Marsruut:

Laev Tallinn – Helsingi
Lennuk Helsingi – Istanbul (SAW) – Kuwait City www.flypgs.com

Juhiga auto Kuwait City - Dammam

Rendiauto Dammam – Bahrein – Dammam

Kestvus 10 päeva

Reisijad 4 liikmeline sõpruskond

Viisad:

Kuveidi viisa saab aadressilt https://kuwaitvisa.moi.gov.kw/ , seda juhul kui viisasüsteem Teie fotot ja passi lugeda oskab. Meie omasid ei osanud (küll ei sobinud foto, siis jälle ei saanud passi MRZ koodist aru). Tegu on 2025 jaanuaris käivitatud uue süsteemiga (vana e-viisa süsteem ei töötanud novembrist alates üldse) ja ilmselt sellest veel mõned „lastehaigused“. Saime viisa lennujaamast 3 KWD eest, maksta sai kaardiga ja panga väljavõttesse jäi selgituseks „MOIR Traffic Fines T4“

Saudi Araabia viisasüsteem https://visa.visitsaudi.com/ töötas hästi, aga sinna ei sobinud Eesti passifoto, mille eesti.ee lehelt alla laadida saab. Sest Saudid ootavad 200x200 mõõdus, st ruudukujulist fotot, Eesti oma on ristkülik ja seda ma nii töödelda ei osanud, et pilt oleks süsteemile sobinud. Aga tavalise telefoni või fotokaga valgel taustal tehtud pilt sobis ilusti (peale sobivasse mõõtu ja mahtu lõikamist). Viisaga kaasas käis kohustuslik tervisekindlustus, mis tegi viisa hinnaks 105€. Peale makset tuli viisa e-mailile paari minuti jooksul. Selle viisa eeliseks on 90 päevane kehtivus ja multi-entry, st saad selle aja jooksul sisse-välja käia.

Bahreini viisaga oli muidu lihtne, aga tuli kaks korda maksta. Aadressil https://www.evisa.gov.bh/ läks täitmiseks vist paar minutit ja üsna pea peale 5BHD (13€) maksmist tuli e-maile teade, et viisa väljastamiseks maksa veel 5BHD. Seega kokku läks 26€.

Raha vahetasime riikides kohapeal. Kuveidi bensiinijaamades ei saanud kaardiga maksta, seal kehtisid ainult Kuveidis väljastatud kaardid. Selle jaoks oli sularaha vaja. Mujal sai praktiliselt kõikjal kaardiga maksta.

Internet oli meie trajektooril pea kõikjal olemas, kui Kuveidist Dammami sõitsime, siis keset kõrbe olid halvema leviga kohad. Muidu oli hästi, sai ka videokõnesid teha. Kasutasime Airalo eSIM ja üks ilma eSIM toeta telefon sai füüsilised SIM-id.

Transport oli kohapeal linnades Careem rakendusega. Kuveidist Saudi Araabiasse Dammami sõitsime enne reisi internetist leitud juhiga. See oli ka kõige kallim, maksime kokku 120KWD, mis on umbes 380€ privaatse 400km autosõidu eest. Lennukiga oleks umbes sama raha eest saanud, aga tahtsime näha kuidas Saudi Araabia väljaspool linnasid välja näeb.

Dammami lennujaamast võtsime rendiauto, parimad pakkumised olid www.lumirental.com (tõesti sobiv nimi kõrbesse, kas pole). Nemad pakkusid kohe internetis bronnides ka 100 SAR (25€) eest võimalust teistesse laheriikidesse sõita ja lõpuks saime veel hinnast 25% alla ka.

Keel oli meil inglise, sealkandis on enamus teenindajaid väljastpoolt (India, Pakistan, Bangladesh, Filipiinid jt Aasia riigid ning lisaks loomulikult ka araabiakeelsetest riikidest) ja paistab, et omavahel suhtlemiseks kasutavad inglise keelt.

1. Päev. Tallinn-Helsingi-Istanbul-Kuwait City

7:30 laevaga Helsingisse, seejärel tramm-rong, natukene lennujaamas ootamist ja algaski boarding. Meilt küsiti kas Kuveiti ikka sisse saame, aga „visa on arrival“ vastusest piisas. Istanbulis oli meil kahe lennu vahel kolm tundi, tegime TGI Fridays söögikohas (sest seal oli miskipärast palju ruumi, teistes vaba lauda ei näinud) kerge õhtueine ja proovisime WiFit kasutada. See ei töötanud korralikult, hankisime hoopis ühe Airalo eSimi Türgi jaoks, sest tagasiteel ootas meid seal veel pikem lendude vahe. Lennukis istusid kõrval ühed noored sakslased, kes vist kõik lennukis olevad õlled ära jõid. Enne täiesti kuiva riiki minekut lausa sooduspakkumine, 2x0,33 õlut 12€ eest. Ühekaupa ostes 7€ tk.

