Reisikiri Nepaal
Reisi kestus 16 päeva
Seltskond: 2 meest, 2 naist vanuses 30 aastat
Eelarve ~2000 EUR/inimene
Ammu oli mõttes mõlkunud Himaalajas iseseisvalt väikene tiir teha. Eeltööd tehes selgus, et parim aeg matkamiseks on märts-aprill ja oktoober-november. Sai otsus tehtud viimase kasuks, sest siis saab Nepaalis sooja, selget ja kuiva ilma nautida.
Nepaal ei ole välismaailmaga liiga hästi ühendatud koht. Soovisime piirduda ühe ümberistumisega ja valik langes Turkish Airlinesi kasuks vahemaandumisega Istanbulis.
1. PÄEV – Tallinnast startisime esmaspäeva keskpäeval ja ülejäänud aeg kulus Kathmandusse pärale jõudmiseks
2. PÄEV – Jõudsime viperusteta Nepaali kohale. Viisat saab taodelda riiki sisenedes ja kogu protsess lennujaamast välja saamiseni võttis meil aega veidi üle tunni. Meie 15 päeva viisa maksis 30USD inimese kohta. Magasime hotellis mõned tunnid reisiväsimust välja ja pärastlõunal jalutasime Thamelist (Kathmandu turistidest küllastunud linnaosa) Swayambhu templisse, mis asub künka otsas ja kust avaneb ilus vaade linnale. Turistid pidid maksma 200 ruupiat, kohalikele oli juurdepääs tasuta.
3. PÄEV – Soojenduspäevana eesootavale Himaalajale otsustasime ronida Jamacho Gumba nimelise mäe otsa (2128m), mis kätkes endas 5km pikkust matka mäest üles, tõustes vertikaalselt 700m ja sama palju alla tagasi. Thamelist on matka alguspunkti ainult umbes 6km sõita. Taksojuhile peab mainima military check-posti, muidu viiakse valesse kohta. Giid on seal turistidele kohustuslik võtta ja meil kulus nelja peale kokku 6000 ruupiat. See on väga meeldiv koht Kathmandu lärmist ja mürgisest õhust eemale saamiseks. Selge ilmaga paistab tipus olles kaugelt ära ka Mt Everest. Matk algab väga järsu tõusuga mööda treppe üsna pikalt, seejärel on laugem osa ja lõpp on taas veidi järsem. Ajaliselt kulus meil 1h40min üles minemisele, tund aega veetsime tipus ja 1h 20 minutit tulime alla tagasi.
4. PÄEV – Vältimaks pikka sõitu mööda maismaad Pokharasse otsustasime lendamise kasuks. Kathmandu lennujaamas ei ole mingit mõtet arvata, et lend graafikujärgselt väljub. Meie 25minuti pikkune lend hilines 4h ja Pokharasse jõudes oli meil väga kiire, et saada järgmiseks päevaks matkaja tunnistus ja Annapurna looduskaitsealale sisenemise luba. Kokku läksid need load maksma 5000 ruupiat inimese kohta. Lubasid saab korda ajada ka pealinnas, aga meil see 2 eri juhul erinevatel põhjustel ei õnnestunud.
5. PÄEV – Saime sama taksojuhiga, kes meid hotelli tõi, kaubale, et ta viskab meid ära ka Poon Hill treki alguspunkti Nayapuli asulas (1000m ümp). Sõit Pokhara Lakeside’ist kestis 2h ja teekatte kvaliteet varieerus üsna hea ja üsna kohutava vahel. Matk Poon hilli algab alguses üsna rahulikult, tee viib läbi külade. Veidi aja pärast kontrollitakse õigete lubade olemasolu, jooki ja snäkki saab osta iga natukese aja tagant. Umbes 10km möödub mõõdukalt ülesmäkke rühkides, aga pärast Tikhedunga asula läbimist ja kahe silla ületamist muutub rada väga järsuks ja viimase kilomeetriga tõusime ~400m Ulleri külla (2000m), kuhu jääme ööbima. Öömaja on tasuta, kui nõustud samas kohas sööma õhtust ja hommikust. Meil kulus nelja inimese peale umbes 6000 ruupiat.
