Küsin, kas tagasi ka tulete? Kui tõsiselt rääkida, siis selleks, et midagi küsida oleks vaja veidi rohkem informatsiooni. Itaaliast siin teemasid on kuid autoreisist sinna mitte eriti. Seepärast eeldan, et teema huvitab teisigi.

Läheme autoga ümber Itaalia tuurile ja ka Sitsiiliasse 13.septembril. Oleks tore, kui kirjutad, mis Teile Itaalias meeldis ja mis mitte ?

Ja juhul kui keegi tõesti siin küsibki sellise, vabandust, suht ajukääblikliku avasõna peale midagi, nt "kuidas läks", siis ma kujutan ette, et parim vastus on: "teiseks tulin" ! Milleks üldse mingit jama ajada, kui ei soovita midagi avaldada ?!

Ahsoo, nojah, võibolla küll, sellepeale lihtsalt ei tulnud. Et memuaare on niipalju, et ei oska mõtteid koondada ja midagi kirja panna. :) Vabandused teravuse pärast ! :)

Roosisaar elab Itaalias, seega neljakesi sõit oli kindlasti üheotsasõit :) Aga põhimõtteliselt oleks tore küll, kui teema-algataja midagi rohkemat ütleks. Mitu korda ööbisite? Kuidas seda organiseerisite? Kuidas marsruuti valisite ja miks?

Oeh, ma oleks pidanud lisama, et kirjutage sõnumitesse, sest iga päev ma ju ei kontrolli foorumipostitusi, et kas keegi on juba vastanud.

Ma pole päris kindel, mida lugejad soovivad teada, aga üritan vastata olemasolevatele küsimustele nii täpselt kui saan.

Sõitsime marsruuti Itaalia- Eesti- Itaalia. (esimene ots ilma lasteta) Tegemist ei olnud ei tööreisi ega kiiremas korras punktist A punkti B jõudmise eesmärgiga. Vaid näha Eesti ja Itaalia vahel olevaid riike, külastades meile huvit pakkuvaid kohti ning saades kokku sõpradega)

Esimene ots, Itaalia- Eesti, marsruudivaliku põhipunktiks olid: sõber Brno's ja Masuuria järvestik (peamine looduslik vaatamisväärsus) ning Kaunase ja Riia ööelu. Vastavalt sellele ka marsruut. Marsruut: Veneetsia-Brno-Lodz-Olystin-Kaunas-Riia-Tartu (ööbimiskohad) Ööbimine oli nii sõprade juures, couchsurfinguga kui ka hotellis, kokku 5 ööd, juhtides autot vaheldumisi päevasel ajal.

Tagasisõit: Võru - Veneetsia 2700 km 2 täiskasvanut ja 2 alla viieaastast last. Marsruudi valik oli vastavalt meie enda enesetundele (sõitsime kaardiga mitte kepsuga). Ainukesteks pidepunktideks olid sõprade külastamine, Masuuria järvestik ja Auschwitz'i koonduslaagri külastamine. Autot juhtisime vaheldumisi, Peatusime nii tihti, kui selleks vajadust oli, tavaliselt mõnes linnas või rahvuspargis. Ööbimine peamiselt telkides (ööbimine Leedus, Poolas 2x ja Tsehhis 3x). Marsruut - Võru- Aluksne- Rezekne- Daugavpils- Kaunas-Suwalki- Elk-Ostrow Mazowiecka- Lublin-Oswiecim (auschwitz) - Brno-Veneetsia.

Teedest niipalju, et Eesti-Poola vahel oli palju EL teetöid, just piirialadel. Poolas soovitasid kohalikud sõita mööda kõrvalteid, eriti suuremate linnade ümbruses, vältimaks ummikuid ja rekasid. Poolas sõitmine oligi kõige väsitavam, sest veoautosid oli tohtult palju ning nendest möödasõit keeruline tiheda liikluse tõttu. Ja kuna Poola kiirteed pole ka valmis, siis see 140 km/h-lt 70 km/h vaheline mäng oli ka juhtimisel ebameeldiv. Ja veel - kohati rööbastes (veoautode tõttu arvatavasti) olev asfalt.

Austrias soovitan kiirusepiirangutest kinni pidada, eriti kiirteedel, mis läbivad suuremaid linnu - trahvid on suured. (..jah.) Ja nad saadetakse postiga koju. (...jah.)

Minnes oli autos ruumi ning võtsime hääletajaid ka peale.

Autosõidu maksumust (autokulud, teekulud) ma täpselt ei mäleta, aga ta jäi sinna 300 euro kanti (üks ots) Auto on meil gaasi pealt ning gaasi on kõikides riikides olemas,

Reis oli meil väga sujuv ning nagu ma juba ütlesin - täitsa ok! Kui on veel küsimusi, vastaksin neile meeleldi oma postkastist.

