Ise küsin-ise vastan. Ehk on kellelgi sellest tulevikus kasu:)

2 naisterahvast otsustasid Jordaaniat avastada autoga. Mõte täitsa töötas ja imepisike valge "Pejo" (kohalik kirjapilt, tegelikult muidugi Peugeot) sõitis truult läbi Ammanist alla mööda Dead Sea highway´d Aqabasse ja sealt tagasi üles mööda King´s highway´d - tehes loomulikult peatusi Wadi Musas, Petras, ristirüütlite lossides ja Rooma impeeriumiaegses linnas Jerash´is. Kütus on meie mõistes soodne - liiter maksis 0.790 dinaari (JOD), mis on ca 0,890 eur. "Pejo" oli ökonoomne ning kütusekulu oli väga mõistlik.

Ammanis maandusime keset ööd - pool 2 öösel. Ammani lennujaam on uus, puhas ja täitsa korralik. Viisa saab piirilt, maksab see 40 JODi (viisa hind on teinud korralikku hüppe - alles ca aasta tagustes postitustes oli see 25 JODi). Kaarditerminalid olid piiriametnikel küll olemas, kuid kõrval ilutses silt, et tasuda saab siiski ainult sularahas. Vaja läks vist ka pilti - tehti ka kohapel, mistõttu ei mäleta, kas piiriametnik mu kaasatoodud versiooni võttis endale või mitte.

Auto sai broneeritud ette Thrifty´lt, broneerisin läbi Car del Mar lehe - neil on pakkumisel ka nn omavastutuse hüvitamise süsteem väikese lisatasu eest ja seega valisime just selle. Ja hinna poolest oli kõige odavam ka (9 päeva maksis 364 eur + 36 eur lisajuht). GPSi laenutus oleks maksnud 60 euri ja GPSi ei saanud ette broneerida, mistõttu otsustasin võtta kaasa enda GPS ja ostsin sellele Lähis-Ida kaardid (NB! sain kaardid 76 euroga Garmini Tšiili saidilt, Euroopa saidil oli 105 eur ja USA saidil 95 eur!). GPS oli vähemalt meie jaoks väga vajalik. Suurematel teedel saab küll hakkama ilusti kailma, aga linnas hotelli otsimine oleks olnud võimatu.

Auto kätte saanud, suundusime Madabasse - sõit oli vist miski 30-40 minutit. Maanteel oli mitu mahasõitu ja lõiku kinni, ehitavad uut teede võrgustikku. Madabas ööbisime Deluxe Rooms nimelises kohas (B&B) - väga korralik ja puhas koht. Kahene tuba maksis üheks ööks 25 JODi. Omanik oli ülimalt tore vanem härra, kes oli väga abivalmis ja jagas rohkelt infot - ning valmistas meile ülimaitsvat hommikusööki:)

Madaba on tore kohake - samas tõdesime lõpuks, et väga hea oli seda alguses üle vaadata, sest järgnevate paikadega võrreldes muljed oluliselt tuhmusid. Madaba´d kutsutakse mosaiikide linnaks - tõesti, seal on ilusaid mosaiike. Aga olles näinud Umm ar-Rasas´e mosaiike, ütleks, et Madaba omad pole midagi erilist. Madabas on väga suur kristlaste kogukond ning sellest tulenevalt ka alkoholipoed pea iga nurga peal. Üldiselt aga huvitav rahulik koht - sai vaadatud Rooma aegseid mosaiike ja veidi varemeid, kirikuid ja niisama tänavaelu. Inimesed on ülimalt sõbralikud ja abivalmid - eeldasime pigem, et jordaanlased on kinnised, kuid tegelikult on nad ülimalt avatud ja toredad inimesed.

Madabast käisime ka Surnumere ääres. Valisime Amman Beach´i - sissepääs oli 20 JODi. Olema soli kõik vajalik - riietusruumid, basseinid, restoranid, duššid ja loomulikult rand ise. Tõsi, päevitamisega seal pigem ei tegeletud - Surnumere olemus selleks just väga ei kutsunud. Aga hulpida ja tsillida Surnumeres on väga vahva. Äge kogemus. Samas üle 1-2 päeva poleks seal midagi teha olnud:)

Dead Sea highway viib Ammanist / Surnumere äärest alla Aqabasse - mööda Surnumere rannikut ning hiljem sisuliselt läbi kõrbe. Teel ei ole põhimõtteliselt söögikohti - üksnes mõned kohalikud snäki- ja teekohad. Aga vaated olid ilusad.

