Panen siia kirja meie pere Costa Rica reisi muljed. Costa Rica kohta siit foorumist otsides väga palju infot ei leidnud, nii et äkki on kunagi tulevikus kellegile abiks.
Costa Ricas olime kokku 13 päeva, ehk siis kaks viimast veebruarikuu nädalat. Kuna elame Prantsusmaal ja siin pole koolivaheaja välisel ajal reisimine lubatud, siis pidi reis mahtuma kahe koolivaheaja nädala sisse. Lapsed on vanuses 11 ja 13.
Alguses Costa Rica kohta infot lugedes oli väga raske valikut teha, mida võtta ja mida jätta, sest teha ja vaadata on seal palju, kuigi riik ise on väike. Lõpuks otsustasime käia keskel ning Vaikse ookeani rannikul.
Olles esimese öö lennujaama lähedal hotellis mööda saatnud, saime kohe hommikul kätte oma rendiauto ning asusime La Fortuna poole teele. Soovitan väga auto rentida, sest nii on võimalik paremini aega planeerida ning mitte ühistrantspordist sõltuda. Autorent on Costa Ricas suhteliselt kallis, 12 päeva koos täiskindlustusega maksis natuke üle 800 euro ning autoks oli Ssangyong Korando. Auto rentimiseks kasutasime kohalikku firmat Wild Rider (neil olid tripadvisoris väga head soovitused) ja jäime nii auto kui firmaga väga rahule. Teed on Cost Ricas kitsad, kuid muidu normaalses korras, kiirusepiirangud on 40/60/80 km/h.
La Fortuna asub looduslikult väga ilusas kohas, Arenali vulkaani jalamil. Linn ise on suhteliselt turistikas, sest La Fortunat peetakse üheks Costa Rica seiklusturismi keskuseks. Meie majutus oli linnast ca 20 km väljas, Chachagua Rainforest Ecolodge - hotell keset vihmametsa. Väga mugavad bangalod terrassiga, palju loomi-linde, rahu ja vaikus. Kuigi veebruar on kuiv hooaeg, saime siiski iga päev ka natukene vihma, tavaliselt sadas öösel päris kõvasti ja üks päev oli ka päris vihmane. Chachagua hotelli ümbruses on ka mitu matkarada, kus me ka matkamas käisime. La Fortuna ümbruses tegime järgmist:
- giidiga paadisõit Penas Blancas jõel (ca 45 USD/in), korraldajaks Anywhere. Väga hästi korraldatud ning väga huvitav, nägime palju loomi ja linde (möiraahvid, capuchine ahvid, nahkhiired, coati, tuukanid, iguaanid, kingfishers jne), mille kohta giid oskas põnevalt rääkida. Kujutas endast rahulikult aerutades kummipaadiga mööda jõge kulgemist.
- Arenal 1968 volcano lava trails matkarada (17 USD/in, lapsed alla 11 tasuta). Tegime 7 km pikkuse ringi, rada on hästi märgistatud, kuid kuna oli just vihma sadanud, siis üpris mudane. Vahepeal oli ronimist päris palju, aga vaated olid ilusad.
- Tabacon Thermal Waters kuumaveeallikad (ca 45 USD/in, lastel natuke odavam, sisaldas lõunasööki). Tabacon Spa on naturaalse jõe kallastele ehitatud Spa. Tavalisi basseine on kolm, ülejäänud on astmeliselt alla voolav jõgi, kuhu on siis väiksed basseinikesed loodud. Vesi on 38 kraadi soe. Soovitan kindlasti veejalanõusid, sest jõepõhi on ebaühtlane ja kohati libe. Pärast paari tundi seal vees ligunemist on nahk imepehme.
- Rainforest Chocolate tour (27 USD/in, lapsed alla 11 tasuta). Töötavas kakao- ja shokolaadifarmis tuur, etappide viisi oli näha (ja saime kõike ka maitsta), kuidas kakaopuu viljast shokolaad saab.
Oleksime väga tahtnud käia ka Hanging Bridges rippsildadega matkarajal, aga tugeva vihma tõttu tegime plaanid ümber.
