Pärast kahe ja poole aastast koroonapausi sai taaskord ühel pikemal reisil käidud ning ette sai võetud ringreis sellises riigis nagu Omaan. Panen siia teemasse kokkuvõtlikult meie rännaku kirja, kunagi plaanin teha sellest retkest ka põhjalikuma reisikirja.
Kuigi Covid kokkuvõttes enam reisi alguseks teema polnud (enamus piirangutest ja nõuetest said Omaani poolt reisi alguseks tühistatud), sai see rännak siiski hoopis teise varjundi kui varasemad, sest üks lolliks läinud riigijuht otsustas rünnata suveräänset riiki siinsamas Euroopas. Otsustasime siiski reisi mitte ära jätta, sest soov oli lapsele näidata, et maailmas on ka midagi muud peale haiguste ja sõdade ning ka endal hing ammu igatses teel olemist ja uusi avastusi. Ukraina oli siiski kogu aeg südames ning meelel, sest kaalul on ju põhimõtteliselt kõik.
Aga niisiis - soov oli näha ja kogeda Araabiat ning Omaan oli reisisihtmärgiks olnud päris ammu, kõrvalteemana eraldasime mõned päevad ka Dubai EXPOle. Kokku olime Omaanis 2,5 nädalat (+3 päeva Dubais), reisisime kolmekesi (2 täiskavanut + 4,5-aastane laps) ja omal käel. Reisiplaani panin kokku suuresti Lonely Planeti ja paari ingliskeelse reisiblogi abil. Viskasin pilgu peale ka meie reisibüroode reisipakettidele, kuid see tormamine, mis sealt välja paistis, ei sobinud kuidagi. Nüüd, kus oleme ära käinud ja oskame hinnata vahemaid ning kohapealset ajakulu, näivad need reisipakettide päevaplaanid kohati isegi uskumatutena.
Usun, et saime riigist üsna hea pildi ette - käisime läbi enamuse "kohustuslikest" kohtadest ja sattusime ka kõrvalisematesse paikadesse. Enamuse ajast oli meil kasutada rendiauto, sest ilma selleta ma ausalt öeldes ei kujuta seal reisimist ettegi (variant 2 on võtta kohalik giid, kes sind sõidutaks). Tempo ja sihtkohad sättisime endale sobivaks, arvestades ka seda, et kaasas on väike plikatirts ning et allakirjutanu soovib vahetevahel ka linde-loomi pildistada. Oleksime tegelikult tahtnud minna paar kuud varem (käisime märtsis), kuid jaanuar oli teadagi-mille taaskordne tipuaeg, mistõttu ei hakanud isolatsiooniga riskima ning poolkinnisesse riiki ronima. Märtsi kliima oli talutavuse mõttes veel piiripealne, kuigi isegi kohalikud rääkisid, et mõnus aeg on nüüd läbi ja ilmad on taas kuumaks muutunud. Aprill-September on riigi idaosa turistilike tegevuste jaoks liiga karm, aprillis on sel aastal araabiamaades ka Ramadan.