Teistele Kuveidi lennujaamas viisa tegijatele on soovitus, et nagu lennukilt maha saate minge kiirelt viisapunkti. Sest seal võib väga pikalt minna. Meil oli üks seltskond lennuki viimases reas ja teised keskel, ootasime viimaseid järgi ja enne meid jõudsid pea kõik teised viisa järjekorranumbri võtta. Süsteem ongi selline, et kõigepealt võtad viisataotluse ja järjekorranumbri, seejärel täidad taotluse ja ootad millal oma kord ükskord kätte jõuab. Ja see järjekord läheb väga aeglaselt, meil läks lõpuks lennujaamas kokku kolm tundi. Ilmselt oleks kohe järjekorranumbrit võtma minnes vähemalt tunni säästnud. Kusjuures ka internetis e-viisa teinud reisijad peavad seal järjekorranumbri võtma. Neil läks samuti üsna palju aega, sest seal paistsid e-viisa (algasid numbriga 4) ja visa on arrival (algasid numbriga 9) järjekorranumbrid läbisegi olema ja sellega e-viisa tegemisel justkui ajalist eelist ei olnudki. Korraga teenindas küll kolm letti, aga nad olid väga aeglased. Meil oli kõigil eraldi number võetud, kuid läksime ühe numbriga kõik neljakesi ette ja keegi meid ära ka ei ajanud. Korraks tekkis ametnikel Eesti passi vaadates kahtlus, et kas nad üldse viisat anda tohivad, aga kõrvaltletist mingi tähtsama olemisega mees näitas mingile seinale kleebitud araabiakeelsele nimekirjale, et saab küll. Seejärel kaardimakse, siis veel eraldi letis foto tegemine, silmaiirise skanneerimine ja sõrmejälgede võtmine. Oma kasutamata järjekorranumbrid andsime vahepeal saabunud õllesõpradest Saksa poistele, nad olid tänulikud, et ettepoole saavad.

Nüüd saime lõpuks lennujaamast välja liikuma hakata, ees ootas veel üks pika järjekorraga passikontroll. Õnneks märkasime silti „visa collection“, käisime igaks juhuks sealt letist küsimas kas peame midagi tegema ja sealt saime aru, et võime otse passijärjekorrast läbi jalutada. See tundus küll natukene imelik, sest teised seisavad järjekorras ja kuidas meie nüüd lihtsalt läbi minna saame. Aga saime küll ja paistis, et nii pidigi olema.

Lennujaamas oleku ajal oli mulle whats appis korduvalt hotelli transfeer kirjutanud ja ma ei olnud kindel, et ta üldse sellise kannatusega on, et kolm tundi ootab. Kuid ootas ikka, sest samasse hotellis oli veel reisijaid minemas. Sealhulgas needsamad kolm Saksa noormeest, kes teel hotelli rääkisid, et peavad esmaspäeval taas tööl olema ja lendavad juba pühapäeval tagasi. Tulid lihtsalt selleks, et riigi kohta „linnukest“ kirja saada. Ja meie saime aru, et tänu sakslaste viisajärjekorras etteaitamisele saime kiiremini magama, karma on olemas.

Hotelli receptionis küsiti kaua viisaga aega läks ja kuulsime, et nende teada olevat viisajärjekorra rekord viis tundi. Dolphin Continental hotell asub mere ääres Salmiya linnaossa, seal on palju söögikohti ja poode ning kena promenaad.

2. Päev. Kuwait City – Al Mikshat – Subiya Desert Camp

Peale hommikusööki jalutasime natukene promenaadil, sealt olid head vaated City kõrghoonetele ja Kuwait Towersitele. Soov oli linnast välja minna, aga me ei olnud eelnevalt rendiautot bronninud ja lootsime sealtsamast Salmiya linnaosast midagi sobivat leida. Riigis kus bensiiniliiter maksab 30 eurosenti võib ju midagi võimsamat ja janusemat lubada, kuid midagi piisavalt suurt, kõrbekõlbulikku ja mõistliku hinnaga kohapealt ei leidnud. Kuid seal linnaosas asuvast Hertzist tehti lennujaama tellimus, et meile auto valmis pandaks. Seega sõitsime lõpuks ikkagi Careemiga lennujaama (25€ poole tunni ja 23 km sõidu eest) ja saime seal peale väikest paberitööd kätte GMC Yukoni. Neid ja teisi sama suurusega autosid on Kuveidis väga palju liikumas.

