Eks selline reis ju üks täiskasvanu egotrip on, sest nii väikestele lastele  seda reis veel vaja ei ole, pigem on see lastele ebameeldiv , ohtlik (nt. pisikute suhtes) ja lennuki paljudele kaasreisijatele ebamugav.  Kahjuks on nii et teiste peale mõeldakse vähe!

Ma tegelikult imestan, millega täiesti asjalikult kirjutanud smallisland ja tohoh nii palju dislaike ära on teeninud? 

On ka meil peres väike poiss, kes üle 50 korra lennanuna lennukis superlaps on ja alati ootab, millal jälle "lennukisõitu" saab, kuid selle nimel pidi ema alguses kõvasti vaeva nägema, et rasked kohad muretult mööduksid. 

Kolmikutel on siiski ainult üks ema kaasas, ilmselt jääb kellelegi hoolitust väheks, esimese jonniga ühinevad ülejäänud jne.  Paljud emad ei suudagi last lennukis maha rahustada ja tegevusi leida, mitmikute puhul on see tõenäosus veelgi suurem, kuivõrd harva sünnivad nad keisrita, mis jätab lapse varasele arengule oma jälje.

Lapsega või lastega reisimisel tuleks suuta isiklik ego kõrvale lükata ja esitada endale vaid üks küsimus: Mida see lapsele pakub?

Ma oma titeeast reisimisi ei mäleta, autot me peres tollal polnud ja tõenäoliselt veeti siis mingi ühistranspordiga kuhugi kaasa. Ma ei oska öelda, mida ma sest sain või mitte, küllap ta üks piin oli. Mäletan aga aegu 5-7 eluaastani ja seda iseloomustab ammendavalt väljend: vastik-vastik-vastik. Ei mingit lõbu, ainult üks piin ja viletsus. Isegi maale vanaema juurde 2-tunnine rongisõit tähendas lõputuna näivat õudust. Ja ma vist ikka vingusin kah omajagu.

Mõne üksiku jäätisega või karusellitiiruga ei õnnestu last ära osta, kui selle lõbu eest lasub lapsel kohustus pikki kilomeetreid vanema sabas mööda surmigavaid muuseume vms lohiseda, transpordivahendis ahistavat tunnet kogeda. Mis nullib kogu hetkelise rõõmu hoobilt ja meelde jääb vaid ebameeldivam osa. Reisimine hakkas mingit huvi pakkuma alles 8-9 aastaselt. Esimesed vanemateta matkad ja ekskursioonid 12-aastaselt omavanuste seltskonnas, täitsa põnev oli juba. Lapsega lastereisile, mitte laps kaasa täiskasvanute reisile, nii lihtne see ongi.

Reisile minnes peaks ju seltskonna komplekteerima võimalikult sarnaste huvidega indiviididest, seda teab ometi iga matka- või reisikorraldaja. Isegi iga täiskasvanu ei sobi teisega, rääkimata lastest. Kes soovib kultuuri, kes huvitub arhitektuurist, kes ihaleb ürgloodust, kes  otsib reisilt lõbu ja meelelahutust. Erinevate huvidega inimesed ühes pundis tähendab varem või hiljem lahkarvamusi ja vältimatuid tülisid. Laps on ka inimene, ei maksaks vast lapse huvidest üle sõita, eriti kui tegu veel oma lapsega/lastega.

Ma oma pere järelkasvust võin veel öelda, et mõni talus autosõitu enamvähem, teiste jaoks oli isegi Tallinn-Pärnu ots liiga pikk. Põhiküsimused peale esimest 30 minutit vanusest olenemata (2-16a): "Kas me juba kohale ei hakka jõudma?", "Kas läheb veel kaua?" jne. Lõpuks muutus sõit ka endale ebameeldivaks kohustuseks. Esimesed vabatahtlikud reisid tegid need lapsed 18+ vanuses, kus virisemine asendus huviga. Nüüd reisivad nad kõik ja on ise juba lapsevanemad. Neistki osad veavad omi tittesid kaasa. Ei tea, pole kaasas käinud (erinevad huvid), pole kõrvalt näinud, kuidas nende tited seal end tunnevad või mida näiteks Colosseumist arvavad, ju siis neile sobib nii. Või ehk nad vähemalt arvavad teadvat, ma loodan. Millegipärast minu autos needsamad tited väga rahulikuna ei püsi ja kohalikud sõidud planeeritakse hoolega tittede lõunauinaku ajale. Kas pikal reisil sellest piisab?

