Märtsikuus käinud mõlemas kohas, ilmastiku koha pealt ei ole mingit vahet, soe ja niiske. Vahe on selles, mida teha tahad. Langkawi rohkem rannapuhkuse koht ja tšillimine, odav alkohol jne. Kota Kinabalus endas ei ole minu hinnangul suurt midagi teha, peaksid ronima nt Mount Kinabalu otsa või minema Sandakani ahve vaatama ja džunglisse. Ehk siis pigem matkamise ja aktiivse puhkamise koht.

Tänud Teadja, siis jääb Langkawi, sest dzunglit ja ahve on meil ka Cambodias :) Pelgasin just rohkem mussoonvihma aega, Malaisia nii laiali, et seal see hooaeg paiguti erinev!

Paraku moningaid ahve Cambodias pole, naiteks orangutane ja ninaahve, on aga Borneol:-)

Malaisias oleme seltskonnaga käinud kahel korral, omal käel, 4 nädalat jutti, jaanuaris-veebruaris. Reisikulu ei mäleta, aga kuhugi 2000€ kanti see jäi. Kummalgi korral sai rännatud nii Malaka poolsaarel, kui ka Borneol. Kuigi käisime vihmaperioodil, siis vihma praktiliselt ei saanud, mõned korrad tibutas, paar kõvemat raksuga vihma oli ka, ülejäänud aeg oli päikesepaisteline. Poolsaarel käisime Cameroni mägismaal ja Taman Negara Rahvuspargis. Kui Borneole poleks sattunud, siis oleks ehk ka rahule jäänud, kuid Borneoga need kohad ei võistle, liiga erinevad kaalukategooriad, mis ei tähenda, et need kohad külastamist ei vääri. Borneole tasub minna just loodust vaatama, sellist mujalt naljalt ei leia. Pealegi on seal reisimine ohutu ja mugav. Kõik pakutavad „atraktsioonid” on läbi mõeldud, korralikult välja ehitatud ja ehkki oskavad nad selle eest hästi raha küsida, siis peale külastust on ikka selline tunne, et olen saanud rohkem, kui tahta oskasin. Kui maabuda Borneol Kuching-i kandis, siis tasub päevakese ka linna jaoks reserveerida. Kassilinn („kuching” tähendabki malai keeles „kass”): hulgaliselt kassimonumente, värvilistest tuledest kassid laternapostidel, kassidega kanalisatsioonikaevud – kasse jätkub kõikjale. Linnas on ka maailma ainus kassimuuseum, kuid sinna me kahjuks ei jõudnudki. Jõeäärne on täis põnevaid antiigipoode. Mitte eriti kaugel linnast asub Sarawak-i Kultuuriküla, kus näeb kohalikku arhitektuuri ja kombeid, pool päeva kulub lahedalt. Bako Rahvusparki on lihtne minna. Kõigepealt 40 minutit bussiga paatide randumiskohta ja sealt juba paadiga edasi. Enne paadile astumist tasub kaldaäärses mudas ringi vaadata. Võib näha väga naljakaid loomi – mudahüpikuid. On küll kalad, aga liiga pikalt vette jäädes upuvad ära. Nii nad seal poris püherdavadki, ajavad seljauime purjena püsti, teevad sööste, siis viskavad porisse pikali, vähkrevad pisut, pungitavad silmi ja uimeid jalgadena kasutades liduvad ringi. Bako-sse viiakse huvilisi tavaliselt hommikupoolikul, vee madalseisu ajal, sestap tuleb rahvusparki kõndida üle mere, paat ligi ei pääse, sest vettki pole. Selles rahvuspargis on korralikud rajad, mida mööda jalutades pääseb kenasti kohalikele rikkustele ligi. Rahvusparkides tasub teha väljaminek ning angažeerida giid: näeb rohkem, sest harjumatule silmale jääb osa põnevust tabamatuks. Kohtab ninaahve, kes on uskumatu väljanägemisega naljakad tegelased. Ei tasu minemata jätta keranga-le, mis on kuiv, liivakiviplatool asuv kooslus, kus on huvitavad pinnavormid, hulgi erinevaid kanntaimi ning sipelgatega „koostööd” tegev sipelgataim (antplant). Vihmametsarajad pakuvad üllatust. Samuti võiks pilgu heita mangroovidesse, uurida sealset elustikku. Makaagid on need loomad, kelle suhtes soovitan olla pidevalt valvel. Ega ilmaaegu pakuta söögikohas toidu kõrvale ka kada. Seda nad kardavad, aga muidu on jultunud ja viivuga viivad taldrikult söödava minema, varastavad – uksed aknad tasub kinni hoida. 