La Fortunas on palju söögikohti, meie einestasime enamasti kohalikes väikestes kohvikutes ehk sodades. Päevapraad ehk casado maksis ca 10 USD.
La Fortunast edasi sõitsime linna nimega Jaco, mis asus juba Vaikse ookeani Rannikul. Jacos ööbisime hotellis nimega Pumilio, mis jääb küll linnast umbes 2 km kaugusele, aga hotell ise oli väga mõnus - looduses, 10 tuba, kõigis tubades väliköögiga terrass, mõnus bassein ja väga hea hommikusöök.
Jaco ise on surfarite linnake. Leidsime sealt peatänavalt ka baari, kus ukse kõrval oli väljas Eesti lipp, baarmeni sõnul on baari omanikud eestlased.
Vaikse ookeani ääres on kliima oluliselt kuumem ja kuivem, kui sisemaal. La Fortuna 28 kraadist oli Jacosse jõudes saanud 38. Samuti polnud loodusel enam seda vihmametsale omast lopsakat rohelust. Jaco lähedal asub Carara rahvuspark, kus tegime koos giidiga 10-kilomeetrise matka. Oli huvitav ja hariv, saime teada palju kohaliku looduse kohta. Rahvuspargi sissepääs on 10 USD/in, giiditeenus 80 USD.
Sõitsime ka niisama Jaco ümbruses ringi, käisime kuulsas surfirannas Playa Hermosal, kalurikülas Tarcoles'is vaatasime, kuidas kalurid hommikul merelt tulevad.
Jacost edasi sõitsime linna nimega Manuel Antonio, kus asub ka Costa Rica kuulsaim Manuel Antonio rahvuspark. Oöbisime hotellis nimega Villas Lirio, väha hea hinna-kvaliteedi suhe, hotelli lähedal oli mitmeid söögikohti ja poode. Manuel Antonio rand on väga ilus, aga kõige ilusam rand, kus me käisime oli Jaco ja Manuel Antonio vahel juhuslikul peatusel avastatud inimtühi Playa Bejuco. Suur osa teest Jaco ja Manuel Antonio vahel oli mõlemalt poolt ääristatud õlipalmide istandustega. Nagu meie rahvuspargi giid meile rääkis, siis õlipalmide istandused röövivad paljudelt Corta Rica loomadelt nende loomuliku elukeskkonna ning paljud enne tavalised loomad on selle tõttu muutunud haruldasteks. Kurb!
Manuel Antonio rahvuspark (15 USD in, lapsed alla 11 tasuta) on väga turistikas. Kes tahab rahvaste horde vältida (nagu meie), võiks valida kõrvalisemad matkarajad, sest giidiga grupid teevad ainult ühe keskmise ringi. Kõrvalteedel on palju vaiksem ja rahulikum. Loomi nägime tõesti palju - hirvi, laiskloomi, capuchine ahve, pesukarusid, aguutisid, sipelgasööjat (anteater)... Käisime läbi enamuse matkaradadest ja kilomeetreid tuli kokku umbes 12. Vett kulus väga palju, sest ilm oli tõesti palav.
Manuel Antoniost umbes 35 km kaugusel asub ka üks Costa Rica kuulsamaid koski, Nauyaca waterfall (15 USD/in). Kohast, kuhu auto parkida on koseni 4 km matkata. Kosk ise on kahe tasandiline, üleval saab ainult vaatamas käia, aga alumisel tasandil ka ujuda (veejalanõud soovitatud). Meie meelest oli kosk seda 8 km matka igati väärt.
Viimase päeva oma reisist veetsime San Joses. San Jose erilist muljet ei jätnud - liiklus oli kohutav, linn ise suht räpane ja peatänaval kohatud politseinik soovitas mul kuldketi kaelast ära võtta, sest muidu võin varsti sellest ilma olla. Ainuke huvitav koht oli Mercado Central kaetud turg, kus me kohalikku tänavatoitu proovisime.