Aqaba jättis meid mõlemat täiesti ükskõikseks. Suur turiste täis linn. Ööbisime Golden Rose hotellis - väga hea koht, hinna ja kvaliteedi suhe ülimalt paigas (30 JOD kahene tuba / öö). Kuigi algselt oli mul plaanis minna sukelduma, otsustasime hommikul hoopis rannapäeva kasuks. Ja rannapäev oli mõnus:) Käisime Berenice Bech Club´is (http://www.berenice.com.jo/) - ca 15 minuti autosõidu kaugusel Aqaba kesklinnast, nn Lõunarannikul. Berenice´s on korralik puhas rand (ei midagi erilist, aga puhas), 3 suurt basseini, restoran, baarid jne - ning rannikuvetesse ilmselt "istutatud" korallid. Seega snorgeldades näeb ca 1 m kaugusel rannikust imelist Punase mere elu - kaasaarvatud nägime ca 5 lionfish´i:) Allvee-elu oli väga ilus. Berenice´i päevapääse maksab 15 JODi, koos lõunaga 16 JODi ja koos lõuna ning snorgeldamisvarustusega 20 JODi. Paraku meile neid kombineeritud variante algselt ei pakutud - aga saime Tripadvisorist enne juba teada, et olemas 20 JOD-ised diilid ja kangekaelselt nõudsime seda. Saime ka - kuigi üks paks onkel läks piletimüügipoisiga selle pärast räigelt vaidlema ja kaklema. Nimelt piletinoormees näitas meile neid kombo-pileteid, kuid paks karjus, et neid enam ei ole ja siis hakkas noormeest araabia keeles sõimama. Manasin näole ülbe ilme ja teavitasin, et saan araabia keelest aru ning kas pole häbi niimoodi nöörida turiste. Asi päädis mänadžeri saabumise ning suure vabandamisega. Paks oli ulmetige muidugi. Kusjuures, see 1 JOD eest lõuna oli väga korralik - sai valida korraliku (terve!) ahjupizza, burgeri, pasta või salati vahel. Juurde tuli osta joogid.

Aqabast suundusime Wadi Rum´i kõrgega tutvuma. Tore oli, võtsime džiibiga beduiini endale saatjaks ja tegime ca 4 h sõitu erinevate huviväärsuste vahel. Esimesed pool tundi otsustasime teha kaamli seljas - korralik kõrbeelamus, aga tervet päeva poleks küll viitsinud nii istuda. Pool tundi oli tore, maksimum oleks võinud veel pool tundi olla - siis hakkaks raudselt igav. Wadi Rum on kena koht, meil oli äärmiselt kahju, et sinna öömajale ei jäänud. Next time siis.

Wadi Rum´ist viis meie "Pejo" meid Wadi Musa´sse, Petra kaljulinna. Wadi Musa on linnake, mis Petra külje all asub - meie öödibime nn downtown´is, st tavalises linnapiirkonnas. Petra sissekäigu juures asub ka nn turistitänav, kus hulgi kallimapoolseid majutus- ja söögikohti. Downtown´ist Petra sissekäigu juurde on ca 20 min kõndimist alla mäge, takso on 2 JODi. Tagasi pärast Petra avastamist poleks kindlasti suutnud jala ülesmäge kõndida. Majutusime Saba´a hotellis - korralik backpackerite koht, kahene tuba hommikusöögiga oli 25 JOD/öö.

Petra on kindlasti väärt vähemalt 2 päeva. Esimesel päeval võtsime vabalt ja tsillisime niisama mööda erinevaid "koopaid" ning nautisime varemeid. Koht on imeline. Petra mägede koobastes ja selle lähedal külas elavad kohalikud beduiinid, kes aktiivselt turistidega suhtlevad ja oma teenuseid (eesli-, kaamli-, hobuse- või vankrisõit, seltskond, giid jne) pakuvad. Popp on ka ennast lihtsalt turistidele sappa haakida ja jootraha lootuses nendega kaasas hängida. Esimesel päeval omaalgatuslikult ühines meiega üks noormees, kellega koos turnisime off the beaten track. Siiski tuleb arvestada, et beduiininoormehed on Euroopa naistest üsna huvitatud ning kutse "Do you want to see my cave?" on üldiselt üsna mitmetähenduslik. Me siiski ei hakanud tolle noormehega välja selgitama, mida ta konkreetselt mõtles. Aga seltskond oli tore ja muidugi andsime talle veidi tippi. Ilmselt siiski liiga palju - aga saime ka palju kasulikke näpunäiteid, millest olulisim oli kindlasti seoses Petra by Night tuuriga. Tuuri ajaks pannakse esimese (ja kõige tuntuma) ehitise juurde - Treasury - küünlad ning küünaldega valgustatakse ka siq - kahest kaljust ääristatud ca 1 km pikkune sissekäik Petrasse. Turistidele esitatakse muusikat jne - midagi light and sound show stiilis, kuid küünlavalgel. Hinda on 12 JODi. Tahtsime seda näha, kuid kahtlesime - väidetavalt pidi see olema räigelt turistikas. Ja saimegi soovituse lihtsalt Petras kuni pimedani hängida (Petrast otseselt välja ei aeta), siis veidi oodata ja minna Treasury juurde siis, kui töötajad hakkavad küünlad süütama - nii olevat võimalik näha asi ära enne turistide saabumist. Ca 1,5 tundi veetsime Petra varemete vahel tähistaeva all ühe poekese terrassil kohalikega teed juues, seejärel läksimegi Treasury juurde. Asi töötas ja tööde juhataja oli nii kena, et lubas meil jääda terveks ajaks, kuni kõik sätiti ning kuna me ei soovinud show´d otseselt vaadata, pääsesime ka pileti ostmisest - pidime lahkuma enne turistide saabumist. Vaade oli lummav - ja eriti täielikus vaikuses. Imeline kogemus. Lahkusime mööda küünaldega ääristatud siq´i, turistidemass jalutas meile vastu:)