2-3 päeva selles toredas kohas võib vabalt veeta. Kuching-ist sõitsime laevaga Sibu-sse, silma jäi tohutu metsade laastamine – kilomeetrite viisi võis näha palgivirnu. Sibu-st istusime liinibussi ning sõitsime edasi Miri-sse. Mirist väikese lennukiga Mulu Rahvusparki, mis on tõeline aare. Ainus kiire võimalus sinna pääseda ongi lennukiga, paadiga saab ka, aga võtab rohkem aega. Mulu-s võib näha suuremaid ning väiksemaid koopaid. Enne pimedat algab Hirvekoopast nahkhiirte väljalend, mis on täiesti uskumatu vaatepilt. Pealiskaudsel vaatlusel tundub, nagu mägi suitseks, lastes pahvakutena tossupilvi välja. Süvenedes võib näha hiiglaslikke nahkhiirte parvi, kes portsudena koopast öisele saagiretkele lendavad. Väljalend kestab päris pikalt, turistid huilgavad taevasse vaadates samamoodi kui saluuti jälgides: ohhhh ja ahhhh, ohhh ja ahhhh! Nahkhiirte arvuks pakutakse 2,5 miljonit. Küllap neil nahkhiirtel on kõhud tühjad, sest kuigi paik asub keset vihmametsa, siis sääski ei kohanud. Pimedas, nahkhiirte vaatemängult läbi metsa tagasi jalutades, tabas meid järgmine ilmutus – metsaalune oli täis helkivaid ja plinkivaid haldjaid, keda võib ka proosalisema nimega tulekärbesteks (firefly) kutsuda. Tegelikult ei võtnud me Mulu retke ette ei koobaste, kärbeste ega nahkhiirte pärast, eesmärgiks oli käia ära kuulsatel Teravikel (Pinnacles). 3-päevane reis. Kõigepealt mitu tundi paadil, kord sõites, kord tirides või lükates, siis jupi maad läbi ürgse ja väga huvitava vihmametsa ja olimegi laagris. Giidile oma plaanist rääkides oli tunda, et ta pidas seda meie soovunelmaks, mitte aga reaalselt teostatavaks. Aga noh, mis ikka vanuritega vaielda ning seadis meile tingimuse: kui me järgmisel hommikul 11-ks nööridel ja redelitel kulgeva lõiguni ei jõua, siis jääb asi katki ja tuleme alla tagasi. Ega ei jäänudki muud üle, kui nõustuda. Mäkketõusu rada ise polnudki pikk, umbes 2,4 km, viis läbi muinasjutulise pilvemetsa, aga polnud meil aega seda ilu imetella, sest tuli ennast sõna otseses mõttes üles kraapida – väga järsk, päris püstloodis polnud, aga ega palju ka puudu ei jäänud. Kokkulepitud kohta jõudsime õigeks ajaks, natuke redelitel ja köitel turnimist ning sattusime avanenud pildi lummusesse. Üles kribisime 4 tundi. Pikalt nautida ei lastud, sest pilved lähenesid ja kui olime just alustanud laskumist, hakkaski sadama. Kui ülesminek oli raske, siis allatulek eluohtlik. Rada oli libe, kivid nii teravad, et kui vastu puutusid, lõikasid kohe sisse, nii tuligi samm sammu haaval ettevaatlikult, juurikatest ja okstest kinni hoides alla minna. Allatulek võttis samuti 4 tundi. Kõik lõppes õnnelikult, ise olime ülimalt rahul. Miri-sse tagasi jõudnud, istusime laeva ja sõitsime tiiburil Kota Kinabalusse, mis on Sabah-i pealinnaks. Vahepeal tegime päevase peatuse Bruneis, kaesime ujuvaid külasid ja imekaunist