Sinna lendasime Lufthansaga, siselennu Salalahi tegime Oman Airiga, Masqatist Dubaisse flyDubaiga ning koju AirBalticuga. Alustasime aklimatiseerumist Masqatis (Matrah, Qaboosi mošee, Qurumi rand, vanalinn ja sultanipalee, rahvusmuuseum jne), kust siis mõne päeva möödudes põrutasime Suri poole. Tegime ära Wadi Shabi matka ning Ras al Jinzis nägime ära rannaliiva sisse mune poetavad kilpkonnad. Sealt edasi suundusime kõrbesse, kus veetsime 1 öö, ronisime düünidel ja lapse tungival nõudmisel sõitsime 10 minutit kaamliga. 15 kilomeetri pikkune düünidevahelisel liivateel tehtud autosõit oli ka väga meeldejääv kogemus. Edasi põrutasime Wadi Bani Khalidi ja sealt juba vanasse pealinna Nizwasse, kus olime mitu ööd ning sellest linnast sai ka meie lemmik - väga maitsekalt renoveeritud fort ja souq ning viimases tegutsesid ka peamiselt kohalikud kauplejad, kes olid suurusjärgu võrra vähem pealetükkivamad kui näiteks Matrah ja Salalahi souqi müügimehed (kes on peamiselt Pakistani ja India päritolu ärikaarnad). Käisime ära Jebel Akhdaris ja Jibreeni kindluses ning teel Jebel Shamsi vaatasime üle maha jäetud Al Hamra. Jebel Shams ning selle Rim walk on muidugi vaimustavad, me kogu matka läbi ei teinud, kuid paar tunnikest seal ikkagi turnisime. Siis murdsime läbi mägede rannikule tagasi (see sisaldas 10 km üsna ägedat mägiteed ja veel 10 km pool-offroadi läbi kuivanud jõgede ja kitsa kanjoni) ning ühel hommikul solistasime lausa mitu tundi Al Sawadi kaunis merekarbirannas (tavajuhul ründasime randasid vaid päikeseloojangu aegu). Siis veel paar päeva Masqatis ja siselend Dhofari regiooni (Salalahi), kus olime 3 täispäeva. Vaatasime ära enamuse lähikaudsetest turistidele teadaolevatest ilus-kohtadest: erinevad allikad (Ain Razat, Tabraq ja Athum), viirukipuude istandus, baobabisalu, tohutu Taiqi sinkhole, kaunis Mugshaili rand, Khor Rori arheoloogilise linn (Sumhuram) ja aega jäi ka Salalah enda ning ühe veepargi külastamiseks. Dhofari piirkond on tõesti üsna erinev idapoolsest Omaanist, mistõttu sinna tasub kindlasti minna, kui Omaanis käia. Erinevus lööb kõige suuremalt välja muidugi suvel, kus mussoonid panevad regiooni haljendama, kuid nagu mainitud, ei ole sel ajal idapoolsetes regioonides ringireisimine kuumuse tõttu väga tervislik.
Dubai kohta ütlen niipalju, et EXPO oli tõesti huvitav ja külastamist väärt paik, kuid linn ise suurt vaimustust ei tekitanud. Pool päeva eraldasime Burj Khalifa lähedastele vaatamisväärsustele, kuid pärast Omaanist tulekut oli nende maailma kõige-kõige asjade (kõrgeim maja, suurim kaubakeskus, kõrgeimad purskkaevud jne), tohutute rahvamasside ning üle võlli kaubanduse ja pilvelõhkujate sära üsna tuhm. Omaan oma isikupära, traditsioonide, naftarahade mittepillava kasutuse ja turvalisusega, annab ka lapsega reisijale võimalus natukenegi kogeda sellist vanakooli Araabiat, kuigi taristu ja teenused on kõik enamasti kaasaegsel tasemel ja enamus ajaloolistest vaatamisväärsustest (nt kindlused, mitmed souqid) on viimastel kümnenditel kapitaalselt renoveeritud. Omaan kindlasti ei ole odav riik (v.a. kütus ja toit), sest elanike elatustase on päris kõrge (keskmine palk jääb 3000-4000€ vahele) ning normaalsel tasemel öömajade eest küsitakse raha sama palju kui Lääne-Euroopas või isegi rohkemgi. Eriti kui sa soovid peatuda kusagil suuremast linnast eemal (kõrbes, mägedes, mõne kaitseala territooriumil). Samas on Omaan ikka väga vaheldusrikas, ei ole ainult kõrb ja tühermaa, 2-3 nädalat sisustab seal üsna põnevalt ära nii koos lapsega kui ilma.
Kes on ise sinnakanti minekut plaanimas või lihtsalt tunneb Omaani vastu huvi, siis küsimused on teretulnud. Saan jagada värsket kogemust.
Päris kenasti kokku võetud. Millises kõrbelaagris te ööbisite (ilmselt siis Wahiba liivadel, mitte Rub al Khalis) ? Samuti millises Nizwa öömajas ? Kuidas mägedes ja kõrbes renditud 4WDga toime tulid ?
sõitsin sama marsuudi läbi tavalise Dubaist renditud automaat Nissan Sunnyga, ei ole üldiselt probleemi, teed on korralikud, kusagile liiva sisse muidugi ei tasu ukerdama minna.