Kokkuvõttes meeldis Costa Rica meile kõigile väga. Oleme sellesed suhteliselt rahulikult reisijad, matkapäevad vahelduvad basseini ääres või rannas vedelemisega. Meile meeldib väga looduses matkata, süüa kohalikku toitu ning suurtele ketihotellidele eelistame väikeseid kohalikke kohti. Meile tundus Costa Rica turvaline, kohalikud sõbralikud. Hinnatase on Aasiaga võrreldes päris kõrge, sest Ameerika turiste on väga palju.
Ma arvan, et ta mõtleb ikkagi tavalisi pesukarusid. Need on Manuel Antonios olemas (olen neid ise ka seal näinud/pildistanud) ning ninakaruga on neid loomi keeruline segamini ajada.
Tavalisi pesukarusid nägime jah Manuel Antonios. Ninakaru õnnestus samuti näha, paadimatkal La Fortuna lähedal.
Me käisime märtsis Costa Rical (12 päeva, 2 täiskasvanut ja 2,5 aastane laps) ja tundub, et meil enamvähem sama marsruut olnud. Alguses tundus, et mis see siis ära ei ole, nii väike riik, jõuame igale poole, aga tegelikkuses pannes google mapsi neid marsruute sisse, sai üsna pea selgeks et me peame ikka millestki loobuma, kuna 5 -6 tundi järjest autos istuda ei tundunud nagu plaan meile. Tegime südame kõvaks ja otsustasime et Kariibi mere poolne külg jääb meie plaanidest välja. Lugedes erinevatest reisifoorumitest nõuandeid, jätsime me San Jose täiesti vahele. Sõitsime kohe lennujaamast Poas vulkaani juurde, kus olime 1 öö ning hommikul vara läksime siis vulkaani kraatrit vaatama. Lugesime, et kraatrit õnnestub näha vaid vara hommikul, peale lõunat kattub see pilvedega. Nooh, läks nii, et hommikul kell 8 oli ta juba ilusti pilve sees ja meil jäi üle vaid seda suurt pilve imetleda ja oma kujutlusvõimet kasutada :)
Sealt sõitsime meiegi La Fortunasse, kus löbisime 10 min autosõidu kaugusel linna keskusest ühes korteris. Aias jazucci ja bassein, mis sealse kuumuse juures oli lihtsalt asendamatu. Bookingust leiab selle koha San Gabriel apartments nime alt. La Fortunas olime 4 ööd - täiesti piisav et käia ümbruskonnas kõik põnevad ja ilusad kohad läbi. Käisime Arenali rahvuspargis matkal, Hanging bridges rippsildadel (väga ilus park, kus nägime palju linde), Rio Celeste koske vaatamas (see oli ca tunni ajane autosõit La Fortunast ja päris korralik matk, aga wau, kui ilus kosk ja milline türkiissinine vesi, meeletult ilus). Käisime ka Forunata koske vaatamas ning kohe linna ääres oli üks laiskloomade park, seal nägime 4 laisklooma. Hiljem nägime neid ka veel looduses.
La Fortuna lähedal on mitmeid looduslike kuumaveeallikatega spasid. Üks kiidetumaid on Tabacon hotsprings. Sinna läksime ka meie. Seal oli mitmed erinevad paketid, meie võtsime 4 tuinnise külastuse koos lõunasöögiga ja maksime 70 USD nägu. See koht on tõesti vapustavalt ilus. Tore on ka see, et nad müüvad vaid limiteeritud arvu pileteid sinna päevas ning tänu sellele pole koht ülerahvastatud ning saab rahulikult suhteliselt privaatselt seda kogu ilu nautida. Soovitan broneerida kindlasti vähemalt paar päeva ette, sest meie jäime ka tegelikult liiga viimasele minutile ning saime siis alles järgmiseks päevaks kui tegelikult oleksime tahtnud. Mis puudutab aga kuumavee allikaid siis me tegelikult käisime looduslikes kuumaveeallikates iga päev mõnulemas ja seda täiesti tasuta. Enne Tabaconi hotelli on tasuta kuumaveeallikad, maksime vaid paar dollarit parkimise korraldajale. Väga mõnus koht, kus inimesed on kividest ehitanud sellised pisikesed basseinikesed kus saab siis pea 40 kraadises veel mõnuleda. Esimest korda sinna minnes tundus see koht veits selline kõrvaline ja kummaline. Eriti kahtlane oli minna seal ühest tunnelist läbi, mis oli graffititega täis soditud, aga tegelikkuses oli seal täiesti turvaline ja sellest sai meie lemmik koht igaõhtuseks mõnusemiseks. Lapsele ka väga meeldis seal, sai kive ühest kohast teise tõsta, puulehti allavoolu saata ja lõbu oli laialt.