mošeed. Õhtul 8-9 paiku sureb linnas elu välja, tänavad on täiesti inimtühjad. Elavad hästi, iga maja ees on 2-3-4 džiipi. Naftatorud jooksevad paralleelselt teega, iga natukese aja tagant noogutab pump musta kulda maa-alt välja. Odavamates hotellides majutatakse naised ja mehed eraldi. Võtsime väheke kallima, kus kahene tuba oli ca 70 ruutmeetrine; ühes nurgas voodi, teises valge plastmasslaud toolidega. Ühest päevast Brunei uurimiseks piisas. Viisa tegime Kuching-is, aega võttis 4 päeva. Kota Kinabalu linnas, mangroovides, asub lindude kaitseala. Näeb linde ja mangroovi elustikku. Linna lähedal võib külastada Tunku Abdul Rahman Rahvusparki, kus kolmel saarel saab nautida veealust maailma, täitsa tore snorgeldamise koht, aga Filipiinide vastu ei saa. Sapi saarel kohtab hulgaliselt hiigelvaraane, kes peesitajaid eirates söögipoolist otsivad, kuid põhiliselt mudalombis elu naudivad. Saared on laevaga kergesti ligipääsetavad. Käisime ka natuke kaugematel saartel, Pulau Tiga Rahvuspargis. Rahvuspargi koosseisu kuulub kolm saart, millest üks on peaaegu vee alla vajunud ja sellel on näha natuke liivaluiteid. Saared on tekkinud mudavulkaani purske tagajärjel. Kõige suuremal saarel filmiti USA esimene „Ellujääjate” saade. Seal näeb mulksumas pisikest mudavulkaani, võib mudas aeleda. Saarel on hulga puhkemajakesi ja keha kinnitamiseks tore söögikoht. Ümber majade luusivad hiigelsuured varaanid, puude otsas kraaksuvad sarvnokad, ahve oli ka näha, mets oli päris huvitav. Kõige väiksemat saart kutsutakse Maosaareks, seal käivad peesitamas meremaod. Käisime neil külas ja tõepoolest nägime, sain ka käes hoida – armas ja soe loomake, ca 1,5 m pikkune. Meremaod on ilusad triibulised, neid peetakse ühtedeks mürgiseimateks madudeks, kobrast 70 korda mürgisem tegelane. Tegelikult vahet pole, kas vähem või rohkem mürgine, tapab ikkagi. Õnneks on meremaol tilluke suu ja kui talle just väikest sõrme või ninaotsa suhu ei pista, siis ta hammustada ei saa. Kütib väiksemaid loomi, inimene pole talle saak. Kuid madu on viletsa nägemisega ning uudishimulik, seetõttu võib tulla lähedalt uudistama. Filipiinidel ujus korallide vahel meremadusid ohtralt, polnud mingit tahtmist temas uudishimu äratada, hoidsin madalat profiili. Sabah-i kõige atraktiivsemaks kohaks on kahtlemata Kinabalu Rahvuspark, milles asub ka 4095,2 m kõrgume Kinabalu mägi. Kui seal esmakordselt käisime, siis võtsime plaani tippu ronimise. Ööl enne minekupäeva olime pargi territooriumil asuvas majakeses. Oli kohutavalt külm, ainult + 25 ehk kümme pügalat madalamal harjumuspärasest. Päev oli pilvine ja mäge ei olnud me näinudki. Päikeseloojangu eel rõdul istudes vaatasin taevasse ja ahhetasin, mägi kõrgus meie peade kohal – see kõrgus ja võimsus jahmatas. Kui läks pimedaks, oli näha kõrgel mäeküljel tulukesi ja tundus täiesti võimatu, et järgmise öö veedame just seal. Õhtu möödus suhteliselt sõnakehvalt. Hommikul hakkasime astuma. Imetabaseid taimi leidus igal sammul, kõrguse kasvades vaheldus nii taimestik, kui ka vaated. Sealsed pilvemetsad on ühed ilusamad nähtutest. Kinabalu Rahvusparki peetakse üheks maailma liigirikkaimaks kohaks, tasub uurida loodust raja kõrval, hea giid on abiks. Ülesrühkijaid oli palju. Ikka jalg