Nagu täiskasvanud, on ka lapsed erinevate huvidega ja taluvuspiiridega. Alustada oleks vast sobiv oma lapsepõlve meenutamisega. Eeldades, et käbi ei kuku kännust kaugele, nagu ma ka oma pere eri põlvkondade näitel võin kinnitada. Mõeldes tagasi neile aegadele, mis meeldis, mis mitte. Kui reisimine ei meeldi mürsikule, miks peaks titele meeldima? Vastus võib juba selles peituda ja polegi vaja võhivõõraste nõu küsida, mida, nagu me siin juba veendusime, leidub seinast-seina ja küsija pole sest tõenäoliselt targemaks saanudki.

Mul lapsi ei ole, nii et ilmselt ei tohiks ma sellest teemas väga sõna võtta ja ega mul teemaalgatajale asjalikku nõu isiklikust praktikast pakkuda polegi. Aga kuna see arutelu siin läks (väike)lastega reisimisele laiemalt, panen ka mõned read kirja. Ma isiklikult ei ole laias plaanis üldse (väike)laste fänn ja võimalusel väga pikka aega beebidega ei veeda , kui nad just ei maga vms :) 

Aga. Esiteks, lastega inimestel on kõik täpselt samasugused õigused puhkusele sõita, teha seda lennuki, laeva või bussiga. Kui see kedagi nii väga häirib, peaks ilmselt ise mõtlema muu alternatiivse variandi peale. Miks peaks (väike)lapse vanem loksuma kuhugi autotripile, kui ta tahaks tegelikult kiirelt lennukiga kohale jõuda?

Kohe mainin, et lendamiskogemust on mul alates umbes 7. eluaastast ja ainuüksi eelmisel aastal tegin ma ca 110 lendu. Ühtegi charter-lendu viimaste aastate jooksul ei teinud, seega ilmselt võib laste kontsentratsioon ja lastega samale lennukile ja laste lähedusse sattumise tõenäosus on minu lendudel olla väiksem.

Eelmise aasta 100+ lendudest meenub hetkel ainult mingi paar korda, kus väikesed lapsed karjusid. Natuke rohkem meenuvad veidi suuremad pägarikud (pakun, et nii 4-8 vms), kes minu taga istuma sattusid ja seljatuge aktiivselt jalgadega peksid või midagi muud säärast tegid. Aga tervikuna ei oska ma välja tuua isegi eelmisest aastast ühtegi olukorda, kus mu "reis oleks rikutud, sest lennukis olid lapsed". Kindlasti on olnud olukordi, kus see laste kisa käis ikka kõvasti närvidele, aga statistiliselt olen tunduvalt sagedamini olnud ärritunud 1) jalad väga laiali ajavate meesterahvaste peale (manspreading); 2) kõvasti ülelõhnastatud naisterahvaste peale (vast ka meesterahvad, aga naisi rohkem) ; 3) lärmakate ja ringi kooberdavate seltskondade peale (need, kes omavahel üle mitme rea räägivad, koguaeg edasi-tagasi kõnnivad jt) ja 4) muidu väga ebameeldivalt lõhnavate tüüpide peale (alkohais, vastik suitsuhais jms).

Seega minu meelest väited stiilis, et lastega reisivad vanemad on kogu ülejäänud lennukitäie rahva nuhtlus, ei pea kohe kuidagi paika. Minu meelest võiksid ka manspreading´ut harrastavad meesterahvad näiteks hoopis kodus diivanil istuda ja no ülelõhnastatud ja muidu ebameeldivalt lõhnav rahvas tuleks üldse lennukis keelata, sest need rikuvad minu lennukogemust väga.

