kui marsruut on oma kokku pandud. ☺ Tagantjärgi targana oleks võinud olla Hiinas vähem aega ja oluliselt kauem Jaapanis. (Kui vaid oleks olnud nädalake rohkem puhkuseaega). Uuel 2018 aastal tahan jälle minna paariks nädalaks Zanzibarile, Sauti za Busara muusikafestivalile. Aga sellega on vist pisut keeruline: puhkuste ajakavaga jääb tsipa kitsaks, sest septembrisse on planeeritud kolm nädalat Nepaali. Järjekordne Everesti baaslaagri matk. Midagi pole teha - Himaalaja mäed tuksuvad südames ja kuklas. ☺ Uusi ülisoodsaid pakkumisi otsin endiselt via Ushuaia Antarktikasse (no ei ole seda vabat 10tuh, et paketti osta) ja/või tagasi Jaapanisse. Viimasel ajal on ka Alaska hakanud väikest sügelust tekitama.
Uusi kohti 2017. aastal ei lisandunudki väga. Aasta alguses oli plaan minna Mehhikosse (mis siiani minu unistus ja täitumata), kuid elukaaslane polnud käinud varem Tais ja tahtis seal ära käia ja tuli siis uuesti minna. Sellel korral küll Tais teine sihtkoht ja meeldis väga (Koh Chang). Samuti oli eelmisel aastal üldse vähem reisimist, kuna ülikool vajas lõpetamist ja tööd oli ka ülepea. Euroopas sai aga kevadel-suvel küll käidud ning uueks sihtkohaks oli Horvaatia, mida soovitan väga. Olen pea terve Euroopa läbi käinud ja Horvaatia tõenäoliselt kõige ilusam sihtkoht Euroopas.
Sellel aastal peagi minek Sri Lankale ja Maldiividele. Kevadeks on planeeritud ka reis Jaapanisse (üks minu unistuste sihtkohti). Eks suvel jälle pigem Euroopas reisid ning kui hästi läheb, sügisel ka mingi kaugem reis (no võiks lõpuks ometi Mehhikos ära käia, kuhu nii kaua juba tahan minna).
Ei oota mingeid pakkumisi, sest ma nagunii kunagi pileteid soodukaga ei osta (sest üldjuhul on sooduspakkumised lennufirmadel, millega mina ei lenda, vähemalt pole minul olnud õnne kohata enda jaoks aktsepteeritavate lennufirmade sooduspakkumisi). Ei, ma ei ole üldse mingi pirtsakas, aga kuna mul on lennuhirm foobia tasandil, siis olen enda jaoks peas paika pannud kindlad lennufirmad, millega lendan ja kõik teised välistan, isegi kui saaks kas või tasuta piletid.
Mul tekib ka küsimus, et kas need inimesed, kes siin uusi (ja tavaliselt kaugeid ja eksootilisi) riike kümnete kaupa üles loevad, tööl ei peagi käima (28-35-päevase korralise puhkusega pole võimalik kuude kaupa kuskil Kagu-Aasias rännata ja kõik see nõuab ikka mingit finantseeringut ka), või on see kõik seotud oma tööga või elatakse välismaal ja reisitakse siis oma siit Eestist vaadates eksootilistes naaberriikides. Aga laske käia, kui aega, raha ja huvi on! Mina isiklikult 2x samas kohas küll ei lähe, olen jõudnud elu jooksul 46 riiki. 2017 aasta reis oli Sardiiniasse, Korsikale ja Toscanasse. 2018 on plaanis Norra ja Rumeenia. Sooduslennud ei huvita, ma käin juba aastaid organiseeritud kultuurireisidel.
urvekas, kui äkki reisiks omal käel, siis saaks endale palju rohkem reisimist lubada kui neil organiseeritud kultuurireisidel? Muidugi kui käid pikkadel bussireisidel, siis ise lennates suurt kokku ei hoia, aga kui räägid, et puhkus on piiratud, siis aega hoiaks küll kõvasti kokku.
@urvekas. usun, et selliseid, keda te siin kirjeldate, on tegelikult foorumis ühe käe sõrmedel kokkuloetav. Eks me siin 98% kõik käime tööl ja loeme oma puhkuspäevi :) @norsu, mõned inimesed lihtsalt ei taha vms omal käel reisida, mõnedel vanusega, mõnedel väheste kogemustega jne. seotud. Oluline on, et inimene ise õnnelik oma reisidel on.
@urvekas - minu enamus eksootilistest sihtkohtadest olid tehtud pikemalt planeeritud ümbermaailmareisi osana. Seetõttu oli ka nimekiri ehk päris kirju aga sel aastal tuleb kindlasti vähem reisimist. Rahalises mõistes ei pea reisimine ju kallis olema kui planeerida ise ning standardid kõrged pole :)
Noormehed norsu, AndresR, andresk, kes te minu postitusele vastasite - teadmiseks, et ma võiks vanuse poolest teile ema olla. Minu puhkused olid praktiliselt kogu töötamise aja 45 kalendripäeva ja praegu ma olen väljateenitud aastate eest juba pensionil. Pole kunagi olnud huvi ega tahtmist naisterahvana kuhugi üksinda ja omal käel minna ja mul pole ühtegi sellist sõpra/tuttavat/sugulast, kes tahaks kaasa tulla, võõra inimesega mina pole nõus kuhugi seiklema minema. Hindan mugavust ja professionaalset teenindust, pole siiani pidanud pettuma ja kavatsen samas vaimus edasi lasta. Ja minusuguseid on palju ja nendel reisibüroodel, mille teenuseid mina kasutan, on püsikliente, kes käinud nendega reisidel juba mitukümmend aastat. Nagu öeldakse - igaühele tema soovide, vajaduste ja võimaluste kohaselt, nii et edu nii teile kui teistele vabakutselistele maailmaränduritele!
Ma väga täna urvekas, et mind noormeheks tituleerisid, aga ma ei mõelnud küll midagi paha oma postitusega, lugesin välja et puhkus ei luba pikemalt reisida, pensionäril tõesti seda muret ei ole:) Üksi muidugi on ebamugav kuhugi reisida ja seega kõik arusaadav, samas kui on oma seltskond, siis miks mitte kopereeruda, alles siin oli artikkel, kus pensionäridest 70+ ja 80+ vanapaar seljakotiga pool maailma läbi rännanud, on ka selliseid. Mujal maailmas ongi tavaline, et pensionil ollles on võimalus pikalt reisida, paraku meil ei ole veel pension selline, mis seda võimaldaks. Aga igal juhul edu uute riikide avastamisel!
Mitut uut sihtkohta külastasid 2017 aastal ning mis nendest olid põnevaimad? Uusi sihtkohti polnudki, olin kevadepoole Tšiilis ja Argentiinas, hetkel olen jälle Tšiilis, paari nädala pärast üle Andide Argentinasse tagasi (sest auto jääb Argentinasse).
Mis sihtkohad on sinu reisiplaanides 2018 aastal? Ikka sama Lõuna-Ameerika, võrratu kontinent. Omal käel ringi liikudes avastad ikka ja jälle mõne uue laheda piirkonna.
Kuhu ootad lendude soodukaid? Buenos Airesesse, või Montevideosse.
Head jätkuvat reisiaastat kõigile!