jala ette ja jõudsimegi 3300 m kõrgusel asuvasse baaslaagrisse – 6 tundi tatsamist. Olimegi seal, kus eelmisel õhtul nägime tulukesi vilkumas. Väga külm, vaid +10. Mõni tund puhkust ja ööpimeduses hakkasime tipu poole rühkima, et päikesetõusu ajaks platsis olla. Vaateid ei hakka kirjeldama, sest seda peab oma silmaga nägema, ükski pilt ega jutt ei suuda seda ilu edasi anda. Alla tulles saime ka kaunilt kujundatud diplomi, kus oli kirjas, et oleme vallutanud Kagu-Aasia kõrgeima mäetipu. Öeldakse, et Kinabalu mägi on kõige kergemini vallutatav neljatuhandeline. Ilma igasuguse ettevalmistuseta saab hakkama, kui ennast ise kinni ei jookse. Teisel korral tahtsime ka tipus ära käia, kuid selgus, et baaslaagris kohti pole, oleks pidanud 2 nädalat varem broneerima. Jalutuskäigu tegime ikkagi. Tõusime teist, pikemat rada, 3000-ni ja tulime alla tagasi. Aga esimesel korral tulime alla ühe soojaga ja kohe bussiga Poring-isse, mis asub sellesama rahvuspargi piires. Paljud Kinabalu-l käinud suundusid sinna ning massist oli neid kerge eraldada liikumisviisi tõttu: jalad harkis, ühelt küljelt teisele vaarudes, külg ees treppidest alla ja üles, põlved painutamist ei kannatanud. Meil sama lugu. Hooga mäest allatulek oli põlvedele liig. Poring-isse tasub minna kasvõi seetõttu, et haigeid konte soojas väävlivees leotada. Ühiskondlikud basseinid on tasuta, ligune nii kaua kui jaksad. Seal on ka huvitav liblikaaed, puulatvades kulgev ripptee, troopikaaed, kus vabalt longib ringi emane orangutan, muidu ka mõnus koht. Mõlemal korral nägime just seal maailma suurimat õistaime raitlille (Raflesia). Esimesel korral väiksemaid, aga mitmeid; teisel korral seda tõeliselt suurt. Tasub juhust kasutada, sest see on päris haruldane võimalus. Kui kuskil õitsev raitlill leitakse, siis kumu levib üle terve piirkonna ja huvilised kogunevad ilmaimet kaema. Tegime kiirvisiidi Kudat-i, kus asuvad gongimeistrite külad. Sai näha elu pikkmajades ning soovi korral seal ööbida. Teise reisi ajal suundusime esmalt Sandakan-i lähedal asuvasse Sepilok-i orangutanide varjupaika. Paar päeva käisime nende tegemisi jälgimas. Edasi viis teekond Kinabatangan-i jõe äärde, kus sai tehtud mitmeid paadiretki ja jalutuskäike vihmametsas nii päeval kui öösel. Jõeäärne elu on põnev, nägime linde: sarvnokki, jäälinde, haigruid jt. Mitmel korral õnnestus jälgida ninaahvide tegevust. Saarmad askeldasid. Majakese ümber luusisid suured varaanid, rõdul magasid päevaund lendkoerad, seintel poseerisid gekod, putukad, liblikad. Mets on koduks ka elevantidele, meie nägime vaid tambitud maad ja jalgpallisuuruseid kakapalle. Jõesõitu tegime ka Klias-e jõel, kus samuti võis näha ninaahve ja muudki huvitavat. Soovitan Tenom-i agroparki. Suur territoorium, kus ringi liikumiseks on väikesed lasterongid. Hästi hooldatud ja kasvamas kõik viljapuud, mida troopikas üldse kasvatatakse. Iluaed on muljetavaldav. Mesilaste pidamist näeb samuti. Kui on huvi troopiliste taimede vastu, siis tasub sisse põigata. Meie visiidi ajal olid peale meie üksikud külastajad. Ilus ümbrus, hea rahulik jalutada. Süüa antakse, öömaja olemas. Mõned pildid ja viited minu kodulehel: http://www.elumuster.ee/galerii/malaisia-2005, http://www.elumuster.ee/galerii/malaisia

