Tuleks Kanadasse elama kui saaks. Kliima on enam-vähem sama nagu Eestis- ei tohiks probleeme olla. Mu õde, kes elab praegu Ameerikas, ütles mulle, et mind ei lasta üldse sinna mandrile- kuna mul ei ole töökohta. Kas siis tänapäeva ühiskonnas peab tõesti töökoht olemas olema või? Sissetulek on mul olemas (1200 krooni) aga töökohta ei ole. Selle 1200 e. umbes 98 usd -kuus saan ma osta 1.25 pakkisuppe ja küüslauguga on päris maitsvad. Mul ei ole pabereid aga ma tunnen nt. arvuteid ja oskn Linuxeid ja Windowseid installida ja ka osasi ja juppe vahetada. Tunnen windows 3.1, nc, 95, 98, xp ja linuxite distributsioone ning FreeBSD-d (unix) mida kasutab nt yahoo.com. Olen 12–20 h päevas oma eluajal arvuti taga istunud ning enam muud teha ei oska. Vabal ajal kasvatan aias kartulaid ja piparmünte. Omaks tarbeks.

Nüüd tegutsen Xp Professionaliga- tegin ta eestikeelseks ja kõrvaldasin Windows media playeri ja internet exploreri ning vähendasin mälutarvet. Eesti keelsele OpenOffice 2.0.1 panin peale eesti keelse tekstiparandaja. Arvuti mänge ei mängi, kuna see on tüütav.

Mida siis veel endast rääkida. Koolis mind narriti pidevalt. Vist olin teistsugune. Aga mitte kõige hullem. Anti peksa ka ikka- järelikult oma. Sõjaväes olin ma 4 kuud- arstlik komisjon lubas mind ära- küsis veel, et kas tahad veel olla või ei. Loomulikult tulin ära. Nüüd kahetsen, sest 1200 krooniga on raske elus püsida- süüa ikka saab.. poest ostan üle aja läinud toite- aga vahest on vilets maitse. Praegu on hea- aga kui ma noor olin, siis olid mul pompoonid nagu mõnedel oli sõjaajal.

Lõpetuseks:

Mind ei vaja ja ei austa mitte keegi. Ju nad ei oska mind austada ja ei ole leidnud tee minuni kuna mul pidevalt tulemüür ees. Naistega on mul lood sellised, et mulle meeldib playboy asutaja (näe- mees on 80 aga noored tibid käekõrval)- mees on dšentelmen ja oskab naistega õigesti ümber käia. Kuigi see ei ole kristlik, aga noh- kolme naisega pidu panna võiks- aga üldiselt on naised väga ohtlikud. Mida allapoole klassi langed, seda hullemad nad on.

Te võiksite vahel mulle raha saata- kui tahate nt. teie kümme senti on meil 1.10 senti- peaaegu juba üks pakisupp. Aga mina küll ei saadaks. Neid vaeseid vähe ei ole veel või. Kui rikkaks saan, siis mina ei annaks vaesele raha, vaid laseksin kirjutada nendel minule oma eluloo paberile. Nii lühidalt- käekiri ja väljendusstiil ütleb kõik- ja pärast annaksin raha ja riideid.

Olen memmepoeg. Isata kasvanud, kuid kõige hullem on et viimane sindrinahk on veel elus.

Aga pole midagi. Meil siin eestis on päris rahvuslik kõik- kõik esindavad omi lippe ja märke. Muidu on siin rahulik.

Viina ei joo ja suitsu ei tõmba. Homme ma lähen vist päevitama. Päike paistab ja.. kuu aega tagasi nägin ma jänest. Juba oli peaaegu pruun. Nägemist siis. Ja head uut aastat kõigile reisihuvilistele!

PS: Kui Toronto Eesti Majast läbi astun toon rukkileiba!!!