Võtsime suuna üle Kuveidi lahe viivale sillale, see on 36km pikkune ja viib Subiya piirkonda. Umbes 2/3 silla peal Kuwait City poolt tulles asub tehissaar, kus on Al Mikshat (araabia keeles piknik) nimeline meelelahutuse ja söögikohtade ala. Väravas küsiti meilt piletit, see oli umbes 9€ inimese kohta ja maksta sai kaardiga. Seal olid erinevad putkad, kus müüdi sööke ja jooke. Keset seda ala oli suur lava ja paarsada tooli publikule. Kinnitasime keha, jalutasime natukene ringi ja sõitsime edasi.

Jõudsime peale silda kohta nimega Subiya Desert Camp. Seal olid mõned kaupmehed, palju ATV rentijaid ja vähem nendega sõitjaid. Keset kõrbe võis kohata diivaneid, paistab, et seal on komme oma vana mööbel kõrbesse tuua, et oleks mugavam pikniku pidada. Ühtlasi avastasime kõrbes, et auto võib olla suur nagu elutuba, võimsa V8 mootoriga ja välja näha nagu maastikul sõitmiseks loodud, aga siiski ainult tagaratta veoga. Õnneks selgus see auto käitumisest enne, kui sellega kusagile väga pehmesse kohta sõita jõudsime. Kes oskab selle peale tulla, et taoline monstrum parketimaasturiks osutub. Aga nüüd oleme targemad. Ega autorenti kaebama ka ei lähe, tõenäoliselt oli lepingus mingi punkt sees, et sellega päris kõrbesse sõita ei olekski tohtinud. Hakkas juba pimedaks minema ja liikusime kodu poole tagasi, teele jäi veel Kuwait Towers, kust oli täitsa kena vaade kõrghoonetele.

Hotelli juures jalutasime söögikohta otsima, neid oli valikus päris palju ja leidsime lõpuks sobiva II korruse terrassiga, kus oli hea ülevalt tänavamelu vaadata. Lisaks söögile pakuti ka vesipiipu, võtsime ka ühe. Kuigi sealkandis on kombeks, et ikka igaühele enda oma.

3. Päev. Oil and Gas Museum, Al-Hamra Tower, The Avenues Shopping Mall (mis on suurem kui vaja)

Lubasime endale kaua magamist ja saime nii liikuma alles 11:30, sihpunktiks oli „oil and gas exhibit“ (www.kocexhibit.com) . Kuna korralikku eeltööd ei olnud teinud, siis iga poole tunni tagant startivad ekskursioonid olid araabiakeelsed ja ingliskeelset pidime kella kaheni ootama. Vahepeal sõitsime merevett katsuma ja sööma. Veetemperatuuri ei oska pakkuda, aga selline jahedama Eesti suve oma. Söögikohaks oli India restoran, selline autentne, kuhu kohalikud töölistest hindud oma värviste töötunkedega sööma tulid. Riis ja kana taldrikule ja siis kätega sööma. Meile toodi siiski noad kahvlid. Õlimuuseum oli päris huvitav, räägiti milliste protsesside tulemusena me täna seda maa seest pumbata saame, kuidas seda töödeldakse ja transporditakse. Oli ka interaktiivseid osasid, kus sai erinevate õliväljade kohta suurel kaardil uurida või siis püüda tankerit nii laadida, et see ümber ei läheks. Viidi ka viimase korruse vaateplatvormile, kust küll suurt midagi vaadata ei olnud. Ümberringi oli linn nagu ikka, oma elu- ja tööstusaladega.

Linnas sõitsime Kuveid kõrgeima hoone Al-Hamra (www.alhamra.com.kw/#Facts-And-Figures )torni juurde. Tornil on 83 korrust kõrgust 414 meetrit, kuid külalised saavad kõrgete vaadete nautimiseks 55 korrusele sõita. Selleks tuleb all turvamehele üks pass panti jätta, mille eest saab kaardi, millega on võimalik liftiga üles sõita Vaated olid sealt tõesti võimsad.

Peale torni oli soov natukene istuda, selleks leidsime 500m kauguselt Cuba Cafe. Mis muu saab olla sellise nimega, kui mitte vesipiibukohvik. Sigareid seal igatahes silma ei hakanud. Võtsime jälle ühe piibu ja lisaks kannu teed, sest muud seal midagi võtta ju ei ole. Kuna oli tööpäeva lõpp, siis oli näha kuidas inimesed tulid ja lesisid toolidel ja diivanitel ning popsutasid piipu. Õnneks saime väljas istuda, sest sees oli üsna umbne. Huvitav oli, et sellessamas kõrghoonete piirkonnas oli ka hoopis teistsuguseid ärisid. Nt sadulsepa töökojad, kus autodele uusi polstreid pandi. Vanad Mercedesed ja ameeriklased seisid töökoja ees ning mehed askeldasid sees ja kõrval. Samamoodi ka remonditöökojad, kus asfalt maja ees õlist must ning remonditavad sõidukid sealsamas tänaval ja remontija peaga mootoris või auto all.