Teisel Petra-päeval ärkasime juba kl 5 ajal, et kl 6 olla päikesetõusuks kohal. Tegelikult siiski päike paistab Treasury´le hiljem - kl 8.30 ja 11 vahel. Aga inimtühi Petra varahommikul oli väga kaunis. Teisel päeval käisime kõigi kolme mäe otsas ja vaatasime ära kõige paremad vaated. Päikeseloojangu jaoks on parim koht Monastery juures - mäest üles viib ca 1000 trepiastet. Mäelt on vaade nii Petra linnale kui ka teisele poole, Wadi Araba kõrbele. Üleval on ka kaljusse rajutud nn Monastery. Kuivõrd meil oli teise päeva lõpuks juba hulgi tuttavaid beduiininoorukeid, käitusime täitsa kohalike moodi ja kuivürd kutid istusid Monastery "katusel", ronisime meiegi sinna. Hingematvad vaated! Aga alla oli veidi hirmus vaadata ka ikka.

Pärast kahte päeva Petras oli nn Little Petra üsna tavaline - seega võimalusel minge Little Petra´sse enne päris Petra´t. Siis saaks sealset rohkem nautida.

Liikusime edasi mööda King´s highway´d Shobak´i ja Karak´i ristirüütlite losse vaatama. Shobak on vähem taastatud, rohkem lagunenud - aga selle asukoht on maalilisem ja säilinud on rohkem seda ajaloolist hõngu. Karak on rohkem restaureeritud, kuid on samas ka suurem ning selle käigud on väga hästi säilinud.

Kuivõrd olime autoga, saime minna ka Umm ar-Rasas´e varemeid vaatama. See oli täielik highlight - eriti arvestades, et sellesse Unesco-paika turistid just eriti tihti ei satu - vähemalt mitte omal käel liikujad. Umm ar-Rasas´es on ägedad varemed ja imelised mosaiigid - enamus neist on tegelikult jätkuvalt lahti kaevamata. Mitmed on välja kaevatud, kuid neid ei näidata - sest pole vahendeid ehitada vajalikud päikese- ja vihmakatused. Aga isegi need üksikud, mida juba näha saab, on täiesti uskumatult ilusad. Kindel must-see Jordaanias.

Viimaseks sihtkohaks jäi Jerash, mis oli suur Rooma impeeriumi aegne linn Gerasa. Varemed on muljetavaldavad ja sellist kolonnide arvu pole ma kuskil näinud. Tõeliselt ilus. Minu meelest oli seal rohkem ja paremini säilinud varemeid kui Roomas endas. Gerasa varemete vahel jalutades tekkis selge ettekujutus sellest, kuidas linn omal ajal välja nägi - nii palju oli säilinud. Algselt kahtlesime, kas ikka minna Jerash´i - liiga lähedal Süüria piirile. Kohalike kinnitusel oli piirkond siiski täiesti turvaline ja tõdesime, et väga õige otsus oli siiski ära käia. Jäime väga rahule.

Kokkuvõttes võib öelda, et Jordaania täiesti lummas meid. Nüüd tahaks sinna tagasi - paikadesse, mis veel nägemata, nagu idas paiknevad kõrbelossid, Wadi Araba jne. Jordaania väärib kindlasti avastamist - see on täeisti imeline riik, täis kultuuri, ilusaid looduspaiku ja ülisõbralikke inimesi.

Mul on Ammanis tuttav kes tegeleb turistindusega ja rendib ka autosid.Kui huvi on annan andmed.