Kõige odavam mobiiltelefon koos sim kaardiga.

Siis tracki kus tahad.

Kui just pagasist pihta ei panda enne.

Aga on ka olemas erinevaid spetsiaalseid trackimise lahendusi, mis paraku kõik töötavad samal põhimõttel nagu mobiil.

Ilma SIM kaardita lahendust, mis kellegi teise telefoni kasutab, ma pigem ei kasutaks.

Tile sobib Androidile, kasutan seda ka ise. See otsib kõiki läheduses olevaid Bluetooth seadmeid ja tänu sellele näed äpis selle asukohta.

Tasuta versioonil on piiratud võimalused, aga põhifunktsioon toimib.

GPS tracker (jälitusseade) on selle asja nimi. Müüakse kõikjal, on pisemaid, suuremaid, magnetkinnitusega jne. Saab libistada lapse taskusse, kinnitada koera kaelarihma külge, jalgrattale, poetada autosse, käekotti, kohvrisse, kasutada võtmehoidjana, mida iganes. Vajab oma sim kaarti, aku kestab töörežiimis 4-7 päeva. Olenevalt mudelist maksab 10-100 eurot. Jälgimine käib üle interneti, telefoni või arvuti op-süsteem, millisega internetti minna, ei oma tähtsust.

Siin on hea teada, et igasugune juhtmeta side (sealhulgas GPS positsioneerimine, bluetooth, wifi jms.) on oma füüsikaliselt olemuselt erinevatel sagedustel / lainepikkustel toimiv raadioside koos oma piirangute ja puudustega.

GPS positsioneerimine üldiselt siseruumides ei tööta ja metallkerega lennuk on väga hea raadiovarjestusega keskkond (Faraday puur). Reisijatesalongis saavad mobiilid välise võrguga ühenduse peamiselt tänu akendele aga kuskil lastiruumis või veel eraldi metallkonteineris asuvas pagasis on "raadiovaikus" pea-aegu täielik.
Seega vaid üle mobiilivõrgu toimiva GPS trackeri kasutamisel tuleb eelkõige loota, et seade jõuab fikseerida oma gps asukoha selle lühikese ajavahemiku jooksul, millal pagasit käruga üle lennuvälja lennuki juurest tavaliselt lennujaama keldris olevasse pagasikäitlusesse lohistatakse.

GPS ei ole mitte ainus asukohamääramise tehnoloogia, mõnedest neist koos eeliste ja puudustega on juttu siin.
Ka nutitelefonid kombineerivad telefoni asukoha määrates tihti kokku mitu erinevat meetodit -- eelis on see, et nii Google kui Apple koguvad läbi Android ja IoS seadmete pidevalt ka taustainfot eelkõige wifi võrkude asukohtade kohta. Selleks, et nutitelefon suudaks oma asukohta ilma GPS-ta üsna täpselt tuvastada, piisab, kui ta läheduses on mõni WiFi võrk. Telefon ei pea WiFi võrku kasutama, piisab kui telefon suudab näha WiFi tunnust. Ülejäänud pusle panevad Apple ja Google oma süsteemides ise kokku.

Bluetooth on eraldi teema -- bluetoothil on väga piiratud leviala, st. edastatav signaal on väga nõrk -- kui see nii ei oleks, segaksid erinevad seadmed üksteist massiivselt ja igasugune mõistlik andmeedastus oleks võimatu. Bluetoothil põhinev asukohamääramine toimib nii, et otsija seade (telefon) lihtsalt kuulab oma ümbruses toimuvat ja kui leiab otsitava bluetooth seadme, siis annab sellest teada. Põhimõtteliselt sedasi toimis ka koroonaäpp Hoia.

Apple AirTag toimib samuti blutoothi abil kuid n.ö. leviala suurendamiseks suudab otsitav seade oma asukohta edastada mitte ainult otse otsija seadme bluetooth ühenduse kaudu vaid kasutada suvalist läheduses viibivat Apple telefoni (eeldusel, et sel on bluetooth ja andmeside sisse lülitatud) ja seeläbi edastada oma asukohta pea-aegu geograafiliste piiranguteta.

Pikk jutt lühidalt -- kui miskit seadet hangid, siis vaata enne hankimist järgi, milleks ta mõeldud on ja kuidas töötab. Seade, mis leiab meetrise täpsusega üles metsa jooksma läinud koera, ei pruugi olla kuigi võimekas pagasi leidmisel ning ka vastupidi. Ja nagu ikka -- selliseid asukoha tuvastamise jublunne leiab internetist tuhandeid kuid kõike seda, mis kirjas Aliexpressi tootekirjelduses või odava Hiina nänni karbi peal ei ole mõtet väga tõsiselt võtta.