Kuna järgmise päeva hommikul ootas meid auto, mis Saudi Araabiasse viima pidi, siis oli viimane aeg ostlemiseks. Läksime The Avenues (www.the-avenues.com/kuwait/en ) nimelisse keskusesse, see oli viga, sest 1400 poodi oli ilmselgelt rohkem kui vajasime. Jalutasime seal ringi, vaatasime melu, tegime mõned ostud ja läksime hotelli ära. Aga ikkagi oli 2h läinud nii, et ei saanud arugi. Teel käisime veel bensiinijaamast läbi ja tankisime paagi täis, läks 54 liitrit ja maksis 5,7 KWD, mis tegi liitri hinnaks umbes 0,31€.

Kodu juurest jalutasime ca’ 1km eemale söögikohta, tellisime õhtusöögi ja justkui harjumusest veel ühe vesipiibu. Mõtlesime, et kuidas küll nii, et keegi meist ei ole suitsetaja, aga siin piipu tõmbame küll. Nii vist on, kui neid jooke ei pakuta, millega harjunud oled.

4. päev, Kuwait City – Dammam

Hommikul kella üheksaks tellisime Dammami viiva auto Holiday Inn hotelli juurde, sest just seal asuvasse Hertzi tagastasime rendiauto. Dammami viiva juhi leidsin enne reisi algust Facebooki „Transportation Kuwait“ grupist, kus ta oli oma teenuseid reklaaminud. What’s appi teel suheldes olime marsruudis ja hinnas kokku leppinud ja tegime veel nädal enne sõitu ühe kõne ka, kus ta tundus natukene pettunud olema, et me juba hommikul kell kuus ei taha sõitma hakata. Ilmselt oleks sel juhul Dammamist tagasisõiduks ka klient olnud.

Juht jäi natukene hiljaks ja auto ei olnud ka päris see, mida whatsappi vestluses pildil näidati, tuli vanem ja ka kulunum Chevrolet Tahoe, aga mahtusime muidugi kenasti ära. Juht oli vanem Kuveidi mees, rääksime teepeal juttu, nii palju kui üksteisest aru saime. Ta pidi kahe päeva pärast Kuveidist Türki sõitma ja tee läheb läbi Iraagi. Minu küsimise peale ütles, et Iraagis ei ole ohtlikku midagi ja seal ta ikka aeg-ajalt käib.

Jõudsime piirini. Järjekorda ei olnud ja Kuveidi poolel vaadati meie passe, võeti viisad ja paluti edasi sõita. Saudi Araabia poolel tuli autost väljuda ja minna „passenger hall“ nimelisse hoonesse. Seal tehti passi- ja nägude kontroll ning miskipärast küsiti ka Kuveidi viisat näha, seda mis meilt varem Kuveidi poolel ära korjati. Õnneks oli juht meiega kaasas ja peale mõnda aega selgitamist läks piiriametnik kõrvale kollegi käest meie viisade kohta küsima. Sealt vastati igatahes nii, et rohkem ta viisasid näha ei tahtnud. Peagi olimegi kõik kontrollist läbi ja saime autosse tagasi minna, seejärel oli veel tollikontroll ja üks tõkkepuuga putka ning olimegi Saudi Araabia pinnal.

Tegime mõne aja pärast bensiinijaamas peatuse, sest juht tahtis kohvi osta. Seal oli küll kõiksugu poode ja kohvikuid, aga kohvi ta sealt miskipärast ei saanud. Vist oli tema tavapärane tarnija sel hetkel lõunale läinud. Liikusime järgmisesse bensiinijaama, kust ta oma kohvi lõpuks ikkagi sai.

Dammami lennujaamas läks autoga üsna kiirelt kuni arvet vaadates märkasin, et meilt ei ole võetud 100SAR lisatasu CCG riikidesse sõitmise eest. Kui selle kohta küsisime tuli vastuseks, et seda te ei tohigi teha, sest selleks on ju kohalikku juhiluba vaja. Enne reisi tehtud eeltöö ütles küll midagi muud. Tegin kiire küsimuse AI abilisele, et kas Eesti juhiloa ja Saudi Araabia rendiautoga on võimalik Bahreini sõita ja vastuseks tuli, et on küll võimalik. Näitasime vastust letis olnud tüdrukule ja ta palus natukene aega oodata. Seejärel suhtles ta kellegagi, küsis uuesti passi näha, sisestas süsteemi andmeid ja palus veel viis minutit oodata. Seejärel selgitas, et tavaliselt tuleb süsteemi sisestada juhiloa andmed, aga ta proovis nüüd passiandmetega ja paistis, et see nii töötabki. Mingit lisapaberit me ei saanud, seesama auto rendileping pidi ka piiril kõlbama, kõik vajalikud andmed on piiril näha.