Mingit plärtsatust siin polnud - lihtsalt ma ei soovinud reisist liiga üldiselt kirjutada, seega jätsin ruumi täpsustavatele küsimustele.

Ja, jah - ma elan Itaalias.

PS: Itaalias autoga ringi liikumine pole probleem, eriti kiirteedel (maksuline, hind vastavalt läbitud kilomeetritele). Väga väikestes kohtades võib tekkida probleeme auklike või äravajunud teedega. Liiklus on umbes tihtipeale natukene ennem ja pärast kella 8-t. Lõuna ajal 12-13 paiku ning õhtul 17-18 ajal. Olen ka Itaaliale autoga ringi peale teinud (kaks korda) ning pole ühtegi probleemi autoga sõites kohanud.

Loodan, et minu kogemusest oli abi... ja kui tuleb välja, et ei olnud, siis võib selle postituse ära kustutada ju.

Meie autoreis Itaaliasse sai 12 – 28.septembril teoks tehtud ja siin on mõned muljed reisust .

Pikemad peatused marsruudil olid sellistes kohtades: Tallinn – Varssavi vanalinn – Krakov, Wieliczka – Veneetsia – Verona, Parma, Portovenere – Cinque Terre – Pisa, Firenze – Rooma – Vesuuv, Pompei – Amalfi rannik – San Marino – Bibione – Tallinn

Septembrikuisel matkamisel suvise ees olid omad eelised: rahvast vähe, parkimiskohti palju, igasugused hinnad all, ööbimised poolmuidu, samas temperatuurid parajalt kõrged ja vesi soe.

Üks reisu eesmärkidest oli läbikäia Liguuria mere ääres Cinque Terre, viie rannikuäärse küla vaheline tee, mille kohta Itaallased ise on väitnud, et see on nende riigi kõige ilusam matkarada.

Kogu külade vaheline teekond Riomaggiorest kuni põhjapoolseima Monterossoni oleks olnud ligi 11 km pikk. Hetkel oli Riomaggiore – Manarola – Corniglia vaheline lõik suletud ja need esimesed paar küla vaatasime lühidalt üle. Kella üheteistkümne paiku alustasime teekonda Cornigliast Monterossosse. Raja esimese osa, Corniglia – Vernazza vahelise 4 km pikkuse lõigu läbimiseks kulus 2 tundi. Vernazza raudteejaam on ühtlasi turismiinfopunkt, kust sai hea raja kaardi ja hilisemaks tagasisõiduks rongisõiduplaani. Matka teine osa Vernazzast Monterossosse oli 3 km pikk ja seda me kulgesime koos pildistamiste ja vaatamistega 2,5 tundi.

Monterossost tagasisõiduks rongi oodates oli üllatuseks, et need sõidavad seal vasakpoolse liikluse järgi, olime eeldanud vastupidist ja perrooni vahetusega läks kiireks. Corniglia raudteejaamast külla jõudmiseks tuli ülespoole ronida veel ligi 400 trepiastet ja umbes kella seitsme ajal olime tagasi alguspunktis autoparklas.

Hindadest ka: Raja läbimine maksis 7,5 eurot ühe inimese kohta ja auto parkimine 10 eurot päev (või 1,5 eurot/tund), rongipilet pärast tagasi oli paar euri.

La Spezia lähedal Portoveneres on puude ja põõsaste vahel parkimisala, kus oldi ka telkidega. Parkla lõpuosa on eraldatud ainult matkaautodele. Plats asub Via Olivio ja Via Giusepe Garibaldi ringteega ristumise juures. Panen siia selle aadressi, sest kui vaja, siis sealtkandist selliseid platse või kämpinguid eriti palju ei leia.

Kui jalgsimatka kõige kenamaks rannikuks oli Cinque Terre, siis autoga läbimise kauneima koha punktid sai Amalfi rannik. Sõitsime selle rannikutee läbi Salernost Sorrento suunas poolsaare tipuni. Õigem oleks seda teedpidi sõita vastupidi Sorrento poolt Salerno suunas. Siis oleksid vaateplatformid tee paremas servas. Meil tuli vaateplatsidele minekuks pidevalt üle pideva joone vasakule pöörata. Autovaesel septembrikuul polnud see probleem, aga tippaegadel ilmselt oleks küll.

Amalfi ranniku kõige mugavam vees käimise koht oli Maioris, hea parkida ja vesi kõrval. Järgmisena lähenesime veepiirile poolsaare tipu lähedal Capri saare külje all Baia Delle Sirene rannas. Üldiselt on kogu rannik kõrge ja vee äärde eriti ei pääse aga vaated seal sõites seda paremad.

Reisu lõpus sõitsime Veneetsia maakonna ja Aadria mere põhjaranniku teedel ning enne kodu poole sööstmist jäime paariks päevaks kuurortlinna Bibionesse pidama.