Kuidas see SIM kaardiga asi lennuohutusega suhtestuks? Miks tuleb kõik mobiiltelefonid lennuks välja lülitada? Olen näinud, kuidas mitmed reisijad julmalt ignoreerivad lennusaatjate palvet. Viimati julgesin paluda Barcelona lennul enda kõrval istuval naisel järgida lennusaatja tehtud korraldust. Kus siis läks stseeniks! Kuulsin, et olen loll ja tema ise töötavatki lennunduse alal ja mis see minu asi on. Kui ütlesin, et anname olukorra lahendada lennusaatjale, siis tõmbas tagasi. Võib-olla tõesti polegi mingit erilist ohtu, kui telefonid lennul sees on, aga mine tea. Miks see turvanõue siis endiselt jõus on?

Lennunduses on kuuldavasti vaid üks asi absoluutselt kindel -- ükski lennuk ei jää taevasse. Ainult et mõned tulevad maa peale tagasi suurema pauguga kui teised.

Usutavasti lähtutakse lennuohutuses põhimõttest, et kõik teadaolevad riskid tuleb maandada, seega stardi ja maandumise ajal ei lubata igaks juhuks mobiilseadmeid kasutada.

Samas olukord täna on oluliselt teistsugune kui aastaid ja aastakümneid tagasi -- usutavasti arvestavad kõik sellega, et isegi kui näiliselt on mobiilseadmed välja lülitatud, siis võib nii mõnigi reisija tahtmatult olla unustanud kas äraantavasse või ka salongipagasisse töötava tahvelarvuti, e-lugeri või kasvõi WiFi taskuruuteri. Nutikellad on tänapäeval samuti levinud, vaevalt enamusele meist tuleb lennukis pähe aktiivset bluetooth ühendust (ja vahest ka eraldi SIM kaarti ja Wifi ühendust) omavat käekella stardi ja maandumise ajal välja lülitada. Lisaks paljud inimesed ei oskagi seda teha isegi kui sooviksid.

Mitmel pool on olnud juttu, et tegelikult ei kujuta lennukis olevad mobiilsideseadmed ka lendavale lennukile enam ammu ohtu kuid samas pole ilmselt leitud ka põhjust reegleid muuta.

Ja last-not-least -- suure tõenäosusega 10 km kõrgusel lendavas lennukis maapealse mobiilivõrguga korralikku ühendust ei saa. Esiteks on tugijaamade antennid suunatud mitte taevasse vaid piki maapinda ja teiseks ei suuda ~1000 km/h lendavas lennukis asuv mobiilseade ka levi olemasolul tõenäoliselt luua korralikku ühendust maapealsete tugijaamadega. Seadme tugijaama registreerimine ning tugijaama vahetus on mobiilivõrgus eraldi taustal toimuv protseduur, mille alustab alati seade, mitte tugijaam ja mis võtab alati mingi kindla aja. Suurel kiirusel liikuvas lennukis asuva seadme suhtes võivad tugijaamad vahetuda nii kiiresti, et seade ei jõua pea ühegiga neist korrektset ühendust luua ja sedasi tekitatakse vaid võrgus häireid.

Minul kui rumalal inimesel on küsimus, milleks see vajalik on, et oma pagasit träkkida? Kui pagas kuskilt maha jääb või valesse kohta saadetakse, siis kadunud pagasi letis (või siis ise äpis/arvutis) seda sündmust registreerides antakse tracking number millega saad ju jälgida kus pagas on. Ega ta seetõttu kiiremini kohale ei jõua kui teda online näed...

Ja see, et ta päris ära kaob on suht vähe tõenäoline, kunagi suusad näiteks jõudsid nädal hiljem ja jube kahju oli, sest ma juba mõtetes olin arvestanud uue varustuse ostmisega lennufirma kulul:)

@ovrat Kui näed, et kohver pole sinuga samasse sihtkohta jõudnud, siis pole vaja paar tundi ootusrikka näoga lindi juures passida, vaid saab avalduse ära teha ning omi asju minna ajama.

Mitte küll väga levinud, aga on olnud juhtumeid, kus pagas, mis lennufirma sõnul hilinenud/kadunud, on müstilisel kombel jõudnud kellegi elamisse.

No ma ei tea - mis see ajaline võit siis oleks, kui näed trackeri kaudu asukoha enne ära kui pagasilint tööle läheb? Schengeni riikides ja suures lennujaamas ehk tunnike (arvestades, et ei seal ei pea läbima passikontrolli), 3-ndates riikides suurtes lennujaamades jõuad reeglina pagasilindi juurde samal ajal kui pagas juba keerleb lindil. B777-300 puupüsti täis lennuki korral on vähem kui tunniga lint tühi (olen saanud DXB-s viimaste hulgas pagasi lindilt).

Ju ma olen siis nii rumal, aga tundub vägagi pseudoprobleemina. Lufthansa saadab näiteks SMS ja e-kirja, kui pagas maha jääb ja see sõnum on juba maandudes olemas. Tallinnas olen saabudes eelnevate lühikeste connectionite puhul kohe pagasiletti jalutanud ja palunud vaadata kus on. Kui seal järjekorda just pole (tavaliselt mitte, järjekord tekib siis kui lint tühjaks saab) siis on lahkelt vaadatud ja ka juhuseid olnud kus eelmisse kohta jäi ja saab kohe vormistama hakata.

