Olen naine. Nooremana sai mitu korda aastas üksinda linnatrippe tehtud. Meeldisid muuseumid, ooperietendused, jalutasin parkides. Sai rahulikukt šopata :D

Üksi reisides oled 100% oma aja perenaine, kulged oma tempos, ei pea kellegagi arvestama. Need on "plussid"

Kõige suurem miinus on üksi õhtust süüa. Siis küll igatsen kedagi, kellega päeva muljeid jagada ja pikk mõnus söömaaeg teha.

Üksi reisides on mul miskipärast pagas 2x väiksem kui kellegagi koos minnes :D

Üksi minnes on eelnev kodutöö ka kuidagi lihtsam - hotelli valin sellise, nagu mulle parasjagu meeldib. Kontserdi/etenduse sellise, nagu mulle meeldib. Vastutus ka nagu väiksem - ei pea muretsema, kas kaaslasele see või teine meeldib

Praegu, 60+ tuleb üks reis aastas üksi.

Samas, kui reisil seltskonda tahta, siis üksi ei jää kunagi. Ikka leiab kellegi samasuguse üksiku või ka seltskonna, kellega jutustada.

Turvalisuse pärast ei karda, aga ekstreemsusi ei otsi ka. Kindlasti on riike, kuhu üksi ei läheks.

Selle üksinda reisimisega on nii, et täitsa vahva! Ei oska öelda, kas üksinda minema sunnib suurem reisikihk … võibolla, sest ega ju tea mõõta teiste reisivajadust ja siis enda omaga võrrelda .. aga üksinda reisides on muud eelised. Näiteks puudub igasugune vastutus teiste ees- ei pea muretsema et iga jumala reisikaaslase vajadused saaks rahuldatud, ei pea muretsema, et keegi läheb paanikasse, kui reis esialgse ajakavaga nihkesse satub või mõni ekskursioon asendub teisega. Ehk ei pea mitte kellegi teise meeleolude pärast muretsema ja enda omadega saab peaaegu hakkama :) Siis üksinda reisides tulevad ellu uued ja põnevad tuttavad/sõbrad. Või vastupidi- kui pole tunne õige, siis võib südame rahuga olla vait ja mossis ja mitte kellegagi rääkida :D Üksinda reisimine on kohustuste vaba ja päris puhkus!

Reisin sageli üksi, sest pere ja sõpradega ajagraafikute klapitamine on keeruline, eriti kui aasta puhkusegraafikud tuleb paika panna enne lennufirmade sooduspakkumisi :) Meestel on üksinda reisimisel kindlasti turvalisuse osas eeliseid, naisi aitab põhjalik ja allikakriitiline kodutöö. Ja kui on suur soov reisida, näiteks teha ootamatu soodukaga pikk mõnus nädalavahetus, siis ei saa seda ju reisikaaslase puudumise pärast ometi ära jätta.

Plusspoole peal on see, et ei pea teistega arvestama, lähed sinna, kuhu tuju tuleb ja sööd, millal tahad ja mida tahad. Miinuspoolele jääb lisaks turvalisusele ka üksinda söömine ja iseendaga muljetamine, autorendi kulud maksad ise, ööbimine on kallim. Kahju, et viimase hetke pakettreise ei saa osta ühele, vaid ainult kahele inimesele.

Reisin tihti üksinda juba nullindate algusest. Pole olulisi probleeme üldiselt olnud. Arvan, et kui ise olla rahulik ja mitte provotseerida, tülinorida ja kohalike tavasid räigelt eirata ei juhtu midagi halba. Neid reegleid rikkudes võib ka Tallinna kesklinnas "vastu vahtimist saada" ei pea kodust kaugele minemagi:) Ja nagu mainiti teed mida tahad ja millal tahad. See vabadus on ka tore vahetevahel.

Ei oska meeste eest arvata, sest olen naine :) Aga inimesed on üldse erinevad, mõni armastab rutiini, teine kannatab selle all. Reisimine ise on aga paraku sõltuvusttekitav, kui juba maitse suhu saad.

Üksi on tegelikult palju huvitavam ja arendavam reisida. Sain sellest just viimase reisi järel selgust. Mind viidi, toodi, toideti ja ümmardati, mul oli suurepärane autojuht, tänu kellele nägin palju rohkem linnu, kui üksi oleksin näinud. Aga ma tõesti lõpuks igatsesin oma rongijaamu, kiirronge ja veidi logisevaid kohalikke ronge, üksinda hulkumisi, suhtlemist kohaliku floora ja faunaga; iseenda ja uue linna esmakohtumist, kuidas see mulle meeldib ja mõjub; oma peaga otsustamist. Seda vabadust on ikka väga raske käest ära anda. Tundsin lõpuks, et see reis läks natuke minust mööda ega arendanud nii, nagu üksi reisides. Proovin seda järgmisel korral tasakaalustada ja ise rohkem hulkuma minna :)

Ahjah, väldin igasuguseid tuure ja ekskursioone, grupireise ja reisikorraldajaid.