Nüüd aeg hotelli sõita, sellega oli lihtne. Hotell oli Warwick Al-Khobar, Wazes nimi sisse ja liikuma. Sinna oli 60 km ja tund aega sõita, kohale jõudes tundus see liiga ilus, et tõsi olla. Hotellis sees suur aatrium, kõik läikiv ja suursugune. Ja oligi liiga ilus, olime jõudnud 5* hotelli, aga me oleks pidanud sõitma hoopis Warwick Naviti nimelisse majutuskohta, mis on 2,5 km eemal. Öeldi, et meiesuguseid eksinuid käib seal iga päev.

Kuid meie õigel hotellil polnud ka viga midagi, korralikud toad, piisava valikuga hommikusöök ja lisaks ka bassein. Kui asjad toas oli aeg sööma minna. Google Maps ütles, et 700m pärast on palju söögikohti ja nii oligi. Pakistani, India, Bangladeshi jne. See oli puhtalt välistööjõu piirkond. Ühe Bangaldeshi kohas sõime, seejärel istusime hotelli lähedal asuvas veispiibu lounges ja läksime magama ära.

5. päev Dammam

Peale hommikusööki jalutasime lähedalasuvasse Mark & Save supermarketisse, sain sealt seadmete laadimiseks kohalikku vooluvõrku sobiva pistiku (olin oma universaalse maha unustanud), kohalikku limonaadi ja lehenätsu. Sellist, nagu kunagi Kalev tegi. Maitse oli ka umbes minutiga kadunud, just nii nagu Kalevi omal.

Jalutasime pisut mereäärsel promenaadil ja tundus hea mõte sihtida huvipunkti nimega Khobar Sea Front, see on 3 km jalutamist. Aga tegelikkus oli midagi muud, mere ääres käib suurem ehitamine ja vahepeal puudusid jalakäijatele mõistlikud liikumisteed. Seega jalutasime vahepeal keset teed kahte sõidurada eraldaval tõstetud plaaditud ribal, siis jällegi tee ääres üles kaevatud kergliiklusteel ja vahepeal vaatasin juba Careemist ega mõnda taksot lähedal ole, et viimase kilomeetri autoga minna. Aga saime siiski jala hakkama. Nii nagu Kuveidis, ei olnud ka seal jalakäijale liiga palju mõeldud. Aga näha oli, et asi arenes ja kui selles piirkonnas ehitustööd lõppevad, siis peaks mere ääres päris pikk promenaad olema.

Kui Sea Fronti kohale jõudsime, siis oldi seal just ette valmistamas järgmisel päeval algavat Food Culture festivali. Muidu oli tegu kena kohaga, laste mänguväljakud, veesilmad ja üsna palju rohelust. Selleks olid muidugi kastmissüsteemid.

Edasi läksime kultuuri otsima. King Abdulaziz Center for World Culture (www.ithra.com) on 2016 aastal avatud keskus, arhitektuurilistel huvitav hoone, kus on muuseum, raamatukogu, kino, konverentsikeskus ja hulk funktsioone veel. Meie külaskäigu ajal oli seal lisaks Jaapani teemaline näitus.

Muuseumis oli riideid, vaipasid, keraamikat, mööblit ja Araabia poolsaare loodust tutvustavad väljapanekud. Lisaks Aramco, kohaliku riikliku naftafirma, saal. See oli mulle kõige huvitavam. Näidati kuidas õlitööstus alguse sai, ohtralt fotosid ja väljavõtteid vanadest dokumentidest. Oli ka katkend raamatust „3001 Arabian Days“, mis rääkis ühe poisi üleskasvamisest Saudi Araabias USA õlifirma töötaja peres aastatel 1953-1962. See tundus piisavalt huvitav, et raamat endale netist ära tellida.

Käisime ka raamatukogus, kus leidsin reisikirjanduse hulgast Culture Smart seerias välja antud Eesti reisijuhi aastast 2007.

Peale muuseumit oli mõte minna turule, netist jäi silma Al Hob Souq ehk Love Market (www.arabnews.com/node/2489591/fashion ). Kõigepealt tegelesime turu lähistel auto parkimisega, mobiiliäppi kasutades see ei õnnestunud. Tuli tänaval asuvat automaati kasutada, aga sellele ei sobinud pangakaardid. Käisime siis münte hankimas. Kuid turgu veel ei olnud, sest me kohe netist välja ei lugenud, et elu algab seal alles õhtul. Seega läksime hoopis hilisele lõunasöögile.

Kui turule tagasi jõudsime olid poed juba avatud. Eri alade poed olid ühes kohas koos. Järjest olid kangapoed, vürtsipoed, kullapoed jne. Kullapoes oli kullahind börsihinna järgi, ekraanilt näidati hetkehinda ja sellest sõltus siis toote hind. Kuid me ei ostnud midagi.