Jebel Akhdari check postidest läksid läbi ja mägedesse Nissan Sunnyga ? Kõrbes on ilmselt natuke keeruline liiva sisse "ukerdama" mitte minna. Küsimus käis kõrbe ja mägede kohta.
muidugi läksin, aga eks ajad muutuvd ja kui politei kontrollib, siis teine asi. Jebel Sharmi peaks ka praegu saama? Jah, muidugi aetakse sulle mingit udujuttu, et sa neilt tuuri ostaksid jne. Tavaline kruusatee mäkke, milleks seal mingit nelikvedu jne vaja peaks olema? Kõrbes käisin ka ja puht kaaslase pärast võtsin väikse tuuri ka kohalikuga mööda düüne, endale midagi ei pakkunud see, küllalt omal ajal mööda tüüni sõidetud. Jah, loomulikult on nelikvedu või veel parem mingi landcruiser parem ja mõnusam sõita, aga eks rendihinna vahe on ka päris suur, eriti kahekesi sõites. Kuskil keerasime ka x teele, aga tee põhi oli liivane ja tekkis kahtlus, kas pärast üles ka seal saab, seega igale poole jah ei julge tavaautoga minna, lisaks ilmselt on enamusel renditingimustes väikses kirjas olemas märge, et off-road on keelatud..
Ööbisime jah Wahiba liivadel (nüüd küll nimetatakse neid Sharqiya liivadeks) ning valisime Sama Al Wasili laagri. Jäime valikuga väga rahule. Kõrbes sõit (vähemalt see düünide vahe, mis viib Wasili) oli ikka väga lihtne, 4WD tuli paaris kohas kasuks, kuid väga suure tõenäosusega oleks saanud ka kaheveolise masinaga selle tee sõidetud, kui oleks hoolikas olnud. Kui sa mõnes kõrbelähedase linna bensukas, restos, poe ees või lihtsalt seisma jääd, tormavad muidugi "kõrberebased" juurde ja räägivad, et kui ohtlik see sõit ikka on ja kui ma vähegi enda ja oma pere elust hoolin, peaksin neid teejuhiks palkama. See oli ka ainus koht, kus keegi suhteliselt agressiivselt midagi pakkuma tuli. Tankimise ajal käis neli tüüpi akna taga, viimasele kahele juba ütlesin, et sõidan hoopis Masqatisse.
Mis puudutab teisi teid, siis Jebel Akhdari kaheveolisega ei lasta (politsei valvepunkt on teel ja isegi minu neliveolisel tangil paluti ette näidata, et Low Gear 4WD on laskumiseks olemas), aga muidu saaks suuresti ilmselt hakkama. Mina käisin aga rannikul ja ka wadides linde pildistamas kohtades, kuhu ilma 4WD-ta ligi ei pääse ja Jebel Shamsist murdsime rannikule põhja poolt ning selle kohta juba kirjutasin, et seal oli 20 km sellist teed, kust päris kindlasti kaheveolisega läbi ei saa (isegi oma neliveolisega olin ühel hetkel veits mures, sest asfaldirehv ei ole mõeldud kivistest jõesängidest läbisõitmiseks, aga kuna väike kogemus on all, siis probleeme ei tekkinud). Nelivedu annab seega mingites kohtades mugavuse, peamiselt mägedes laskumistel ja näiteks rannikul laguunide või lihtsalt mere äärde sõitmisel (ning meile oli vaja ka suurt pagasiruumi kolme kohvri paigutamiseks). Kui kaugele arenenud looduspildihuvi pole ja käikudega pidurdamine käpas, saab enamused turiste huvitavad kohad ka tavalisega sedaaniga ära käidud. Samas kuna kütus ei maksa midagi ja tore on vahel ka asfaldilt maha keerata, siis mina soovitan ikkagi neliveo võtta, kui vähegi kannatab. Jebel Shamsi vaatekohta sõites on näiteks ka põhiteel ca 10 kilti üsna järsku kruusakat, kõrvalteedest rääkimata. Aga selles mõttes sa pead ikka teadma, et kuhu sa sõidad ja millised on teeolud, meiesugustel lauskmaa inimestel ei tasu mägedes ega ka liivastel rannikuteedel hullu panna.