Kui nii hull olukord, et tunnike lööb jalust maha, siis on võimalus ka käsipagasiga reisida:)

Pagasi kaotsimineku riski maandamiseks ongi reisikindlustused ja lennufirma vastutus - reeglina on asjade vanuse ja majandusliku poole suhe sellisel juhul üldiselt positiivne (kui just mingit miljoneid maksvat haruldast kunstiteost pagasisse ei pane).

Mis kellelegi sobib, keegi ei sunni kedagi trackerit kasutama.

Tunnike ei pruugi jalust maha lüüa, aga kui on selge, et pole vaja seda tunnikest passida, siis on see tunnike kokku hoitud. Proovi Heathrow T5, viimane kord läks kakspool tundi, enne kui esimene kott lindile jõudis.

Paljud imestavad vajaduse üle, aga no minu pagas jäigi kunagi ühel reisil lõplikult kadunuks. Oleks olnud täitsa tore kui see tracker oleks olnud olemas :)

Minul on Samsungi telefoni tõttu Samsung SmartTag 2. Tellisin Saksa Amazonist, sest sealt oli kõige soodsam tellida. Võid ka hinnavaatlusest üle kontrollida. Asukoha täpsuse osas jääb see Apple AirTagist tiba maha, aga kui soovid teada, kas sinu pagas asub sinuga samas ruumis, siis selleks kõlbab küll. SmartTag on väga väike, aku kestab kaua (laadisin enda seadet kaks kuud tagasi ja aku pole siiani tühjaks saanud), suhtluseks kasutab Bluetoothi. Telefonist saadetud käskluse abil saad SmartTagi ka helisema panna, lähedal olles muudab leidmise lihtsamaks. Tracker enda peal on ka nupp, sellele vajutades saad telefoni üles leida (hakkab häält tegema). Asukohainfo saatmise kohta ütleb wikipedia, et : The SmartThings Find Network allows Galaxy devices that have opted in, don't have airplane mode or data saver mode on, and are in Bluetooth range to anonymously send the location of the tracker to the owner. It all happens in the background, and anonymously, so it updates seamlessly.

Seega, kui sa kavatsed reisida riigis, kus Samsung on populaarne, siis sul ei teki trackeri asukoha tuvastamisega probleeme. USAs on Apple'i seadmeid oluliselt rohkem ja seal võib trackeri asukoha määramine natuke keerukam olla. Euroopas ja Aasias reisides pole ilmselt muret.

SIMiga lahenduse korral peab sul vastavas riigis ka roaming olema. Ning selline roaming, mis ei vaja eraldi mingi veebilehe peal aktiveerimist, nagu Elisa väljaspool EU-d.

Mul jäi kord marsruudil Tallinn - Helsingi - London - Sao Paulo pagas maha Helsingisse. Seda näitas ka AirTag.

Et mul oli eraldi piletil Sao Paulost edasilend üsna pea pärast saabumist, uurisin Londonis Latami esindajalt, kuidas pagasiga saab. Alguses arvas ta, et pagas on ilusti Londonisse jõudnud ja ärgu ma muretsegu. AirTagi infot ta ei uskunud.

Siis hakkas AirTag näitama, et pagas on Madriidis. Latami esindaja kinnitas, et see on võimatu, kuna pagas ei saavat ilma reisijata liikuda.

Oletasin siis ise lennugraafikute põhjal, et napi ümberistumisaja tõttu Helsingis jäi pagas maha, aga pandi veidi hilisemale Madridi lennule ja sealt edasi Sao Paulosse ja peaks jõudma minuga samal ajal (mu Londoni ümberistumine oli üsna pikk).

Sao Paulos näitas AirTag saabunud pagasi asukoha lindi täpsusega. Jõudsin kenasti koos pagasiga järgmisele lennule, bussile, paadile - ja väikesele saarele varustusega, mille asendamine pagasikindlustuse eest kiiresti oleks vôimatu.

Eks ma siis elan rumalana edasi: ) - ükski "träkkerifänn" pole mulle suutnud selgitada selle mõtekust. Ilmselt on selle äraantavas pagasis lennutamine ka teatud liiki keelatud tegevus, kuna seade sisaldab akut.

Ja ülalpool toodud väide, et pagas jõuab kuhugi kolmandasse koju - ei kujuta küll ette, et keegi läheks träkkeri andmete põhjal seda välja nõutama. Ilmselgelt sellisel viisil leitud pagasi "koju toomine" on pagana kallis lõbu ja seda ei kompenseeri ei lennufirma, ega kindlustus. Träkkerist oled ka ilma igaljuhul.

Olen juba nii vana inimene küll, et lähtun põhimõttest - "vähem asjatut mõtlemist/muretsemist - rahulikum uni" ja et probleemidega tuleb tegeleda nende tõstatumise järjekorras, mitte neid juba eos välja mõelda. Aga kõik inimesed ei olegi ühetaolised...