Oli vaja käia juuksuris ja habemeajaja juures, ette jäi salong millel silt, et juuksur 10 SAR ja habemeajamine 10 SAR, ehk 2,5€ lõikuse eest. Hindud pidasid seda kohta ja nii nagu hind, nii ka töö. Habe aeti küll ilusti ära, aga juuskuritööd tuli hiljem Eestis siluda.

Turul käidud liikusime hotelli poole tagasi ja läksime juba tuttavasse vesipiibu lounge’i. Seekord arvasime, et oleme nii palju harjutanud küll, et tellime omale igaüks piibu. See oli hea mõte, sest tegu oli ilmselge üledoosiga ja viimaseks piibuks see ka jäi. Tervis tänab.

6. päev Dammam – Manama

Peale hommikusööki kasutasime võimalust ja käisime hotelli basseinis ujumas. Peale meie oli seal veel üks kohalik perekond kolme lapsega. Paistis ka täitsa korralik jõusaal, aga seda ei olnud hommikul kedagi kasutamas.

Check-out, autosse ja nina King Fahd Causeway poole. See on Bahreini ja Saudi Araabiat ühendav 1986 aastal ehitatud sild. Silla alguses sai maksta edasi-tagasi sõidu tasu 12,5€. Keset silda on tehissaar nimega Passport Island, kus toimub piirikontroll. Piiril läks kõik nii sujuvalt, et sellest parem saab ainult Schengen olla. Kõigepealt Saudi Araabia poolel kontroll, siis Bahreini autokindlustuse ostmine. Piirilt ostes on miinimumaeg 1 kuu maksumusega 40€. Kui olla targem, siis saab kindlustuse enne ära osta www.uic.bh lehelt, seal on ka väiksemaks perioodiks võimalik. Meile oleks sobinud 5 päevane periood ja see oleks maksnud ca’ 12€.

Bahreini poolel oli üks eriti positiivne ametnik, kontrollis passe ja tahtis läbi autoakna kõigi nägusid näha. Nimesid hääldas püüdlikult ja küsis üle, et kas ikka ütles õigesti ja lõpuks soovis head reisi. See piirametnik on kindlasti teeninduse vaates 5* väärt. Saudi poolel oli ka kõik viisakas, aga Bahreini võeti meid vastu justkui ammu oodatud külalisi.

Kui sillalt olime maale jõudnud, siis hakkas kohe silma, et rohelust on rohkem. Viaduktide servad ei ole betoon-kruus, vaid muru. Teede äärde on istutatud palmid ja põõsad. See hakkas huvitama ja internet ütles, et Bahreinil ongi mitmed projektid käsil, et saart rohelisemaks muuta. Nii haljastuse kui muidu energia -ja veekasutuse osas. Näiteks 2022 istutati 160 000 puud ja tahavad aastaks 2035 jõuda sinna, et saarel oleks 3,6 miljonit puud. Rannikualade kaitseks on tähelepanu alla võetud mangroovid.

Kui Manama paistma hakkas oli teada esimene sihtpunkt, selleks oli GBI Express, ehk üks Bahreinis tegutsevatest alkoholipoodidest. See oli igati viisakas koht ja teenindajaid paistis olema rohkem kui kliente. Ostsime omale mõned lahjad ja kanged joogid, maksime tunduvalt suuremat hinda kui Eestis ja sõitsime edasi oma Airbnb korteri poole. Teel tegime veel söögipoes peatuse. Korter oli võetud Juffair linnaossa, jalutuskäigu kaugusele populaarsetest söögi- ja peokohtadest. Asus Sukoon Toweris, selles 45 korruselises hoones on lisaks korteritele ka Hiltoni hotell. Auto saime panna maja alla parklasse ja sealt otse liftiga oma korrusele sõita. Koos korteriga saime õiguse käia 7 korrusel asuvas välibasseinis, kahes sisebasseinis, jaccuzis, jõusaalis, arusaunas ja Soome saunas. Kusjuures esimest korda nägin, et lõunamaal võib saun päriselt kuum olla. Samas ühel hommikul tuli sauna kuumaks ajamiseks juhtpaneelil natukene häkkida, seega nagu ikka, kõik oleneb seadistustest.