Nizwas ööbisime vahvas korteris nimega Rosa Bella, mis asus fordist 2 minutise jalutuskäigu kaugusel ja väidan, et parema asukohaga ööbimiskohta autoga reisijale Nizwas pole. Fort, Souq ja vanalinn olid 200 meetri kaugusel, korter oli värskelt renoveeritud ja avar ning need 3 päeva, mis Nizwas olime, saime küll täiel rinnal sellist vanakooli Araabiat nautida. Oli õnn näha ka reede ja laupäeva õhtu (mis on siis mõlemad nv päevad) souqi, kus peamiselt kohalikud ringi strollivad ja endale kaupa varuvad.
Tänasel päeval Jebel Akhdari ilma 4WD-ta ei saa. Ning seda mitte selle pärast, et auto mäest ülest ei jaksaks sõita, vaid sellepärast, et turistid kipuvad mäest alla tulles piduritega pidurdama ja Akhdari laskumise peal sulavad selle peale pidurid lihtsalt ära ja igal aastal on inimesi seal surma saanud (viimati üks Pakistani neljaliikmeline pere eelmisel aastal). Politsei reaalselt kontrollib kõiki autosid, kus turistinäoga inimene sees. Jebel Shamsis (ja ka mujal) sellist kontrolli pole, ainult Akhdaris.
Rohelistes mägedes jah, ilma neliveoliseta check postis läbi ei pääse. Sharqiya liivu võid julgelt ka praegu sealse wahiba hõimu järgi nimetada, keegi ei keela :)
Dhofaris neid ilus-kohti on veel, näiteks Wadi Darbat. Samuti lisaks Sumhuramile ka hilisemat ajalugu, miks mitte näiteks Mirbatis, kus toimus legendaarne Dhofari sõja lahing 1972, milles inglased kaasa lõid. Väike sume linn rannaääres, kena vaate ja soodsa kohaliku kalaköögiga.
Nizwas oleks soovitanud Antique Inni, mis on vanalinnas. Nad alustasid vanalinna majade renoveerimisega, et rajada autentse õhustikuga hotelli ja see on neil väga hästi õnnestunud. Covidi ajal on nad ka basseini valmis saanud ja renoveerinud veel täiendvaid ruume. Selline kogukondlik ja ökoloogilise sihiga ettevõtmine :) Tore, et Omaan väga hea mulje jättis.
Kas käisite ka Nizwa kindluses sees ja millise mulje see võrreldes Jabreeni kindlusega jättis ? Muscatis käisite Al Alami lähedal eramuuseumis Bait al Zubairis ?
Te seal põhjakaljude eksklaavis Musandamis ei käinud? Endal Omaani muud asjad nähtud, aga Musandam tundub cool maailmalõpukoht olevat, kuhu tahaks veel jõuda.
Eks neid huvitavaid kohti oli hulga, mis endalgi kavas olid, kuid kuhu ei jõudnud, sest aega oli varutud seekord 2,5 nädalat ja lihtsalt mingite punktide äravõtmist me ei harrasta. Nii jäid Dhofaris Wadi Darbat ja ka Mirbati linn seekord nägemata ning ei jõudnud ka Ubari ja Hiiobi hauapaika. Mulle tundub, et Dhofar jääb täiesti teenimatult paljude turistide vaateväljast eemal - tegemist ON teistsuguse piirkonnaga kui idaosa ja täiesti sürr oli nautida kolmekesi Mugshayli valge liivaga rannal päikeseloojangut. Vaatad ühes suunas - pole paar kilomeetrit peale kajakate mitte kedagi, vaatad teises suunas ja sama lugu. Samas ideaalne rand nii päevitamiseks kui ujumiseks.
Samuti ei külastanud me Musandami, sest põhimõtteliselt oli meil valik, et kas Musandam või EXPO ja kuna Musandam on oluliselt jäävam väärtus, läksime seekord hoopis Dubaisse.
Nizwa fordis käisime ning see jättis väga hea mulje - nii see kindluse väljapanek, suur rõngasfort ise kui ka mõnus palmiderohke tagaaed. Ikka tohutu ja maitsekas taastamistöö oli ära tehtud nii fordis kui ka souqis (üks ruum oli seal enne ja pärast piltide jaoks eraldatud, sealt oli näha, mis fordist alles oli, pärast seda kui britid kindlust pommitasid). Too päev kui me seal käisime tegid mõõkadega mehed ka laulu ja tantsu (vbl on nad seal iga päev), naised näitasid käsitööd ja oli veel muudki interaktiivset.