Esimest korda kuulen, et Cinque Terre matkarajad oleks tasulised? Ühtegi märki ei näinud... Ise läbisin 2 segmenti (Riomaggiore ja Manarola vahel ning siis Manarola ja Corniglia vahel), õnneks sinine armastuserada oli kinni ja tuli läbida punane rada üle mägede. Riomaggiore ja Manarola vahelise soovituslik aeg tundus olevat 1h, mul läks pildistamispausidega u. 40 minutit. Manarolas tegin u. 1h tunnise peatuse ja siis Manarola-Corniglia peale läks u. 2,5 tundi. Iseenesest rada on tehniliselt lihtne, aga JÄRSK. Allamäge minnes ei ole komistamine hea mõte :-). Aga millised vaated.... juba nende pärast läheks uuesti tagasi.

Cinque Terre rajad on üldiselt tasulised ja neid pileteid müüakse ka kõigis külakestes, kui rajale lähed. Kui rongiga olla, siis Cinque Terre Card tasub kindlasti ära (€7.50, saad radadele tasuta, wifi, rongisõidu, vajadusel ka giidi ja bussid pargi sees).

Oudekki: mina vähemalt nendel punastel matkaradadel (kus alguses lähed mööda püstloodis seina - midagi sarnast Oleviste kiriku tõusule - üles ja pärast siis jälle alla) ei näinud kusagil ega (osanud ka küsida) ühtegi viidet sellele, et need matkarajad oleks tasulised. Sellest lõigust loen välja, et tegutsesin vist ikkagi valge inimese kombel:

As of May 2014, all blue routes were closed which are the coastal walks. However the tourist offices will still sell the 12 Euro hiking and train pass. Unless you plan on spending the entire day on the train between the 5 towns, this is not worth it given the walking routes are closed (NB. the red routes do not require the hiking pass). A 75 minute train ticket is 2.10 Euros, so you are much better off buying a few of these to travel between the towns than the 12 Euro pass.

IMHO punased rajad peaks igale tervele inimesele olema jõukohased ning vaated võiks olla ilusamad. Laskumistel peab olema muidugi ettevaatlik. Jalanõud võiks olla mingid sportlikumad.

Kui näiteks baaslaager satub olema Firenzes (endal oli), siis soovitan kahepäevast retke. Esimene päev sõitsin rongiga Firenzest Riomaggioresse, sealt jalgsi mööda punast rada Corningliasse. Õhtul sõitsin sealt rongiga Rapallosse, kus ööbisin (hotell Cavour, 50 EURi tuba). Järgmine päev kõndisin rahuliku tempoga koos ujumispeatustega (vesi u. 20 kraadi) Portofinosse ning siis sealt bussiga tagasi Rapallosse. Rongisõit Rapallo-La Spezia - Pisa - Firenze kestis u. 3,5 tundi.

Veel natuke Cinque Terrest:

Ega need rajad väga järsud ei ole, rohkem ikka sellisel rahvamatkamise tasemel. Pilt raja profiilist näitab, et kõrgeim punkt jäi meil veepiirist 207 meetri kõrgusele.

Radasi on seal palju aga sellel kõige mereäärsemal ja populaarsemal käimine oli vähemalt nüüd küll raha eest. Cornigliast teele minnes tuleb tuleb mööduda pisikesest putkast, kus müüakse rajapileteid ja samasugust nägime ka pärast Vernazzat, kus lehvitasime juba olemasolevate piletitega.

Raja läbimise ajakuluks oli infoplakatitel hinnatud Corniglia – Vernazza lõigu läbimiseks 1,5 tundi ja Vernazza – Monterosso 2 tundi. Meil läks mõlemaga pisut rohkem.

Ega me käimisega ei kiirustanud ja polnud selleks tahtmistki. Oli seisakuid, pildistamisi, vaatamisi ja üldse kõike ilusat oli seal palju. Kuskil rajal oli eramaja aed, kuhu silt väraval kutsus lahkelt vett jooma. Peremees oli läpakaga aialaua taga ja viipas kõigile sisseastujatele veekraani suunas. Enne Monterossot müüdi läbi võrkaia augu mahla ja morssi – värske ja naturaalne, palavusega treppidel trampimisega kulus hästi ära.

Vahepeal Vernazzast külma õlut joomata edasi minna ei lastud, Monterossos oli esimene asi rätik osta ja merre ujuma minna ning nii see aeg seal läheb ja lõpuks ongi lühikese, mõne kilomeetrise käimise peale terve päev läinud.

Mulle tundus, et Cornigliast Monterosso poole minek, nagu me käisime, oli parem, kui vastupidi. Seda just Monterosso poolse rajaotsa pärast, mis oli teekonna kõige järsem lõik. Seal läheb rada kitsaks ja külla laskumisel tundus, et mugavam on sinna poole minna ja vaadata ülalt alla, kui vastupidi, kitsal ühe inimese laiusel trepil pea kuklas ülesse poole ronida ja rajataskutes teistele teed anda.