Kui olime korteris sisse seadnud läksime Juffairi linnaosa avastama. Oli küll valikut söögikohtade osas. Sõime, jalutasime veel natukene ja liikusime korterisse tagasi. Õhtuks olime teinud plaani minna Aldyia linnaossa, see on Juffairi kõrval teine piirkond, kus on ööelu. Sihtpunktiks oli JJ’s Irish Restaurant, meie hulgas on üks salsatantsija ning seal juhtus parajast salsatantsu õhtu olema. See oli viisakas koht viisakate külastajatega, teisel korrusel oli salsa ja esimesel korrusel live bänd, mis laulis covereid. Kui bänd ja salsa läbi olid, siis vaatasime mida ümbruses veel pakkuda on. Ööklubisid tundus jaguma, mõned sellised kus Ferrarid ees seisid (mõtlesime, et kas need on sinna lihtsalt parkima toodud, et koht elitaarsem välja näeks) ja hästi riietatud paarid ukse taga järjekorras ootasid. Mõned olid tavalisetele inimestele ka. Lasime end sisse visata El Chapo nimelisse kohta, kus noorem ja lihtsam rahvas oli. Aga muusika oli hea ja juua pakuti ka.

Jalutasime veel natukene ringi ja suutsime end ühes skämmist hoida, kui kutsuti Etioopia restorani. Mõtlesime, et mis seal ikka, vaatame sisse. Aga kerge kahtlus oli juba sees ja palusime menüüd näha, seal olid joogid stiilis rum cola, gin tonic jms. 20€ tk, mis oli kahtlaselt palju sellise nurgataguse söögikoha jaoks. Sest JJ Iiri restoran või El Chapo olid ikka soodsamad. Järku toodi kohe ilma küsimata vesipiip ette, mis pani ohutaju tööle ja jalutasime sealt välja. Hiljem Google mapsist arvustusi vaadates oli selge, et tegime õigesti. Need, kes menüüd näha ei küsi, saavad hiljem üle mõistuse suure arve stiilis 6 jooki ja vesipiip 600 BHD eest (1500€).

7. päev Manama – Bahrain Circuit – Durrat al Bahrain

Magasime pikalt ja lõuna ajal sõitsime Manamast F1 ringrajale (www.bahraingp.com ). Welcome Center andis teada, et kell kaks on järgmine tuur, kus viiakse meediatorni ja pärast sõidetakse ka rada läbi. Mikrobussiga loomulikult. Tuuri hind on 18€ inimese kohta. Seniks oli tund aega, mille jooksul saime ühel tribüünil käia ja niisama oleskleda. Meediatornis Bahreini etappide võitjate pilte vaadates küsisime ühe pildi kohta, et kes see on? Giid ei teanud, tunnistas, et ta ei ole eriline fänn ja talle meeldib hoopis jalgpall. Käisime ka meediaruumis, kus on ekraanid ja kohad reporteritele. Lisaks turvaruumis (ma ei tea mis tegelikult õige nimetus on), milles jälgitakse rajakaameraid ja neid saab juhtida. Hämmastav selgus oli neil kaameratel, võis zoomida tribüüni juurest meediatorni nii, et tee või dokumendifoto. Või asfaldile nii, et loe seal liikuvaid sipelgaid (kui neid oleks olnud).

Peale rada oli aeg söögikoht leida, selleks oli lähedalasuvas linnas olev Mohammed Noor Bukhari ketti kuuluv koht. Võtsime ühe riisiroa ja kana neljale ning kõigile lisaks purk pepsit. Kohalikud sõid kätega, selleks toodi koos söögiga kilekindad, aga meile toodi noad-kahvlid ka. Söök oli hea, inimese kohta hind 4,5€.

Järgmine sihtpunkt oli saare kaguosas asuv tehissaar. Nii nagu Dubais on palmikujuline Palm Jumeirah, on seal Durrat al Bahrain. Koosneb viiest kalakujulisest ja kuuest atollilaadsest saarest, mis on omavahel sildadega ühendatud. Hakkasime Google mapsi järgi sõitma. Palju ei olnud liikunud kui juba jõudsime mingi turvatud ala juurde, millesse sisse sõita ei tohtinud ja automaatrelvaga sõjaväelane näitas viisakalt, et keerake ümber. Hea küll, proovime siis alternatiive – nüüd jõudsime otsaga kusagile kiviklibusele õliväljale. Ega me seal ka olla ei oleks tohtinud. Arvasime, et sõidame siis kohe rohkem tagasi ja enam mapsile ei allu, valime ise suurema tee. See oli hea mõte, sest nii sattusime teele, mis liikus ka 15km läbi õlivälja. Kummalgi poolt teed jooksid torud, töötasid pumbad (nodding donkey) ja muud õlitööstuse rajatised. Vahepeal olid ka kontrollpunktid, aga nende juures tegevust ei toimunud ja saime kogu tee ilma peatamata läbi sõita. Kui tehissaarte juurde jõudsime, siis selgus, et olime jätnud kodutöö tegemata. Meil oleks pidanud olema kas hotellibronn või vähemalt restoranis laud kinni pandud, et sisse saada. Sõitsime mööda kiirteed Manamasse tagasi.

