2021 septembris asjatasin Iguacu jugade juures ning kuna aega oli küll, siis võtsime plaani ka võimaluse Paraguais ära käia. Olles eelnevalt kursis teiste arvamustega Paraguaist (mis tihti baseerusid mõnetunnisel Ciudad del Este külastamise kogemusel) ja milliste määratluste järgi on Paraguai pealetükkivate müüjate, kerjuste ja varaste riik, ma siiski üllatusin. Igasugu Covidiga seotud piiranguid peljates, osutus riiki pääsemine üllatavalt lihtsaks. Võtsin lihtsalt takso ja lasime ennast Ciudad del Estesse hotelli sõidutada. Kummagi maa piiriametnikud ei tundnud meie persoonide vastu huvi ega soovinud teste ega tõendeid. Ciudad del Este on maailma suuruselt kolmas vabamajandustsoon, täis ärimehi ja raamatupidajaid. Need, kes arvavad et müügiletid ja kaubanduskeskused ongi vabamajandustsoon, eksivad. Müügiletid ja kaubanduskeskused kuuluvad tavalise piirikaubanduse juurde ja on seotud nõrgalt antud vabamajandustsooni olemusega. Paraguai kannatas Covidiga kõvasti ja ka praegu oli tegu, et leida peale 7 õhtul söögikohta, mis oleks lahti. Võimalik, et endiselt kehtib lahtioleku piirang.
Paraguai elanikkond koosneb valdavalt guarani indiaanlastest ja väidetavalt ca 90% räägib guarani keelt. Mistõttu igasugune turist torkab silma ja praeguses ajas olime me alati brasiillased, sest kes teine üldse võiks täna reisida. Kuna meie eesmärk oli külastada UNSECO maailmapärandis olevat jesuiitide kloostri varemeid, siis oma soovi selgitamine, et leida auto koos juhiga, osutus üsna raskeks. Keegi ei näinud mõistlikku mõtet selles, et miks peaks keegi tahtma autot, et mingeid varemeid vaatama minna. Lõpuks leidsime üsna loobumise eel järgmiseks päevaks auto koos juhiga ja maksime poole summast ette, tehingu kinnituseks. Auto oli väga viisakas, juht ainult omakeelne ja edasi-tagasi ca 600 kilomeetrit. Kaitsealused peamised jesuiitide kloostri varemed ise asuvad kahes kohas, mis on omavahel ca 15 kilomeetri kaugusel, kuid sisse saab ühest kohast ostetud piletiga. Üllatuseks, et tegemist on maailma kõige vähemkülastatud maailmapärandiga, oli siiski külastajaid. Pakun, et peale meie veel ca 20 inimest. Aga objekt on uhke ja hästi hoitud ning näidatud. Seega soovitan julgelt külastada.
Aga Paraguai oli minu kujutuses midagi muud, kui see mida nägin. Nägi puhtaid heal järjel prügikäitlemisega asulaid, ilusaid maju ja õnnelikke inimesi. See osa Ciudad del Estest kuni varemeteni ca 300 km kulges valdavalt suurte põldude vahel. Need, kes on näinud stepipõlde kusagil Serbias või Rumeenias võivad seda sellisena ette kujutada, lisaks selline künklikus, nagu näed Tallinnast Tartusse sõites Piibe maanteed mööda peale Vägevat tulevat maastikumotiivi, mis tipneb Kärde rahumajakesga. Siin seal ribake võsa ja metsatriipu ja jälle põllud. Teeääred on puhtad ja teed vägagi korralikud. Isegi liiklus oli viisakas.
Kolasin ka Ciudad del Estes ringi päeval ja õhtul pimedas. Mingi mees, ilmselt turist. Keegi ei tahtnud minult midagi.
Seega, tasub Paraguaile pilk visata, ka osa Pantanaali jääb sinna ja hinnad on soodsamad, kui Brasiilias. Toiduhuvilistele lisaks, et Paraguai toidu iseloomustavaks osaks, on sealiha .
Kunagi aastaid tagasi arutasime koos ühe paljureisinud sõbraga, et millised on need riigid maailmas mida eestlased on vähim külastanud. Jõudsime järeldusele et Bhutan ja Paraguai. Nii et selles mõttes Paraguai eksootiline ja tundub et tegelikkuses ka lihtsalt huvitav. Seega post-Covid maailmas üks koht kuhu minna. Eriti kuna Bhutani pole just kerge külastada
Kuna viimane postitus siin teemas on juba üle 3 aasta vana, siis mõtlesin, et kirjutan eelmise aasta lõpus Paraguayd külastanud seiklejana paar uitmõtet siia.
Hinnad on meie mõttes ikka päris odavad - lennujaamast kesklinna läks Bolt kusagil 4-5 eurot ning sõit kestis ikka mitu head minutit. Väljas söömine ja näiteks ka katusebaari külastamine Asuncionis olid ikka küllaltki soodsad ettevõtmised.
Pealinnas endas on vaatamisväärsusi tegelikult vähe ning üle kahe päeva ei soovita seal peatuda, esimesel katsel võib võtta majutuse kas vanalinna või siis Villa Morra piirkonda - meil õnnestus mõlemas ööbida. Mu kolleeg soovitas külastada ka lähedal asuvat Lago Ypacaraid, aga kahjuks aja puudusel jäi tegemata.
Turvalisus - käisime hilja õhtul isegi kohalikus rokibaaris, mis asus kesklinnast natuke eemal ja kus esines üks kaverbänd, ning kuigi ilmselgelt torkasime silma oma väga heleda nahaga, siis kohalikud olid pigem väga sõbralikud ja uurisid Eesti kohta. Linnas sama jutt ning ei tundnud kordagi, et peaks pidevalt üle oma õla vaatama.