La Fortunast suundusime Monteverdesse, kus me olime 1 öö. See oli selline vahepeatus, et me ei peaks 5 tundi Manuel Antoniosse Vaikse ookeani äärde järjest sõitma. Monteverdes me käisime Moneverde Frog Pondis õhtuse tuuriga konni vaatamas ning hommikul Selvatura pargis. Seal on sarnaseslt La Fortunas asuvale Arenal Hanging Brindges pargile võimsad kõrged rippsillad ägedate vaadetega. Ka seal nägime palju linde. Üleüldine soovitus Costa Ricale reisides oleks see, et võtke kindlasti binokkel kaasa, siis on parem loodust ja linde/loomi vaadata.
Monteverdest suundusime oma viimasesse sihtpunkti Manuel Antoniosse, kus olime 5 ööd. Nagu Kristigi, käisime ka meie Manuel Antonio rahvuspargis nin Nauyaca koske vaatamas. See viimane matk võttis ikka korralikult läbi, 34 kraadi lauspäiekse käes ei olnud ikk akõige meeldivam seda ette võtta, aga seda enam oli preemia kohale jõudes parim, mis olla saab - ma arvan, et see on olndu mu elu kõige mõnusam ja värskendavam ujumine! Super tunne peale sellist matka! Selle kosega on huvitav lugu, et päev varem me tahtsime ka selle kose juurde minna ja vaatasime lonely planetist, et sinna saab ka lühema matkaga kuskilt eemalt. Sõitsime kohale, aga no mitte eühtegi silti, mitte ühtegi inimest. Mina kange Eesti naisena ütlesin oma elukaaslasele, et me ikk apeame sealt järsust teest alla sõitma ja vaatama äkki see on seal all. Kuuleka mehena ei hakanud ta vastu vaidlema kuigi ütles, et tema arvates see hea mõte pole. Lõppes see asi sellega et me enam üles sealt ei saanud oma jõududega. Õnneks tuli just sellel hetkel meiele siis vastu see ainus auto kes sealt selle 2 tunni jooksul sõitis mööda ning organiseeris meile abi. Lõpuks tuligi siis kohalik Mario oma pojaga, kes meie auto sealt mäest üles tõmbasid. Lõpp hea kõik hea. Üldiselt, kui minna kuival perioodil ja mitte selliseid teid ette võtta, nagu meie tegime, siis on need teed läbitavad küll esiveolise autoga (meil oli mitsubishi outlander). La Fortunast Monteverdesse sõit oli ka suht tüütu, sest vahepeal oli tee ikka väga halb, aga midagi ületamatut polnud. 4-veoline oleks ilmselt muidugi parem olnud.
Manuel Antonio piirkonnas soovitan veel minna Uvita beachile, täiesti inimtühi väga ilus rand. Ööbimiskoht oli meil Casa Neldas (Air bnb), mis oli jalutuskäigu kauguses Manuel Antonio keskusest, kuid samas väga vaikses kohas ümbritsetuna loodusest. Omanik Tim oli väga sõbralik ja tore, tuba kõik see mis meil vaja oli, mõnus terrass vaatega vihmametsale, kus õhtul sangriat juua ning lisapunktid saavad tema koerad, kellega meie laps suureks sõbraks sai.
Reisi lõpp läks seoses koroonaga suhteliselt pingeliseks ning meie piletid LOTiga tühistati ära, aga lõpptulemusena läks kõik ilusti, saime kenasti koju ning jäime reisiga väga rahule. Üks selline reis, mille jooksul ei külastanud ühtegi muuseumit ega kirikut, ainult loodus ja matkamine! Ning loodus on Costa Rical tõesti ilus! Eks elu näitab muidugi, aga avastamist jäi seal ikka kõvasti veel, kes teab, äkki kunagi jälle.