Hundikoopa külastamist olen pikalt mõelnud. Augusti lõpus sai see teaoks tehtud.

Põhja-Poolas Mansuuria järvede piirkonnas asuvad Hitleri punkri varemed. Toona kutsuti seda piirkonda Ida-Preisimaaks Nime Hundikoobas (Wolfsschanze) on vist enamus kuulnud.. Kogu Wikipedia artiklit http://en.wikipedia.org/wiki/Wolf%27s_Lair ei hakka ümber jutustama. Augusti lõpus sai siis ise kohal käidud. Lähim suurem linn kaardil on Gyzycko järvede vahel. Edasi tuli sõita Ketrzyni linna poole ja sealt Gierlozi. Selle tee ääres oli juba mitmemeetrine Wolfsschanze reklaam koos suunava viidaga näha. Viimased kilomeetrid on tee päris kitsas. Viimane suur viit on vahetult enne parklat. Maksime pileti eest 40 zlotti (10.- EUR). 10 auto ja 15 inimese eest. Kohe parklas tuli meie juurde pensionäri eas meesterahvas ja tegi juttu, kas giidi ei tahaks. Põhjendas ilusti, et igal pool on betoon ja varemed ja oleks hea selgitavat infot teada. Tema teenus maksis 60 zlotti ehk siis 15.- EUR. Leidsime, et selle raha eest võib ju proovida küll. Tagantjärgi võib öelda, et 500% õige otsus. Vana oskas suht hästi vene keelt ja peale tema pidi veel 2-3 giidi olema, kes vene keeles räägivad. Rääkis küll aktsendiga aga 99% oli kõik selgelt arusaadav. Rääkis ajalugu, näitas oma kausta vahelt pilte, mis olid küll kahjuks koopiast tehtud 30-s koopia aga asi seegi. Giidi nimi on Rostislav Grõgortšõk. Mobiili nr.+48 660 095 983. Kogu kompleks ehitati just Venemaaga sõjapidamise juhtimiseks. Koht valiti hoolikalt asustusest ja suurtest teedest eemale. Ehitati saladuskatte all ja et kohalikke eemale hoida, räägiti keemiatehase ehitamisest ja võimalikust lekkest. See toimis. Kogu ala oli jagatud kolmeks tsooniks. Kõige keskel oli 1 tsoon, kus elas Hitler, tema lähimad kaaskondlased, kasiinod, saunad, stenografistide maja. Tsoonis 2 elas umbes 2000 inimest. Valvesõdurid ja teenindav personal. Välimine, ehk kolmas tsoon, oli miiniväli. Seda välja puhastati pärast sõda aastaid, sest miinid oli puukastides, klaaspurkides ja otsimine käis ainult traatvardaga torkimise teel. Kõik punkrid koosnesid välimisest punkrist ja sisemisest punkrist. Mõlema seinad olid 8 meetrit raudbetooni ja lagi veelgi paksem. Hitleri punkrit ehitati tööd katkestamata poolteist kuud ühtejutti. Selleks palgatud töölistele maksti tollases rahas väga heldelt, et nad suu kinni hoiaksid. Suht lühikese aja jooksul oleks nad saanud endale osta tutika Volkari põrnika. Punkrite vahel olevad teed olid kaetud maskeerimisvõrguga, mis riputati trossidega puude vahele. Sügisel takerdusid sinna lehed ja neile omakorda talvel lumi. Õhust polnud näha muud, kui kilomeetrite kaupa soist metsa. Mõne puu küljes on isegi näha tollased trossijupid. Punkrite lamedad katused istutati täis puid ja põõsaid. Hoonete vahel jooksid kaablitunnelid, mille õhutamiseks kasutatud korsten on pooleldi veel alles. Imestama pani, kui hästi olid säilinud punkri katusele ronimiseks mõeldud jämedast rauast redelid. Vaatamata ajale ei olnud erilist roostetust. Siin tehti ka Hitlerile atendaat, milles ta eriti viga ei saanud. 2 päeva hiljem tehtud fotol jätab ta hüvasti külas käinud Mussoliniga ja käepigistuseks kasutab siiski vasakut kätt. Kui Punaarmee 1944 lähenes, otsustas Hitler kogu kompleksi õhku lasta, et see ei sattuks vaenlase kätte. Ainuüksi Hitleri enda punkrisse pandi 10 tonni lõhkeainet. Kuna lõhkeainet polnud piisavalt, siis paljud punkrid on pooleldi õhitud ja Bormanni (võin ka kasutaja nimega eksida) omal lendas ainult 1 sein minema ning punker vajus natuke lääbakile. Terveks jäänud küljel on ilusti säilinud fragmendid mitmekambrilisest metallustega turvatud läbipääsusüsteemist koos seinte sees olevate rääkimistorudega. Seal sai ka katusele ronida. Katusel on seniitkahuri alus ja prozektori kinnitused täiesti olemas. Kasiino hoonel näiteks põles ära ainult sisutus, seinad ja lagi jäid püsti. Samuti jäid terveks veel paar vähemtähtsat ehitist, mida pärast sõda kasutati ladudena. Kogu meie ringkäik piirdus ainult 1 tsooniga ja giid rääkis iga punkri juures selle omanikust ja kasutusest. Siis saime rahulikult terveksjäänud koridorides käia, ringi vaadata, pilte teha. Mõnel pool sai ikka päris maa all käidud. Kaasas olid meil LED taskulambid ja ka korralik Makita drelliakuga lamp. See oli prozektori eest. Siis edasi järgmiste varemete juurde. Kokku oli meie ringkäik tervelt 2 tundi. Ilmselt pole mingi probleem seal kompleksis terve päev ära kulutada, kui lausa igale poole ronida. Kes tahab olustikku täiega sisse elada, saab kohapeal hotellis magada.