OHHHHH! Tänud ka sulle Maare! Nüüd on siis ööpäev aega seedida, kumma sihtkoha seekord valime, meil aega vaid 11 päeva, nii, et tuleb öine kodutöö :)

Maare inspireerivast postitusest vaimustatuna valisime ka oma selle aasta talviseks reisi sihtkohaks mitte Malaisia poolsaare vaid just riigi Borneo osa. Nagu mainitud sobib Borneo just aktiivse puhkuse austajatele, loodus väga metsik ja vihmametsad tõelised, näeb palju loomi-linde. Ilm on seal aasta ringi suht sama, võib ka sadada ja sellist otsest kuivaperioodi nagu Tais või Malaisia ps osas ei ole.

Sabahi piirkonnas ringi liikumiseks võtke ühendust Sharab'iga (e-mail: [email protected], mob. 0618393221). Usaldusväärne ja kihvt poiss. Temaga koos saate panna kokku omale sobiva trajektoori ja hind tuleb isegi odavam kui läbi veebi või kohalike reisibüroode ostes, samas olete autos oma seltskonnaga, plaan tuleb logistilistelt loogine jne. Boonusena saate ülevaate Borneo poliitikast, ühiskonnaelust jne

Sabahis veetsime kokku 10 päeva (jaanuaris), tegevusteks:

• Tunku Abdul Rahmani rahvuspargi saared. Sinna saab Kota Kinabalust paadiga, aga kuna KK ise midagi väärt ei ole, siis vabalt võib nii KK kui ka need saared oma trajektoorist välja jätta ja panna rohkem aega muudele piirkondadele.
• Kinabalu mäe vallutamine (4095 m): tasub teha 2-päevase tripina, kus esimene päev tõused kuni öömajani ja järg.päev öösel kl 2 alustab tõusu tipu suunas, et näha 6.30 päikesetõusu. Rahaliselt kallis ettevõtmine, aga kogemusena kõike seda väärt. Kui füüsiline vorm vähegi hea ja sihikindlus olemas, tehke ära!
• Mantanani saar (väga ilus, valge liiv, helesinine vesi, ei ühtegi turistiträngi müüvat putkat, saarel on kohalike moslemite küla ja 2 majutusasutust). Kindlasti minna 2 ööks, et saaks rahulikult aja maha võtta ühes mere vaatega bungalowtes. Tegevusteks snorgeldamine, sukeldumine, chill. Vt http://www.mantanani.com/ Kaalusime ka Pulau Tiga, kuid rannad Mantananil ilusamad.
• Borneo põhjatipp: gongi tegijate küla, pikkmajad, päris tipus olemas ka bangalow tüüpi majakesed vaatega Sulu merele ja inimtühi liivarand.
• Garama jõe tripp: nägime nii ninaahve (emaseid ja isast), makaake kui nö david beckhami ahve (silver langur), lisaks vesipühvleid, haigruid ja peale pimeduse saabumist tulekärbseid. Seal ka krokodille, aga need olid sel korral peidus. Vt ka http://lostborneo.wordpress.com/2009/01/08/garama-klias-or-weston/
• Mari Mari cultural village: meie vabaõhumuuseumi laadne koht. Tutvustab erinevate borneo hõimude elu-olu, saab maitsta nende sööki-jooki, lõpus tantsuetendus. kuna sabahi pärismaalased enam reaalelus pikkmajades ei ela, siis tore võimalus kunagist eluolu näha.

Borneo osas jäid veel hinge peale Mulu koopad, Kinabatangan või Sukau wildlife safari ja sukeldumine Sipadanis.

kahju et eestlased samuti muutunud Aasias kohalike giidide toiteallikateks...makstakse seda mida kysitakse...mitmeid kordi rohkem kohalikust elatustasemest... 2000 euri kuus inimene? Meie saame hakkama VEEL 2000 euriga KAHEKESI 2-3 kuud! Aga seda vist mitte enam kauaks, sest kohvri turistid maksavad kõik seda mida kysitakse!

Meie rentisime Sabahis auto ja liikusime ise enda valitud trajektooril. Kogu vajalik info on kergesti kättesaadav, inimesed abivalmid ja sõbralikud, isiklikult ei leia ühtki põhjust, miks seal piirkonnas giidiga peaks ringi liikuma. Igale oma muidugi.

Labuan oli ka huvitav Tax-free koht

Pean siinkohas nõus olema MärtT- ga. Oli tõesti selline lebo koht, kus raha eest sai palju. Tasub väisamist ning seejärel juba ka Bruneid külastada.