Kahjuks mul pole võimalik endale eralennukit rentida (ja no see pole ka keskkonnasõbralik) ning pean lennukis, nagu ka igal pool mujal avalikes kohtades taluma ka neid inimesi, keda ideaalis võiksin mitte kunagi kohata.

See, kas lennureisile minek on lapsele hea, peaks jääma selle lapse vanemate ja vajadusel ka arsti otsutada. Mina oma ignorantsis hetkel ei kujuta ette, kuidas inimesed üldse saavad väikeste lastega hakkama, eriti kui neid on mitu tükki korraga. Kõrvalt vaadates tundub mulle kogu see laste kasvatamine üks uskumatult kangelaslik tegevus :) Küll aga usun, et lapsi kasvatavad inimesed (eriti kui neid lapsi on mitu) väärivad igati võimalust puhata ja reisida ja ka lennukiga kuhugi sõita, kui nad seda soovivad ja see lastele vastunäidustatud ei ole. Muidu tekib naljakas olukord - ühelt poolt rõhutatakse, et iive peaks tõusma ja lapsi peaks saama (mh räägitakse lastetusmaksust ja ma ei tea, millest veel), siis aga soovitakse need vanemad ja lapsed endast kuhugi võimalikult kaugele peita - käigu ainult lastekohvikus ja puhkusele ärgu sõitku (või noh, äärmisel juhul isikliku autoga, üldsusest eemaldatuna). Kindlasti on vanemaid, kes ei soovigi oma närvikava säästmiseks lastega kuhugi sõita või lennukiga lennata. Aga kui vanemad soovivad proovida, siis minu meelest ei ole õige rääkida sellest, kuidas nad mõeldes teistele kaasreisijatele peaksid lendamisest loobuma.

Kuna minule suures kontsentratsioonis lapsed üldjuhul huvi ei paku, siis ma tavaliselt väldin populaarseid perekuurorte, charter-lende, lastele suunatud atraktsioone jne. Keda lapsed lennukis eriti häirivad, peaks ehk ise otsustama privaatse transpordivahendi kasuks.

Lastega reisivatele vanematele aga jaksu!

Tere

Nagu näha tõstatas teema palju arutelu, mida ma siia otsima tulingi. 

Kahju et foorumites alati leidub inimesi, ked näiliselt hakkavad küsijat "tampima", kuid eks see ongi foorumite ilu ja võlu. 

Suur suur aitäh asjalikele vastajatele, oleme enda jaoks pildi selgemaks saanud. 

Kui lähme reisile, siis kindlsti jagan seda kogemust siin, aga kui jääme koduseks, siis pole mida jagada.

Eks see suuresti oleneb vanema(te)st ja lapsest/lastest. Häirib siis, kui lapsevanem tantrumit löövat last põhimõtteliselt ignoreerib või by default eeldatakse eelisõigust ja paremat kohtlemist kõiges.

Endal on olnud selline kogemus, kus lennukis istus minu ees naine umbes 3-aastase lapsega, kel ühel hetkel näis igav olevat ja ta hakkas nihverdama ja virisema, kuni nägi kahe pingi vahelt ühte tädi (mind). Eks ma äratasin oma naha- ja juustevärvi tõttu rohkem tähelepanu ka, aga igal juhul läks lapsel huvitavaks. Siis meenus mulle, et mul on kotis paberit ja paar värvilist tintenpeni ning andsin ühe lapsele, mis tal silmad särama lõi. Seepeale aga keeras ema ringi ja käratas mulle üle istme: "Ma üritan teda magama panna!" Vabandust. Igatahes ma enam ei julge võõraid lapsi lõbustada, rahustada või nende tähelepanu mujale tõmmata :)

Üldiselt on tõdesid nii palju, et kõigil on õigus. Nii sellel, kes vanemate kallal näägutab, kui vanematel kes sellest aru ei saa.  Kuidagi peab ikkagi hakkama saama ja üksteisega arvestades lendama. Mulle siin Trip.ee-s keegi soovitas kõrvaklappe. Ostsin endale siis aktiivsed mürasummutavad klapid, absoluutne vaikus välisest mürast. Jube vinge. Muidugi jalaga selga peksva lapse puhul see ei aita, aga enamuse probleemist lahendab.