Ma pole pikemal reisil veel üksi käinud, aga töö tõttu ja niisamagi 2-4 päevaseid küll palju tehtud. Väga mõnus. Tänapäeval on reisimine nii lihtsaks ka tehtud, et ei pea ekspert enam olema või reisibüroode peale ainult lootma. Saab põhjaliku eeluuringu Kõige kohta ette ära teha. Siis tuleb ehk vähem ebameeldivaid üllatusi ja rohkem kindlustunnet värsketele (üksinda)reisijatele.

Täitsa esimese ''üksi'' reisi tegin Portosse 20 aastaselt nii, et sõbranna liitus paariks päevaks teisest riigist. Sain nii üksi seigelda pool aega, koos ja hiljem jälle omaette. Hea üleminek ja veendusin, et polegi hirmus ja raske.

Arvan, et 2+ nädalast ei viitsiks täitsa üksi.

Tean üksikseiklejatest nii naisi, kui mehi. Aga peredega minejate puhul tihti naised, kes reisile minekut välja pakuvad. :)

Olen oma elu jooksul käinud aind 3x reisil (kõik korrad Hispaanias). Esimesel ja viimasel korral käisin Hispaanias olles ka kontserdil ♡ Esimest korda käies olin 5 päeva, teisel korral nädala, viimasel korral (nov-dets 2024) olin lausa 2,5 nädalat (majutus tasuta, viimased 2 ööd viibisin aind hotellis, makstes selle eest suts alla 100€) :D

Kõik korrad reisisin üksinda (viimasel korral muidugi oli nii, et läksin ja naasesin üksi, aga seal olles oli mul hea seltskond :) )

Hei!

Mul on u 50/50 seis. Üksi on väga tore reisida. Põhjuseks sageli teiste väga erinevad soovid minu omadest. Minu reisisihtkohad ja nõudmised reisil erinevad väga palju teiste omadest. Ja ma enda eelistustega ikka suures vähemuses. Ei ole ka nii rikas, et minna teistega ja siis pärast sinna, kuhu päriselt tahan ja teha, mida päriselt teha tahan.

Ja ka ühise aja leidmine on takistus sageli. Kuna töötan õpetajana, siis on väga kindlad ajad, millal on üldse võimalik end vabaks võtta ja reisida. Ja teiste graafikud ei ühti minu omaga.

Olen ka loomult pigem selline avastaja, paljud sõbrad-tuttavad tahavad turvalist basseini serval istumist.

Aga üksi reisimine on mõnus. Üks mees-sõber küsis kunagi, kui üksi Itaaliasse läksin, kas mul ei ole kahju, et ei saa oma emotsioone kellegagi jagada reisil. Ja siis ma mõtlesin, et ma hea meelega elan neid ise läbi, et ega see vahetu jagamine väga ei muuda midagi. Aga ma selline iseendasse vaatav isend niigi.

Võib-olla mehed leiavad pigem ühise keele reisiplaanide tegemisel. Kusjuures minu mitte-üksi-reisid on pigem meeste seltskonnas ja möödunud väga muhedalt ja üksmeeles. Naiste seltskonnaga on ikka selliseid erimeelsusi ette tulnud.

Olen käinud 13x Hispaania palverännuteedel: mehega, sõbraga, sõbrannaga, väikese seltskonnaga ja korra üksinda. Üksinda käidud matk oli kõige toredam, tõesti saad teha oma tahtmist. Sealsetel teedel on ka alati kaasrändureid, kes meelsasti juttu ajavad. Kord jaanuaris olin 3 nädalat Maltal kliimapaguluses, siis ootasin küll lõpus koju naasmist. Ma ei oleks noorena tahtnud üksi käia, aga aastate lisandudes (76) meeldib enam. Ei ole palju võimalust, abikaasa tahab ka reisida ja tema juba üksi ei lähe. Aga siin teemas võiksid ju mehed ka avada oma südant?

Huvitav, kas sellist statistikat ka on, kui naised on varmamad reisile üksinda minema, siis millised on meeste ja naiste vahelised eelistatumad riigid.