6. PÄEV – Ullerist viib tee endiselt üsna järsult üles, kuid mõne aja pärast muutub talutavamaks. Vaated on ilusad ja pärast kerget lõunasööki jõuame Ghorepani külla, kus kontrollitakse taas lubade olemasolu. Kindlasti soovitaks edasi rühkida Ülem-Ghorepanisse (2900m), kust avanevad mitme miljonilised vaated Annapurnale ja Dhaulagirile. Ghorepanis hotelli päris tasuta ei saanud, aga kuna külma õlu järgi seal isu ei olnud, siis kokkuvõttes tuli check-outi tehes arve sama mis eelmisel päeval. Õhutemperatuur oli seal päeval +13-st öösel +3-ni. Majades kütet ei ole, seega lootma peab soojale tekile ja riietele.
7. PÄEV – Äratus kell 04.30 ja hakkame rühkima Poon Hilli mäe otsa (3200m). Tee mäe tippu võttis meie hotellist mõõdukas tempos minnes aega umbes 45 minutit. Vaated olid väga ilusad, aga korraga ootas päikese tõusmist koos meiega mitusada inimest. Mäe otsas on võimalik osta sooja jooki ja mäkketõusu eest kasseeritakse ka 100 ruupiat inimese kohta. Meie reisikaaslased läksid meie hotellist mäe tippu ka päikseloojangut vaatama, selle eest raha ei küsitud ja sadade kaaslaste asemel oli koos nendega tipus vaid paarkümmend inimest. Mäe otsast tagasi hotelli jõudes lubasime omale paaritunnise une ja pärast hommikusööki hakkasime liikuma. Pärast Ghorepani küla hakkab tee jälle tõusma ja tõuseb lõpuks ligi 3300m kõrgusele. Veidi hõredam õhk annab seal juba tunda. Enne Tadapanisse jõudmist läheb tee väga pikalt mäest alla ja vahetult enne küla jälle väga järsult mäest üles. Tadapanis (2600m) avanevad jälle supervaated Himaalajale. Öömaja oli taaskord õhtu- ja hommikusööki süües tasuta. Maksime nelja peale 6200 ruupiat.
8. PÄEV – Tadapanist ära minnes on esimesed kilomeetrid mõnus metsas jalutamine, pärast väikest külakest hakkab tee väga järsult mäest alla minema ja teeb seda põhimõtteliselt kuni Ghandruki külani välja. Me kõndisime läbi küla New Jeep Stationini ja võtsime teise neljase pundiga kampa ja rentisime omale juhiga džiibi, mis viis meid Pokharasse 3,5h-ga. Meil kulus nelja peale raha 3500 ruupiat. Õhtul läksime sööma restorani nimega Fresh Elements, mida võib kindlasti soovitada.
9. PÄEV – Pärast pikemat matka oli mõeldud väheke kergem päev. Pool reisiseltskonda käis spaas, teine pool käis uudistamas pikka rippsilda. 90minutiline massaaž ayurveda looduslike õlidega maksis 4000 ruupiat inimese kohta. Pärastlõunal rentisime paadi ja läksime järve peale sõitma. Õhtusööki sõime jälle Fresh Elementsis, sest see oli parim restoran, kuhu Nepaalis sattusime.
10. PÄEV – Eelnevalt olime omale sama taksojuhi kaudu, kes meid ennegi oli sõidutanud, organiseerinud omale juhi koos autoga. Nagu kokku lepitud, võttiski kella üheksast meid hotelli eest peale täitsa euroopalik auto, koos verinoore juhiga. 3,5h hiljem ja 7000 ruupiat vaesemana astusime Pokhara Lakeside’I asemel autost välja Sauraha asulas Chitwani rahvuspargi ääres. Erinevalt eelmistest paikadest, on see koht vaid 200m üle mere pinna, seega kliima on seal soe ja niiske. Pärastlõuna veetsime rahulikult basseini ääres puhates ja enne päikeseloojangut läksime jõe äärde, kus nägime esimesi krokodille, ninasarvikuid ja hirvi. Enne õhtusööki käisime korraks hotellist läbi ja tagasi tänavale jõudes jalutas meile vastu ninasarvik, kes siirdus metsast õhtuks oma kodu poole. Härra ninasarvikut pidavat seal õhtul kuue paiku näha olema päris sageli. Giidi jutu järgi pidavat iga aasta paar kohalikku hukka saama Bengali tiigrite, ninasarvikute ja huulkarude (sloth bear) rünnakute läbi.