Jaa, kõrvaklapid/-tropid on /pöial-püsti märk/!

Alustaks sellest, miks on vaja lennata? Kui selleks on tungiv vajadus, no siis tuleb lennata ja teha kõik, et see (traumeeriv kogemus) võimalikult vähese traumaga üle elada.
Kui eesmärgiks on puhkus, lõbu, meelelahutus, siis milleks end petta - kes seal reisil puhkab? Miks petta iseend ja traumeerida lapsi, teha kulutusi.
Ma ei suuda välja mõelda ühtki põhjust, miks lastele oleks vajalik lennata. D-vitamiini andsin mina oma lastele lusikaga.
Kui on nii suur vajadus minna, ehk leiaks mooduse lapsed siiski siia jätta? Ootaka vajadusel niikaua, kuni hoidjad nendega siin hakkama saaks? Jah, tuuakse vabanduseks, et meil kõigil ei ole neid võimalusi ja hoidjaid võtta, aga see on ju ka üks argumentidest, miks mitte minna?

Positiivne on aga see, et te vähemalt uurite. Viimati lennates istus minu ees pere ühe lapsega, kes oli täielikult ette valmistumata jonniks. Kui laps õhkutõusul valudes karjuma hakkas, üritati teda vaid lühikest aega lohutada. Siis vist tekkis hirm ja/või häbi kaasreisijate ees ja hakati lapsega riidlema, talle lutti suhu suruma ja jõuga vaigistama. Vaat see oli juba piin - vaadata last piinlemas, mitte lennu, vaid oma vanemate tegevuse tõttu.

Vaga meeldib Jaanuse jutu viimane löik ja kahjuks on tulnud ka mul kogeda neid pisilaste jonnimist,valu käes nutmist,karjumist,kriiskamist...kahjuks ! M ei saa aru,miks need emmed ei hooli teistest reisijatest,ikkagi 200 inimest lennukis!

Kiidan takka nii lastetu Tipi kui ka lapsega Haaletaja kogemustele ja eks osadele veel. Lendu häirivaid lapsi kohtan väga harva. 100 lendu aastas kokku ei tule, aga enamasti jääb lendude arv kuhugi 40-50 ümber. Ja natukenegi häirivat last kohtab aastas vast 1-2 lennul. Jällegi kasuks see, et tšarterlennuga vabatahtlikult ei lenda ja seega juhtub seda vaid kord viie aasta jooksul või nii. Samuti ei satu tihti otselennule mõnda puhkusesihtkohta, Kanaaridele jms viivatele odavlendudele jne.

Arvan, et paljuski on asi ikka kinni (just) vanemate iseloomus, harituses, laste kasvatuses jne. Ja sellist kahtlasemat seltskonda tavalistele Tallinnast väljuvatele liinilendudele eriti palju ei satu. Koolivaheaja alguses-lõpus, nädalavahetustel jne on ka Tallinnast väljuval Lufthansa lennul kümneid lapsi, aga need potensiaalsed häiringut tekitavad pered lähevad varahommikusest turvakontrollist enamasti tšarterlennu väravasse. Ja nii ta ongi. Teades, mis elu tšartelennul käib, eelistaksin oma lastega vajadusel mõnda ümberistumisega lendu, sest muidu peaks poole lennust tegelema sellega, et selgitada lastele, miks see laps seal nii käitub ja miks need vanemad naa käituvad selle lapsega ja miks need purjus mehed lõugavad ja ei lase teistel rahus olla.