Sealt liikusime edasi Ciudad del Este poole, kus tõele au andes üle ühe päeva ei näe mõtet peatuda, aga kuna meie eesmärk oli Argentina pool Puerto Iguazú, siis seda linna läbimata ei olnud võimalik kohale jõuda. Jah, bussipilet oleks kusagil 20 euri olnud, kuid eelistasime mugavust ning võtsime siselennu, mis maksis kusagil 60 euri per inimene. Paraguay-Brasiilia-Argentina piiriületused läksid kiiresti, kuna tellisime ette vastava transpordi, mis oli küll pigem kulukas, kuid äärmiselt efektiivne ja võib soovitada.
Üldjoontes igati lahe reis oli (Paraguay ja Argentina) ning kui keegi veel mõtleb kas seda riiki tasuks külastada, siis ma ütlen, et igasugune reisikogemus on teretulnud ja Paraguayd kindlasti ei tasuks välistada hoolimata sellest, et internetis on mitmes kohas üleval sõna "igav". Reisipisikuga nakatunutele on iga uus riik pigem võimalus ja tegelikult oleks tahtnud rohkem seda riiki avastada, aga kuna põhifookus oli Argentinal, siis ka see natuke avardas maailmapilti :)
See Posadase kant( kus need maailma vähem külastatumaid UNESCO kaitse all olevad kloostrivaremed asuvad) on veel ses suhtes huvitav kant,et seal liigub ringi päris suur hulk kohalikke,kel on sinised silmad ja blondid juuksed. Eks neid vandenõu teooriaid on kõik lugenud. Aga tõsiasi see on. Kohalik sinisilmne blondiinist talupoeg pole sealkandis mingi haruldus.
Piiride ületamiseks on mitmeid võimalusi. Kõige effektiivsem on buss, mis liigub Ciudad Del Este->Foz du Iguasu-> Puerto Iguazu. Maksis ca 2€. Paraguai Brasiilia saab peatumata üle, Argentiina piiril pead ise peatust küsima, et piirilt läbi minna, muidu tuleb pahandus.
Sealiha on hea küll, aga peale Argentiinast tulemist ei suuda ei Brasiilia ega Paraguay millegagi üllatada. Korralikud steigid, hea vein...
1997, oma esimesel välisreisil, kui Argentiinas Aconcaguale ronisime, siis tagasi Buenos Airesesse jõudes jäi kojulennuni päevi aega üle ja võtsin tänavalt mingist reisibüroost bussipaketika Iguazu jugadele. Sõbrad aga tahtsid pingviine ja mandriliustikke näha ja sõitsid lõuna poole, mina eelistasin Iguazu jugasid, liustikke Pamiiris ja Kaukaasias küll nähtud ja äsja Plaza de Mulas, Aconcagua baaslaagris ka paar nädalat liustikul elatud. Kojulennud olid meil ka eri päevadel, mul palju varem, nii et polnud raske valida.
Teepeal tuli välja, et kogu bussirahvas on tegelikult mitte turistid, vaid Buenose turgude pisiärinaised (mõni üksik mees hulgas), kes kõik sõitsid Paraguai hiigelsuurele nänniturule tühjade kottidega ja tagasi koju täis kottidega. Nagu meil käidi samal ajal Mustamäe Kadaka turu ja Poola hulgiturgude vahet.
Ma olin bussis ainuke PÄRISturist. Ja mul polnud halli aimugi, et buss Paraguaisse sisse keerab enne Iguazule jõudmist.
Kuidas praegu, ei tea, aga tookord oli minul sinna viisat vaja ja piiril kontrolliti, kas ka muud rahvast peale argentiinlaste on. Bussijuht peitis mind enne piiri bussipeldikusse, laoti meeletu kohvritevirn peldiku ukse ette trepile, igaks juhuks 1 rida kohvreid ka peldikusse sisse, vastu ust.
Niimoodi sain Paraguaisse, Ciudad Del Este turule, ma aitasin naistel suuri kotte nänniga bussi tagasi vedada. Siis peideti mind jälle peldikusse, kotid ette ja uuesti üle piiri. Käisime Iguazul ära, lendasin ka kopteriga jugade kohal ja mootorpaadiga jugade all. Jummalast äge ja võimas koht.
Kokku vist 2p olime seal, siis bussiga tagasi Buenose poole. Teepeal tehti peatus poolvääriskivide kaupluses (kaevandus oli kuskil sealsamas). Ostsin sealt naisele midagi ja sõit jälle edasi, aga üsna kohe avastasin, et unustasin oma rahakoti KOGU oma rahaga poodi leti peale, dokumendid olid õnneks eraldi taskus.
Bussijuht keeras tagasi, tormasin poodi. Loomulikult polnud seal enam rahakoti haisugi ja keegi polnud midagi märganud. Päris jama minu jaoks, oli vaja ju veel 2 päeva Buenoses elada, siis Moskvas Tallinna lennukile saada. Iga päev tahaks ju süüa ka. Tol ajal raha seina seest ei saanud ja internetipanku vist ka polnud.
Ja voilaa ... mu kallid bussinaised tegid bussis ühiskorjanduse ja ma jõudsin Buenosesse tagasi rikkamana, kui ma sealt Iguazu poole sõitma hakates olin. Bussijaamas kallistasin kõiki neid ja jätsime jumalaga.
Lõpp hea, kõik hea!