11. PÄEV – Pool reisiseltskonnast valis 8h safari, mis startis juba kell 7 hommikul, teine pool magas kauem ja võttis 4h-se safari. Pärast rahvuspargi piletite ostu juhatatakse kliendid lahkelt kanuusse, mis nad alustuseks üle jõe transpordib. Seda jälgivad tülpinud näoga umbes 100m kauguselt paar krokodilli ja umbes 250m kauguselt ninasarvik. Safari ise oli Mahindra džiipidel mööda metsa rahulikult sõitmine. Pikema safari valinud seltskond nägi päris pikalt ja lähedalt ninasarvikut, lühema safari osaks jäid metssiga, ahvid, hirved ja kaugelt paistnud ninasarvik.
12. PÄEV – Sauraha hotellist viis takso meid 1500 ruupia eest Bharatpuri lennujaama, kus ootas ees lend tagasi pealinna, Kathmandusse. Nagu Kathmandu lennujaamaga seonduvale kohane, hilines lend paar tundi, aga sellega tuleb seal lihtsalt arvestada.
13. PÄEV – Kathmandus otsustasime külastada 2016 aastal avatud Chandragiri hillsi rippraudteed, mis viis meid 1500m pealt 2500m peale. Välismaalasele maksab see 2500 ruupiat ja ülevalt avaneb ilus vaade. Me sattusime sinna festivali ajal ja järjekord oli üsna pikk. Pilet tuleb osta enne kui järjekorda seisma minna. Kahjuks oli meie valitud päeval ilm veidi pilvine ja Mt Everesti, mis sealt muidu ilusti paistma peaks, väga näha ei olnud.
14. PÄEV – Viimasel täispikal Nepaali päeval võtsime takso ja suundusime Nepaali kultuuripealinna Bhaktapuri, mis asub umbes 15km Kathmandust idas. Pilet vanalinna sisenemiseks maksab välismaalasele 1500 ruupiat. See kant oli palju rahulikum kui Kathmandu ja soovitaks seda kindlasti, kui pealinna lärmist ja mürgisest õhust villand saab. Tegime seal mõnetunnise jalutuskäigu ja vaatasime kuidas 2015. aasta maavärinas kannatada saanud templeid uuesti üles ehitati. Bhaktapurist sõitsime Boudanathi stuupa juurde, mis on piirkonna suurim ja asub Kathmandu lennuväljast veidi põhja suunas. See stuupa sai rängalt kahjustada eelpool mainitud maavärinas, aga ehitati uuesti kiiresti üles. Kuna stuupa ümber ei ole lubatud mingit muud transporti peale oma jalgade, on see väga mõnus rahustav koht meeletust mürast põgenemiseks. Pilet stuupa juurde maksis 400 ruupiat.
15. PÄEV – Viimasel päeval võtsime hotelli eest takso ja sõitsime lennujaama. Kaubale saime 700 ruupia eest. Tipptund kestab Kathmandus pikalt ja lennujaama sõit võttis Thamelist aega umbes 50 minutit. Rahakotti tasuks jätta vaid niipalju ruupiaid kui takso jaoks vaja on. Nagu meil pärast selgus, siis raha vahetamine mujal riikides on võimatu. Lend Istanbuli väljus tund aega pärast ettenähtud aega, aga jõudis pärale siiski graafikujärgselt. Istanbulis oli meie lendude vahe 16 tundi, mis tähendas, et Turkish Airlines andis meile öömaja. Magasime pärast mitut nädalat esimest korda vaikuses lärmist eemal Marriotti hotellis.
16. PÄEV – Istanbul Tallinn lend.
Kokkuvõtteks: Nepaal on suurepärane riik loodushuvilistele, matkahuvilistele, seiklejatele. Teenuste osas hinna alla tingimine väga ei õnnestnud, aga kaupa ostes peaks poole hinnast kindlasti alla tingima. Tagantjärele tark olles veedaks Kathmandus vähem aega. Kui on näiteks neljane reisiseltskond, tasuks siselennu asemel võtta takso koos juhiga.
Kui keegi plaanib Nepaali reisida, oleksin tänulik, kui keegi ostaks ära minu 4600 ruupiat.