Mul on ka tuttavaid muidu normaalseid peresid, kelle lastega koos ma poleks nõus ilma tungiva vajaduseta lennukisse minema. Aga neil on ka enamasti hoopis teine arusaam ideaalsest puhkuse sihtkohast.

Aastakümnete pikkuse lennukogemuse järgi tundub olevat üsna lihtne häirivatest kaasreisijatest eemale hoida ja kui nende lemmiksihtkohad sinu omadega ei klapi ka, siis on enamik muredest lahendatud.

Miks lastega lennatakse, reistakse jne on ka vist iga aastane lemmikteema. Jällegi, mul on häid sõpru, kes vihkavad lendamist ja üldse reisimist. 30 km kuhugi maale tallu on ka täiskasvanud inimesele täielik piin ja seda suudab kompenseerida vaid mõte mõnusast saunaõhtust või juba autos avatud alkoholi pudel. Kui ta peaks üksi lastega kuhugi Kreetale vm lendama, siis see oleks ka laste jaoks täielik piin, sest negatiivselt meelestatud isaga mitu tundi lennukis istumine tooks lõpuks ikka mingi jama.

Aga inimesed on erinevad. Lapsena meie peres autot polnud, aga suvised sõidud bussi või rongiga Pärnusse, Tallinna jm olid pikalt oodatud. Vanaema juurde maale oli tüütu sõita, sest seal polnud piisavalt põnev ja huvitav. Aga mujale, andke aga minna. Välismaale sain esimest korda vist 12 aastaselt (sest piirid läksid alles siis lahti) ja sealt edasi olin nõus ükskõik kui pikalt bussis vm istuma, et reisida saaks.

See kogemus ja emotsioonid olid piisavad, et oma lastega varakult võimaluste avanedes reisima hakata. Kui noorim laps sai üheseks, läks reisimine lahti ja traditsiooniline paari nädalane reis on kõigile pikalt oodatud. Kolmest lapsest ükski pole lennukis nõmetsenud ega karjunud, võimalikud vanusega seotud jonnid said paari lausega lahendatud, sest lennuk pole see koht, kus jonniga teisi häirida jne. (Vahemärkusena. Lukus kõrva pärast nuttev laps tegelikult ei jonni. Jonn ja nutt valu pärast on ikka väga erinevad asjad.) Normaalse kasvatusega tavaline laps on  täiesti inimlik tegelane ja väga lahe reisikaaslane. Ja neid emotsioone ja mälestusi on aastatega kõigile kogunenud.

Kuna laste vanemad ei viitsi nädalaid rannas vedeleda, siis on esimesest pooleldi puhkusereisist saanud rahuliku tempoga ringreisid (lennukiga kohale ja autoga edasi), mille jooksul jääb ka vabu päevi mere ääres vm. Loomulikult ei pea keegi ka sunniviisiliselt kõiki muuseumeid ja kirikuid läbi käima. Majutus on enamasti majades ja korterites ning linnapäeval saavad soovijad elamises mõnuga oma mängud üles ehitada. Mõnes kirikus või mošees ja muuseumis vm tuleb reisi jooksul ikka ära käia, et veidi kohalikust kultuurist vm aimu saada. Tundub, et see ka sobib ja tekib pidevalt uusi huvitavaid võrdlusmomente erinevate kultuuride kohta. Matkadest jm vabas õhus tegemistest siiski üldiselt kõrvale hoida ei saa, aga sellega ollakse juba ammu ka Eestis harjutud.

Praeguseks on lastel vanust piisavalt, et soovi korral jääda Eestisse tšillima, aga seni pole keegi selleks tõsist soovi avaldanud.

Kui hiljem selgub, et nad on tegelikult saanud lendamisest ja reisimisest seni hästi varjatud trauma, siis saavad nad hiljem ülejäänud elu rahulikult võtta, aga samas on saanud veidi laiema silmaringi. Kui trauma ikka välja ei löö, siis on vähemalt saadud reisipisik, mis jätkab tegutsemist ja edasise elu mõjutamist.

jaanusm ja bosser võiks seletada, kuidas on minu laps süüdi selles, kui kellegi teise lapsele ei meeldi reisida?

