Tere, kuna postitused väga vanad, siis torkan siia vahele oma värske reisijutu. Sõitsime (8 täiskasvanut) 1999aastal sakslaste valmistatud esisillaveolise 2,5 liitrise Caravellega.

Jätan siit välja teekonna Serbia piirini. Tavaline rahulik Euroopa liiklus.
Ungari - Serbia piir: piiri ületamisele kulus ca tund. Sõit edasi mööda kiirteed Makedoonia pealinna Skopje poole. Tinglikult võiks kiirtee jaotada kahet ossa. Esimene osa /see oli tegelikult väiksem osa) kiirteest meenutas küll rongiga sõitmist, kus rööbaste vahelised ühendused (õieti nende puudumine) tekitas pideva tunde, et sõidad ikka ja jälle mingist praost üle. Teine osa – sõida nagu jaksad. Näha polnud suurt midagi, lõputud lagedad põllud, mõningate üksikute ehitistega. Kiirteemaksud ca 15 eur, vähemalt tundus nii. Peale kiirtee lõppu saime ka pisut Serbia loodust nautida või noh mis seal ikka, suhteliselt tavaline kitsas Poola tee, ainult Poola teest erinevalt lisandusid vaatevälja mäed ja orud (okei, okei lõuna- Poolas on neid ka). Serbia – Makedoonia piir. Enne piirile jõudmist tulistati taevast piksenooltega ja arvatavasti tabas üks nooltest mingit piiripunkti arvutisüsteemi, sest piiril ei juhtunud 30 minutit mitte midagi, kui välja arvata autoderivi, mis aina kasvas. Temperamentsed inimesed Balkani maadest kukkusid tuututama. Kas nüüd tuutuamisest või muust tegurist, aga tegevus piiripunktis läks käima ja paarikümne minuti pärast olimegi Makedoonias. Makedoonia pealinn Skopje tervitas meid uhkete kujudega, mida polnud üks ega kaks tükki vaid kümneid ja kümneid. Kuna kõik ei mahtunud väljakutele ära, siis osavad sillaehitajad olid selleks puhuks mõne silla meisterdanud, kuhu siis igale paarile meetrile sai kellegi kuju püstitada. Kujude nimesid ei hakanud lugema, sest selleks oleks kulunud mitu head tundi/päeva, aga seda meil varuks ei olnud. Skopjest ca 20 km eemal on väga ilus Matka kanjon. Asustatud piirkonnas ehk siis jõe kaldal, kuhu autoga sõidad on lahe (vähemalt eemalt tundus nii) 7 kilomeetrine matkarada (kohalik paadimees, kes meile paadiretke lähedal asuvasse koopasse tegi, vähemalt väitis nii). Meie vallutasime jõe vastaskallast, kus toimus pidevas higivalamises mäe otsa turnimine. Kel suurt vajadust higistamiseks pole või siis pole heas vormis, siis soovitan selle poole kaldast oma mõtteist eemaldada. Edasine sõit Albaania poole toimus nii, et iga paarikümne kilomeetri järgi pidid euro loovutama kiirtee?punktis. Tõsi, neid punkte polnud palju, alla viie igatahes. Makedoonia – Albaania piir. Jälle vihm ja millegi pärast jälle vale järjekord, mis kohe kuidagi ei taha liikuda. Lõpuks siiski üle piiri. Vähemalt piiriäärne tee ja ka esmamulje Albaaniast olid vägagi positiivsed. Teekond Vloresse oli suhteliselt üksluine, ladusat sõitu takistasid suured autod. Tead ju küll: mäed, kitsad teed - möödasõitude piiratud võimalused. Autojuht peab igatahes oma pilgu hoidma pidevalt enda ees teel, sest teda võivad teel üllatada: augud, muhud, lohud, koerad,eeslid, lambad, kitsed, lehmad. Lõpuks jõudsime Vloresse. Tundub, et mõne hea aasta pärast on see tip-top rannaturistide linn, kus on lõpule viidud teede ja teeäärsete korrusmajade ehitused. Sel