Õhtul läksime välja kodu lähedale Juffairi. Ööklubide uksel küsiti ega me US Navy ei ole. Sain aru, et nad ei tohi USA sõjaväelasi sisse lasta, sest neil on „curfew“, ehk piirangud kus ja mis kell nad olla tohivad. Mitmes kohas oli sissepääs ca’ 15€ inimese kohta, aga vaatasime enne sisse ja kiuna erilist elu ei olnud, siis liikusime edasi. Lõpuks läksime Wrangleri nimelisse kohta, kus 15€ eest sai lisaks sissepääsule ka kaks joogikupongi. Rahvast oli palju ja külastajate profiil paistis teistsugune kui eelneval õhtul külastatud kohtades.

8. päev - Manama

Läksime randa päikest võtma ja sõitsime Marassi beachi. Kohapeal selgus, et tuleb ka tasu maksta ca’ 12€ tuli inimese kohta. Aga selle eest saime ka rannatoole kasutada. Peale meie oli rannas veel kahte valget päevitajat näha ja ülejäänud rand oli tühi. Mis oli ka loogiline, väljas oli pisut üle 20 kraadi sooja ja see on kohalike mõistes ikka täiesti talv.

Tühi kõht ajas meid rannast ära, sattusime peagi piirkonda kus Google Maps näitas palju söögikohti. Parkisime auto ära ja hakkasime neid läbi käima, aga kõik olid „ghost kitchen“ tüüpi, ehk ainult kaasamüük. Sellest ka seal tänaval suur motorolleril tellimusi ootavate kullerite kontsentratsioon. Lõpuks sõimegi tänava äärekivil istudes lambakebabi, sest istumisvõimalusega kohti lihtsalt ei olnud.

Järgmisena läksime turule – Souq Bab al Bahrain on piirkond paljude poodidega, kus müüakse kõike. Me ostsime natukene keraamikat, teekann Türgist ja tassid Iraanist. Lisaks ka üks kohver, tagasilennuks oli meil check-in pagas võetud. Turule kohaselt sai ka hinna üle tingida.

Kodu poole sõites käisime veel läbi World Trade Centeri (www.bahrainwtc.com) juurest. Need on kaks torni, millede vahel on kolm 225kw tuulegeneraatorit. Mõeldes Eestis toimuvale tuulikutega võitlemisele oli sobilik küsida „kuidas küll inimesed infrahelile nii lähedal olles tööd teha saavad“.

Õhtul läksime kindla peale välja ja meid ootas jälle JJ’s Irish Restaurant, hea bänd ja mõnus seltskond.

9-10 Päev - Manama – Dammam – Istanbul - Helsinki

Pikendasime korterist check-outi kolme tunni võrra, saime nii veel basseini ääres päikest võtta. Seejärel nina Saudi Araabia poole. Seekord piiril nii libedalt ei läinud. Kuna tegu oli viimase puhkepäevaga, siis sõitsid kõik nädalavahetuseks Bahreini tulnud Saudid koju tagasi. Ummik algas juba kilomeeter enne piiri, aga lõpuks läks ikkagi ainult pool tundi, et ummik ja erinevad formaalsused oleks läbitud. Kuna sillamaks oli meil juba Bahraini tulles ära makstud, siis sõitsime ettemaksu reas ja tõkkepuu tõusis meie auto numbri peale automaatselt.

Khobar Seafrontis toimus Food Culture Festival. Sissepääsuks pileteid kohapeal osta ei saanud, selleks pidi mingi äpi alla tõmbama, netist piletid ära ostma ja siis lasti QR koodi alusel sisse. Festivalil oli palju väikeseid kioske, mis müüsid erinevate riikide roogasid. Lootoslehes hautatud part riisiga igatahes elamust ei pakkunu. Kuid Tom Yum supp oli hea ning Hispaania kioskist sai mereandide paellat mis oli samuti maitsev. Oli ka suur lava, millel erinevad esinejad laulsid ja tantsisid.

Sõitsime veel Al Khobar veetorni juurde, mis on ka vaatamisväärsusena kirjas. Kuid see oli parajasti renoveerimisel. Jalutasime natukene promenaadil ja sõitsime lennujaama ära. Autorendis selgus, et see oli hea mõte. Sest meile anti sularahas ca’ 40€ tagasi kuna tagastasime auto varem. Oleks 15 minutit hiljem tulnud, siis ei oleks saanud. Ma ei saanudki sellest loogikast lõpuni aru, aga lumirental.com julgen soovitada küll.

Nüüd oli jäänud ainult tagasilend, seal läks kõik nagu plaanitult ja midagi märkimisväärsetr rääkida ei ole. Nii palju oskan ainult soovitada et minnes SAW lennujaama wifi ei töötanud korralikult ja nüüd tagasitulekuks ostsime sinna hoopis e-simi.