Minu laps naudib reisimist, ei karju, tal ei ole paha ja talle väga meeldib. Kõik reisid võtame ette koos ja naudime koos ja ta väga ootab järgmist reisi. Tema jaoks ei ole lennureis kuidagi traumeeriv kogemus! 

Miks on vaja lennata? Sest see on transpordiviis, millega saab soovitud sihtkohta. Jaanusm, mine äkki ise autoga, kui sulle ei meeldi lennata? Minu laps ei ole kindlasti sinu lendamist seganud, seega kui sul on endal dilemma, palun reisi autoga ;)

Laps areneb ja õpib reisil. Kui mina naudin reisi ja laps naudib reisi, miks peaksin talle seda keelama? 

Mõneldele täiskavanutele ei sobi reisimine. Võib-olla ka mõnedele lastele ei sobi. See ei tähenda, et kõik täiskavanud või kõik lapsed oleksid samasugused. 

Jaanusm'ile ka vastuseks eelnevale küsimusele, et jah minu meelest on suhteliselt sama reisida kas üksinda ühe lapsega (nagu mina teen tihti) või kolmekesi kolme lapsega, juhul kui kolm inimest saavad võrdselt hästi hakkama igaüks selle lapsega, kelle eest nad parasjagu vastutavad. See oleneb konkreetsest perest, aga tänapäeval tõesti ei ole nii, et ainult ema saab lastega hakkama. Miks mitte, üks laps ema süles reas 3, teine laps isa süles reas 15 ja kolmas laps reas 25 vanaema süles. Ja ongi kolm täiskasvanut, kolm last. Tõenäoliselt isegi teised reisijad ei pane tähele, et beebid ka pardal, sest lapsed lihtsalt magavad lennu maha.

Meil on kaksikud tüdrukud. Otsustasime kohe ära, et ilma mõjuva põhjuseta me elus kannapööret ei tee ja kodus passima ei hakka. Juba kuu vanusena sõitsid nad autoga kaasa. Meil on maakodu Põlvas ja nädalavahetustel käisime alati seal. Lapsed harjusid sõiduga ilusti ja enamasti põõnasid. Tihti on just see mure, et kõik lapsed ei talu autosõitu. Vanaema juubelil käisid, kui olid 4 kuud vanad. Sellistel üritustel käime matkabussiga, sest seal on kõik vajalik alati kaasas. Soe vesi pesemiseks, külmik toidule.

Esimesel eluaastal oli neil kõige kaugem ots Soomes oma bussiga. Samuti said käidud kõik sünnipäevad ja külaskäigud. 

Järgmisel suvel olid nad 1,5 aastat vanad ja suvise reisi otsustasime teha ainult kaks nädalat, et vaadata, kuidas neile sobib. Naise sõbranna tuli ka meiega kaasa. Kõik sujus vägagi hästi. Ma ei saa küll öelda, et me poleks puhata saanud. Kõik planeeritud kohad ja vaatamisväärsused nägime ära. Loomulikult oli palju kitsendusi aga ei midagi enamat, kui kodus nendega toimetamine. Põhiline, et lapsel oleks midagi teha. Istusid täitsa ilusti oma turvatoolis ja laual oli paberid, pliiatsid, läppar multikatega. Bussis saab rahulikult ringi liikuda ja mänguasju mahub ka kaasa.

Järgmisel suvel reisime ka ainult matkabussiga. Siis juba kolm nädalat. Esimene pikem lend tuli alles 4,5 aastasena Sitsiiliasse. Aga juba nendestki reisidest mäletavad lapsed üksjagu. Kui võtad pildid välja, siis mäletavad päris palju. Seega ma pole nõus, et huvi tekkib alles hiljem. Meil oli selleks hetkeks juba seis, et piisas ainult küsida, kas lähme ja kohe läks kilkamiseks. Reisidel oli neil piisavalt tegevust ja alati arvestasime laste huvidega. Paar tundi sõitu, siis pool tundi mänguväljakut ja jälle edasi. Tempo oli küll aeglane aga puhkus polegi tormamiseks. Aga lapsed ja ka täiskasvanud ongi erinevad. see mis sobib ühele, ei sobi jälle teisele.