aastal seda veel polnud. Liiklus kulges omasoodu, ehk siis pidid jälgima kes on suurem või kiirem või ülbem – neile tasus teed anda olenemata nende või sinu ees olevatest liiklusmärkidest. „Hea asi“ oli see, et kui sul on ühes suunas tinglikult kolm sõidurada, millest äärmine on täis pargitud, siis teise ritta võid alati jätta ohutuledega oma auto kui näed mõnda poodi kuhu tahad minna või siis silmad tuttavat kellega tahaksid ilmtingimata nüüd ja kohe rääkida. Kurjuatamiseks pole põhjust, sest järgmisel hetkel võib ju sul endal selline tahtmine tekkida . Rand: Olen käinud ka Vahemere vastaskaldal, Itaalias. Võrreldes Itaaliaga saad sa siin päikesevarju ja kaks lamamistooli ca 20x odavamalt ehk siis 2,5 eurtsi eest. Päike on sama, liiva on sama, söök-jook rannas on odavam. GPS: ära usalda teda ka siis kui sul on teekonnaks märgitud economy, kiireim või otseim tee. Kodutöö tee google mapsiga põhjalikult ära. Lähtu suurtest teedest ja suurtest linnadest/küladest. Kirjuta oletatav teekond endale märkmetena üles, sest muidu: Näide1: Olime Vlores ja tahtsime minna Apolloniasse. Vloresse sõites nägin Fieri linnas silti Apollonia. Sisestaasin GPSu Apollonia. GPS reageeris sellel ja näitas teekonda Fieri linna lähedalt. Eeldasin, et küllap võtabki mingi tee linna äärest ja juhatab meid ikkagi nn peateed mööda. Aga vot tutkit vasja – peale peaaukse on võimalik sinna siseneda ka tagauksest ja tagaukse juurde pääseb mööda põllumasinate ja karjaajajate poolt tekitatud teed mis on reeglina kinnisõidetud/tambitud muldtee või midagi sellist, oma suurte lohkude ja muhkudega. Näide 2: Olime Corovoda kanjonis ja tahtsime jõuda Gjirokastrisse. Gps reageeris ilusti pakkus kilomeetreid 100 ringis ja sõiduaega 2-3 tunni vahel. Noh mis siis ikka, mägedes sõit, kiirus 40-50KM tunnis. Aga võta näpust, peale mõnekümne kilomeetrits asfaldil sõitu, näitas GPS meile, et pööra nüüd maha. Keerasimegi ja sattusime sellisele kruusaga kaetud metsavaheteele. Arvasime, et vahest võtab GPS mõne nurga maha, ennemgi nii olnud. Aga peale 3-4 km sõitu, kus tee (ainumas rada, mis mõeldud korraga ühele autole sõitmiseks) läks ikka ainult üles mäkke, teekate bussi rataste all muutus lahtiseks kiviklibuks, tee oli kohati vihmavete poolt sooniliseks uuristatud, me enam nii ei arvanud. Kuna alternatiivi meil ka polnud ja vastutulnud jeebijuhid ütlesid, et selle bussiga on enam-vähem võimalik ikka seda teed läbida, siis otsustasime edasi sõita Seda mägede teed oli 25 km ja kulutasime selleks ca 3 tundi. Ah jaa, viimane jeebimees ütles et see on narko piirkond ja no exit, no photos. Võtab ikka tuju ära küll. Aga lõpp hea, kõik hea. Narkoparunite kätte ei langenud, buss otsi ei andnud, küll aga kulutasime ohtralt närvirakke ja nii mõnegi reisija küüned tungisid sügavale bussi istmesse.

Hinnaskaala törts odavam meie kodumaast. Looduses liikudes jägi kuhu astud. Nägin ca 5m kaugusel jämedat madu põõsastikku kadumas. Hiljem selgus küll, et see polnud mürgine, kuid nad pole siiski mu lemmikloomad.

Kui midagi veel sähvatab ja oluliseks pean, siis kriban juurde. Igatahes teekond sinna oli pikk, kuid huvitav. Teistkorda lähiajal ei viitsiks ette võtta. Nael kummi!