Jabreen on pigem loss kui kindlus ja oma eri tasandite ja ka vahetasanditega oli eriti põnev avastada. Ei olnud väga palju vaja, et seal ringi konnates ära eksida. Aga samamoodi hästi renoveeritud ja huvitava väljapanekuga.
Zubairi majja me ei jõudnud, kahel korral kui sealkandis olime, oli muuseum suletud. Ükskord sattusime sinnakanti reedel, mil see ongi kinni ja teinekord küll tööpäeval, kuid taaskord sisse ei saanud. Ei teagi, milles too päev teema oli.
Dhofar on jah, eraldi külastamist väärt. Rahvas on vähe teistsugune, kui pealinnas. Nendes on rohkem Sansibari hõngu. Naiste rahvariided on värvikirevamad ja nendes on rohkem negriidse rassi tunnuseid. Lööb välja kunagine ajalugu ja tihedad sidemed Sansibariga, kui pealinn veel seal asus ja käis aktiivne viiruki ning vürtside kaubandus. Samuti on Dhofari võimalik kombineerida Rub al Khali külastusega.
Nizwa vast ka esimese Omaani pealinnana ja kunagise imanaadi peakorterina on oma konservatiivsuses ehe. Eriti lööb see välja õhtuti, kui linn on tuledes ja käib selline sume sagimine, peale õhtust palvust. Vanalinnas oli veel paar aastat tagasi sildid (ka inglise keeles) piltidega, et suudelmine ja napid rõivad tänavatel on keelatud :) nüüdseks on need pildid kadunud, eks kõik muutub...Kes satub reedel, soovitan varahommikul minna elusloomade turule, et näha traditsioonilist loomade oksjoni/kauplemist. Nizwa on ka ajalooliselt kutsutud Oman properiks ehk see kõikse õigemaks Omaaniks ja pidanud sõda Muscati sultaniga, mille viimane inglaste toel võitis. Nizwa kindlus on selle sõja üks mälestusmärk, millest jah suurt midagi järgi ei olnud.
Musandam on ka mul käimata ja seda viga katsun lähiajal parandada.
Kuidas Omaani viisa taotlemine käib? Vaatasin www.rop.gov.om lehte, aga jäi arusaamatuks kas 30-päevane viisa tuleb teha vahetult enne reisi või saab seda ka varem teha. Reisi kuupäevi seal igatahes kuhugi sisestada ei ole. Nimelt plaanis oktoobris 10 päeva Omaanis ringi vaadata.
Kui meie taotlesime viisat veebruari lõpus, siis kinnitusena saadud dokumendi peal on kirjas, et viisa tuleb ära kasutada hiljemalt märtsi lõpus (ehk siis pead sisenema Omaani enne viisakinnitusel toodud kuupäeva). Seega väga palju varem ei soovita seda teha, 1 kuu max. Ning ega tegelikult pole põhjust ka - suhtlus on väga kiire, saime oma viisad tehtud sõna otseses mõttes minutitega.
Ruta, 14 päeva saad ju ka viisavabalt külastada.
Täiendab teemaalgatajal värske infoga 2023.aasta märtsist
"Hotell, olgugi, et Hilton, on oluliselt odavam kui tema Tallinnas Politseipargi ääres kõrguv sugulane. Hotellile oli meil üldse ainult 3 nõudmist: asuks linnas (poed, restoranid jalutuskäigu kaugusel), kindlasti bassein ja et randa oleks võimalik jala minna. Nende soovide rahuldamise nimel võistlesid Booking.com-is kolm hotelli, millest Hilton oli soodsaim. Peretoa öö hind jääb alla 100 euro. Näidake mulle Eestis samaväärset vastet."
Hiltoni ketil on väga erineva tasemega hotelle ning Tallinna Hilton on suurejoonelisem ja kõrgema kvaliteediga kui Muscati Hilton Garden Inn - sellest ka hinnavahe. Aga ka siin saab sama suurusega tuba vahel alla 100 EUR.