 Kolmikutega on kindlasti rohkem tegemist. Päris korralik elutempo võib olla nendega. Me igaks juhuks väga väikestele lende ei planeerinud. Olgugi, et tundus ahvatlev, kuna beebile eraldi piletit ostma ei pea. Määravaks sai ka siin eespool väljatoodud varustuse nimekiri, mida tuleks siis kaasas vedada. Matkabussiga on see kõik oluliselt lihtsam. Kuna meil seda muud reisimist oli niigi piisavalt, siis lennud lihtsalt lükkusid edasi. Mööda Euroopat on piisavalt vaatamist. 

 Äkki oleks teilgi mõtekas alustada mingi lühema reisiga. Saan aru, et siiani pole vist nendega kusagil käinud. Saaksite teada, kuidas nad reisimist üleüldse taluvad. Matkabuss oleks lausa ideaalne ja kohe ei pea kaugele sõitma. Julgeks selliseks natuke kaugemaks sihtkohaks pakkuda Berliini lähedal olevat Tropical Islandi. Soe õhk, liivarand, beebidele mõeldud ala, kus vett minimaalselt ja vesi sobivalt soe. Loomulikult sobib ka natuke suurem pereauto ja mina üritaks kaasa leida kolmanda täiskasvanu. Lennureisil on just õhkutõus ja maandumine lapsele pahad, sest õhurõhk muutub. Meil on selleks kaasas pulgakommid. Kui lennuk võtab suuna stardirajale või hakkab maanduma, siis lapsele pulgakomm pihku. Pidev neelatamine aitab kõige paremini. Samuti peab kaasas olema see, mida laps armastab. Olgu see paber-pliiats, mingid mäguasjad või arvuti lemmikmultikatega või veel midagi muud. Kui on põnev, siis ei tule muu jonn meeldegi.

Vatse - sinu kirjeldus on igati korrektne ja õige, aga ma kahtlen, et 8-kuused lapsed "reisipisiku" saavad.
Ma leian, et alla 5-aastaste laste kaasa võtmine ei anna lapsele mitte mingit elamust, pisikut ega kogemust. See on puhtalt vanemate otsus, soov, tahtmine.

Hääletaja - olen näinud lapsi, kes väga varajases nooruses ujumist naudivad. 2-3 aastasena ujuvad nagu pingviinid. Minule oli ka üle 20-sena pea vee alla panemine katsumus. Tahtsin sii oma lapse ka veega sõbraks teha ja juba esimestel sünnikuudel käisime spetsiaalses ujumisgrupis. Mida ma sealt õppisin oli see, et mõni laps ongi pingviiniks sündinud ja teine jääbki pea vee alla panemist kartma. No ei saa minu lastest veesõpra, nagu ka minust ei saanud. Täpselt sama on lendamisega. Ma täitsa usun, et Sa saad oma lapse lendamisega kenasti hakkama, ei häiri ja ka lapsel on kõik korras. Aga ma ei arva, et selle kogemuse põhjalt peaks valjult ja selgelt kuulutama "suruge kõik oma lapsed vee alla, minu lapsele ju meeldib, peab järelikult ka neile meeldima. Ja kui keegi siin ujulas tahab selle üleskutse peale last kaitsta ja uppumissurmast päästa, siis on tegu lihtsalt kitsarinnalise lapsevaenlasega".

Eks iga lapsevanem teab ise oma laste eripärasid ja harjumusi. Aga lennureisijana on kõige hullem see kui mõni laps vahetpidamata karjub. Ehk siis, mõelge teiste lennureisijate peale ja kui tekib kahtlusi, siis minge autoga või oodake veel laste kasvamist.