Kas naised Prantsusmaa, Inglismaa jne.

Mehed aga Aasia, Ahvenamaa jne.

Minul on päris kindlasti oma kohad, kuhu naine kindlasti kaasa ei tule (wrc, kalapüügi reisid , jahile erinevates riikides).

Samuti käib naine nädalalõppudel erinevates riikides mõne sõbrannaga, mis mind üldse ei kutsu.

Kui ikka minnakse sõbrannale nädala lõpuks Amsterdami külla, siis mida ma vaene mees seal teen.

Mees. Üksi üldiselt ei reisi. Tavaliselt ikka sõbraga või sõpradega. Paar korda on juhtunud nii, et sõber on varem koju läinud, siis olen 2-3 päeva lisaks üksi olnud samas kohas reisil.

Üksi reisimise miinus on tõesti see, et ei saa kogemusi vahetada, arvamust küsida, muljetada. Teiseks on see, et ööbimiskulud ja autorent läheb kallimaks, seltskonnaga saab neid kulusid jagada.

Reisin üksi, perega, seltskonnaga. Üksi on kõige vabam ja lihtsam. Üksi käin tavaliselt mingites suuremates linnades. Ei PEA ajakavast kinni hoidma - kui ei taha, ei tee; ei pea kaaslase virinat kuulama (köök väike, toit ei maitse, nõme koht, miks me kauemaks ei jää, miks me siin ööbime, ilm ei meeldi, nägu ei meeldi, muuseum ei meeldi jne jne). Ei pea kellegi järel ootama, kedagi äraeksinut otsima, tõlkima, teiste tegevuste pärast vabandama.

Üksi reisides liigun seljakotiga, perega pean pagasipileti võtma. Üksi reisides maksan ühe eest, perega kõigi eest. Vastutan ainult iseenda tegude ja tegematajätmiste eest.

Ainsa miinusena tooks ehk tõesti õhtusöök restoranis üksinda. Olen palunud panna end akna alla, et saaks tänavamelu jälgida. Samas, naljakas kogemus Veneetsiast, kus hotellis õhtust süües ütlesin kelnerile, et võtan veinipudeli tuppa kaasa ja ta pakkus, et ta võib lisaks veinipudeli viimisele ka muud meelelahutust pakkuda. :D

Mina tegin oma esimese nn solo female reisi vist 16-aastaselt millenniumivahetuse paiku, kui sõitsin bussiga Saksamaale kirjasõbrale külla. Pärast keskkooli veetsin mitu aastat välismaal, kusjuures 1,5 kuud sellest olin seljakotirändur Lõuna-Ameerikas. Ikka üksi.

Hiljem on väga-väga palju üksi reisitud. Eks põhjuseid ole mitu. Pole reisikaaslast võtta, aga reisikihk on suur. Ei viitsi kellegagi plaane ühildada, sest mõni tahab ainult rannas lebada, teine ainult matkata, muuseume väisata vms, mulle meeldib aga vaheldus. Hiljem, juba emaks saades, on üksinda reisid olnud tänuväärt võimalus astuda välja argipäevast, kus peab hoolitsema eelkõige teiste heaolu eest. Viimastel üksinda tehtud reisidel olengi nautinud seda, et kui tahan, torman muuseumist muuseumisse, aga kui tahan, tõmban lõunast programmile joone alla, ostan head-paremat hotellituppa kaasa ning vaatan seriaale vms.

Ohtlikke olukordi on aeg-ajalt ikka ette tulnud, aga mitte ainult üksinda reisides. Kõige ebameeldivam seik juhtus kunagi Indias, millest ei päästnud ka meessoost saatja olemasolu. Üldiselt, kui käituda mõistlikult - käia väljas eelkõige valgel ajal ja hoiduda teada-tuntud ohtlikest piirkondadest, peaks kõik hästi minema.

Olen naine 30ndates, pigem ettevaatlikuma reisistiiliga ja ei reisi ülitihti. Kuid minagi olen mõned korrad üksi reisile sattunud ja kindlasti lähen elus veel. Nt paegu väikese beebi emana unistan vahel sellest, et kui temast paari aasta pärast raatsin pikemalt eemal olla, teen ühe üksi reisi, kus ei pea kellegagi arvestama ja teen täpselt, mis ise tahan.

Kellegagi koos reisida on ka tore, aga üksi on teistmoodi tore. Mõlemal reisistiilil on oma eelised. Oma tutvusringkonnas olen üksi reisimisega pigem erand, aga nende väheste hulgas, kes on üksi käinud, on enamus naised.